Arutlus konflikti tagamaadest | Äkki ongi nii, nagu ütles üks aserbaidžaanlane „Häbi neile, kes on teinud meist, vendadest, vaenlased"


Arutlus konflikti tagamaadest | Äkki ongi nii, nagu ütles üks aserbaidžaanlane „Häbi neile, kes on teinud meist, vendadest, vaenlased"
Jerevani Vabaduse väljakFoto: Brigitta Davidjants

Seoses praeguste sündmustega Mägi-Karabahhis on hea võtta natuke aega, et mõista sealseid paradokse natuke sõbralikumas võtmes. Avaldame peatüki Brigitta Davidjantsi raamatust "Minu Armeenia", mis ilmus 2016. aastal. Davidjants on õppinud ja elanud nii Armeenias kui ka Türgis ning uurinud oma teadustöös Lõuna-Kaukaasia rahvuslike identiteetide loomet.

RAHVASTE SÕJA VÕIMALUSEST INTERNETIS

Ja kujutlege, kuidas on nüüd, kui armeenlane kohtab välismaal aserbaidžaanlast. Kas ta mõtleb: „Hm… On tal äkki juhtumisi seljakotis kirves? Või peaksin ma oma kirve täna loengusse/tööle/üritusele kaasa võtma — nii igaks juhuks?“”

(Aserbaidžaanlannast blogija mõrtsukpatriootidest pärast seda, kui Aserbaidžaan kuulutas rahvakangelaseks kirvemõrvari Ramil Safarovi)

Kui ma 15 aastat tagasi aastakese Jerevanis õppisin, küttis seal parasjagu kirgi teema, kas Türgi tunnistab armeenlaste genotsiidi või mitte. Noh, tegelikult küttis see teema kirgi juba pool sajandit, aga värskele tulijale võis tunduda, nagu oleks konflikt lahvatanud üleeile. „Keda nad küll siis vihkama hakkavad, kui türklased genotsiidi peaksid tunnistama?” küsisin hiljem sõbralt Erikult. — „Aserbaidžaanlasi!” vastas too muretult.

Tõepoolest, aastatel 1988-1994 sõdinud riigid olid teineteise suhtes kaunikesti vaenulikult meelestatud. Mind aga ei huvitanud enam ammu, kes täpselt kui palju kellele kurja on teinud. Pigem mõtisklesin, kas armeenlaste ja aserbaidžaanlaste rahulik kooseksistents võiks siiski kuidagi võimalik olla. Sest selge ju on, et üks rahvas kosmosesse ei kao.

Seotud lood:

Muide, aserbaidžaanlaste konflikti armeenlastega ei tohi mingil juhul sassi ajada türklaste-armeenlaste omaga. Isegi kui tänapäeval jutustatakse, nagu oleksid türklased ja aserbaidžaanlased vennad ühises sõjas armeenlaste vastu (huvitav, miks küll õdedest ei räägita?). Armeenlaste genotsiid Osmanite impeeriumi aladel oli ühe hukkumiskrampides tõmbleva impeeriumi katastroof. Aserbaidžaanlastega olid aga lood hoopis teised.

***

Mis siis Karabahhis juhtus? Väga lihtsustatult võib öelda, et oli kord üks maalapp Taga-Kaukaasias, mis oli asustatud valdavalt armeenlastega. See maalapp kuulus pikalt Pärsia impeeriumile. 19. sajandi alul läks see maalapp Vene impeeriumi koosseisu. Ühel hetkel lagunes seegi impeerium ning lühikese aja vältel jõudsid Taga-Kaukaasia riigid — Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia — olla iseseisvad.

Pikalt neile seda lõbu ei pakutud, sest 1920. aastal tulid Kaukaasias võimule bolševikud. Selle käigus andiski Stalin Karabahhi maalapikese Aserbaidžaanile. 1980. aastate lõpus hakkasid armeenlased Karabahhis tahtma enesemääramise õigust. Aserbaidžaanlased, keda samuti Karabahhis elas, reageerisid sellele kaunis tormiliselt, armeenlased ei jäänud neile omakorda alla. Ning 1988. aastal vallanduski täiemõõduline sõda, mis vältas aktiivselt kuus aastat ega ole tänaseni päris vaibunud.

Ja tegelikult tegid Eriku sõnad mulle muret. Mulle tundus, et türklasi oli lihtne vihata ja karta just seetõttu, et neid ei tuntud enam — türklasest oli saanud mingi müütiline koll. Ent kunagi oli olnud aeg, mil türklased ja armeenlased elasid rahumeelselt külg külje kõrval. „Mis saab siis, kui armeenlased ei mäleta enam aserbaidžaanlasi, kellega kunagi kõrvuti elasid?” mõtlesin ma aastal 2001.

Tollal ei osanud ma aga arvestada interneti plahvatusliku levikuga. Just internetist sai pind, kus vaenutsevad rahvad said kohtuda ja dialoogi astuda. Internet andis ka hoo sisse rohujuureliikumistele ja rahuinitsiatiividele, aga ka alternatiivsele meediale. Eks see korvas mõlema riigi ametliku meedia puudujääke, kust praegugi ei kosta suurt midagi peale poliitikute seisukohtade.

Niisiis tundus, et lõpuks ometi on olemas üks koht, kus armeenlased ning aserbaidžaanlased ja türklased said kokku, et rääkida. Tekkis loendamatu hulk blogisid. Mu lemmik oli see, kus armeenia ja aserbaidžaani naised jagasid sõjalugusid, sest ametlikes sõjanarratiivides ei kosta naiste hääl välja. Või siis taksoprojekt Jerevanis ja Bakuus, kui taksojuht pani autos mängima vastavalt aserbaidžaani- või armeeniakeelse kasseti ja filmis inimeste reaktsioone.

Loomulikult polnud kõik lust ja lillepidu. Sama ruttu sai selgeks, et internet on ka mõnus anonüümne kohake, kus üksteist rõveda sõimuga üle valada ning maid jagada. Ja mitte ainult maid. Jagada võis ka kõike muud — näiteks dolmasid, mustreid rahvariietel ja arhitektuurimälestisi. Ja loomulikult rahvaviise. Ehk siis sõdida sai ka kultuurisümbolite kuuluvuse pärast.

Suure muusikasõbrana on mind alati huvitanud kaukaaslaste rahvaviisid. Sest muusika abil saab selgitada rahvuslikke identiteete ja ideoloogiaid. Muusika ühendab ja lahutab. Jamaks kisub aga asi siis, kui ühele laulule pretendeerib mitu rahvast korraga. Kaukaasias on selline asi lihtne juhtuma, sest eri rahvakillud on elanud aastasadu läbisegi ning üks viisike võis levida erinevates keeltes üle maa.

Näiteks mu lemmiklaulu „Sari gelin” („blond pruut” aserbaidžaani keeles) või teisisõnu „Sari aghtšik” („tüdruk mägedest” armeenia keeles) laulavad nii aserbaidžaanlased, armeenlased, kurdid, pärslased, türklased ja jumal teab kes veel. Nagu täpina i-l räägib laul kristlasest-tüdrukust ja moslemist-poisist, keda vanemad ei lase kokku. Kõlab ju hästi, nagu nõukogudeaegne rahvaste sõprus? Aga ei, selle asemel on loendamatud muusikauurijad ja amatööridest muusikasõbrad pühendanud end sõjale, kuidas laul on ikka nende rahvuse oma.

Sellest võimalusest, et naabrite kultuuridel võiks juhtumisi olla midagi ühist, ei taha ei armeenlased ega aserbaidžaanlased kuuldagi. Vastupidi, mõlemal pool tõmmatakse Karabahhi küsimus edukalt kübarast välja siis, kui on vaja mõnelt poliitikute kohalikult sigaduselt tähelepanu kõrvale juhtida.

Nii otsustasingi ühel heal päeval, et vaataks õige järele, kuidas need armeenlased ja aserbaidžaanlased internetis mu lemmikrahvalaulu pärast madistavad. Sest rahvas võib ju röökida, aga keegi on teda õpetanud mingit moodi röökima. Praegusel juhul peegeldus vastastikuses sõimus kogu see ideoloogia, mida ametlik poliitika inimestele pähe on pannud.

Leidsin „Sari gelinile“ YouTube’ist ohjeldamatult vasteid, eri keeltes ja nimekujudega kokku üle 115 000. Valisin sealt välja oma lemmiku, aserbaidžaani päritolu iraani helilooja Hossein Alizâdeh’ ja armeenia dudukimängija Dživan Gasparjani versiooni. Lugu oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks oli see vapustavalt ilus, teiseks on mõlemad tüübid maailmakuulsad muusikud ning kolmandaks oli lugu seatud nii, et järgemööda kõlavad nii farsi, armeenia kui ka aserbaidžaani keel.

Mida siis tegid kodanikud-kaukaaslased? Minu üllatuseks ei koosnenudki seitsme aasta jooksul kogunenud laulukommentaarium vaid sõimust. Kõige aktiivsemad jutustajad olid iraanlased, keda oli umbes poolsada. Neile järgnesid armeenlased ja nende sabas aserbaidžaanlased. Seejärel tuli käputäis türklasi ja lõpuks rida selliseid, kes ei pidanud vajalikuks manifesteerida oma rahvust. Ilmselt oli ka palju segapäritolu rahvast, mis on seal kandis tavaline. Nii polnud mitmel vaidlejal mingi probleem lülituda farsilt ümber aserbaidžaani ja sealt armeenia keelele.

Üsna kähku sai mulle selgeks, et eriti aktiivsed ja põhjalikud jutustajad on armeenlased. Aserbaidžaanlased olid neist õige pisut loiumad. Laias laastus jagunesid kommentaarid kaheks. Esimesse kuulusid positiivsed sõnumid, mis kutsusid leidma rahvuste vahel ühist keelt ja kiitsid laulu ilu. Teise kategooriasse kuulus sõim.

Siinkohal võiks arvata, et sõim on sõim, mis seal ikka lahata. Aga oh ei! Sõimata saab väga erinevalt. Sõimus peitub väga palju infot. Ja nii ka siin. On väga kõnekas, millist retoorikat kumbki rahvus teise paikapanemiseks kasutab. Sest kaudselt räägib see ju nende hulgas levinud müütidest, nii üksteise kui ka enda kohta.

Mulle ei valmistanud erilist üllatust, et agressiivsemad kommijad olid valinud rahvusliku alltekstiga kasutajanimed. Sealjuures armastasid armeenlased viidata oma iidsetele kuningriikidele nagu Kiliikia ja Urartu, aserbaidžaanlased virutasid lihtsalt — Azeri, Baku, Azerbaycan.

Armeenlased, kes armastavad igal võimalusel veenda, milles kõiges on nad maailmas number ühed, postitasid pikki eeposeid ajalooliste viidetega, kuidas ikka aserbaidžaanlased nende kultuuri pihta on pannud. Siia juurde käis arrogantne väide, et aserbaidžaanlasi pole rahvusena olemas. Aserbaidžaanlased olid märksa lakoonilisemad ja lajatasid: „See on meie laul ja ära sina väida mulle midagi muud!”

Loomulikult valitses kommentaarides ülim essentsialism. Näiteks arvasid aserbaidžaanlased, et ega üks armeenlane seda lugu ikka õigesti laulda ei oska. „Ma saan aru, sul on raske mõista, aga põhiesitaja on siin rahvuselt aser. Seepärast tal tulebki see laulmine hästi välja. Hoolimata sellest, et sinu kiidetud Dzhigan1 seda lugu pilastab. See on tema rahvalaul, tema hing,” nähvas näiteks üks noor daam. See väide on muidugi kahtlane, sest rohkem kui geneetika mängib siin rolli see, millise muusika keskel on inimene üles kasvanud ja mida kuulma on harjunud.

Samasugune retoorikaerinevus torkas silma vastastikuse sõimu puhul. Armeenlased tõid pikki (kuigi vahel kaheldavaid) kirjeldusi sündmustest, millal ja kuidas aserid neid kiusanud on. Aserid aga ei vaevunud oma argumentatsiooni eriti süvendama, vaid tulistasid vastu: „Armeenlane on mõrtsukas!”

Õnneks saab internetis endale kõike lubada. Ka häid sõnu eeldavate vaenlaste kohta. Nii leidus mõlemal poolel ka neid, kelle arust on muusikal võim sõdade üle ning iraanlased, aserbaidžaanlased ja armeenlased on vennad, kes söövad poliitikute räpaste mängude vilju: „Sina ja mina võitleme siin selle üle, mille otsustasid ära poliitikud. Kui tuli sõda, siis sõdurid tapsid üksteist, aga poliitikutel oli turvaline, nemad lõbutsesid. Kas me ei peaks nägema tõelist vaenlast? Meie ei ole üksteise vaenlased!”

Omaette seltskond olid kommentaariumis iraanlased, sealhulgas Iraani aserbaidžaanlased. Neil oli kommentaariumis palju põnevat öelda — just nemad olid eri rahvuste vahel rahusobitajad, aga ka manitsejad, kuigi vahel pisut kõrgid. „Palun hoia oma verbaalne kõhulahtisus vaos. Sa ei räägi mu 15aastase pojaga, vaid Safaviidide dünastia spetsialistiga,” väitis näiteks üks. „Ning ära usu kõike, mida loed internetist. Selle võivad olla kirjutanud samasugused vennikesed nagu sa ise. Edaspidi viita palun konkreetsete teadlaste teemakohastele töödele.”

No mis sa teed, mõtlesin ma seda lugedes. Iraanlased on harjunud end pidama oma regiooni kultuurikantsiks ning seda elitaarset hoiakut ei varja nad ka parima tahtmise juures. See aga tekitas nii mõneski aserbaidžaanlases pahameelt: „Häbi sellistele pärslastele nagu sina! Sa häbistad kogu rahvust, tehes koostööd armeenlastega, oma šiiidi-moslemitest vendade verevaenlastega!”

Eks nalja sai veel palju. Näiteks veensid nii türklased, armeenlased kui ka aserbaidžaanlased, et algupäraselt on nad blondid ja sinisilmsed. Seda, nagu ka kõiki teisi väiteid, kuuleb neilt ka päriselus. Mõni iraanlane esines antisemiitlike avaldustega („Viska oma juudist Atatürk vetsupotti!”), mida tõrjusid pahaselt teised iraanlased. Ja nagu sellistele ühiskondadele omane, sobisid sõimamiseks kõikvõimalikud misogüünsed ja homofoobsed väljendid, alates venekeelsest baba’st2 ja lõpetades libudega.

Muide, siinkohal ilmnes üks põnev erinevus. Kui armeenlased sõimasid aserbaidžaanlasi moslemiteks, siis nood armeenlasi kristlasteks ei sõimanud. See illustreerib hästi usu rolli kummagi rahvuse jaoks. Armeenlastele on kristlus ülioluline identiteeditunnus. Olid nad ju ometigi maailma esimene rahvus, kes võttis 301. aastal ametlikult vastu ristiusu. Aserbaidžaanlased jällegi on uhked oma liberaalse islamitõlgenduse üle ning kaunikesti ilmalikud, võrreldes mõne teise islamimaaga, näiteks Saudi Araabiaga.

…Ja mis on minu pika jutu mõte? Selline tilluke juhtumiuuring näitas värvikalt, mida vaenutsevad inimesed teineteisest arvavad. Mind aga rõõmustas südamest, et mitte ainult halba. Kõlama jäi hämmastavalt palju mõistuse häält. Mine tea, äkki ongi armeenlaste ja aserbaidžaanlastega nii, nagu ütles üks aserbaidžaanlane kaukaaslasele omase paatosega: „Häbi neile, kes on teinud meist, vendadest, vaenlased. Jah, me oleme sisuliselt vennad, aserbaidžaanlased ja armeenlased, ent meie vahel on nii palju verd. See on suletud ring, täpselt nagu „Sari Gelini” ehk Gasparjani ja Alizâdeh’ traagiline armastuslugu.”

PS. Ega Gasparjan ja Alizâdeh olnud esimesed omataolised. Valmis ju Karabahhi sõja ajal ka Armeenia gruusia päritolu režissööri Sergei Paradžanovi film „Ašik-Kerib”, mis räägib aserbaidžaani ašuugi lootusetust armastusest. Ning mõne aasta eest sai aserbaidžaani kirjanik Alekper Alijev maha parimas Lähis-Ida traditsioonis armastusromaaniga „Artuš ja Zaur”, kus peategelasteks olid armeenlane ja aserbaidžaanlane, kusjuures mõlemad mehed.


1 Parafraas „Tsiganist”, viide mustlasele

2 Baba — eit (vene k)

Uuri rohkem Brigitta Davidjantsi raamatu kohta kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!