"Ära mu ülemusele räägi, aga..." Kodukontoris töötamise asemel otsustas üks mees hoopis kohvri pakkida ja salaja mööda Euroopat rännata
“Nagu paljud õnnelikud inimesed, kellel oli jätkuvalt töökoht alles, avastasin ka mina ühel hetkel, et mu köögilaud oli muutunud paberitega kuhjatud konverentsiruumiks,” räägib Jack Lonely Planeti veebis. Kuigi Jacki oli juba varasemalt köitnud paindlikum tööaeg, oli tema ülemus traditsioonilisemat sorti tööandja, kellele meeldis oma alluvaid regulaarselt kontoris kohata.
Tänu koroonakriisile tekkis aga mehel võimalus teha tööd sealt, kus ta ise tahab ja nii avastaski ta, et kodukontoris töötamine ei kurna nii väga ta vaimset tervist. “Ma sain mahutada päeva lühikesi jalutuskäike, helistada oma vanaemale või sõtkuda hapusaia tainast (jah, ma olen üks neist inimestest),” jagab Jack. “Kuid soov reisida oli jätkuvalt olemas. Mitu kuud järjest mõtlesin, et kuidas näha võimalikult palju maailma, kui piirid taas avatakse. Olin sõitnud autoga mööda USA-d ja hakkasin mõtlema, et äkki oleks kõige turvalisem reisida Euroopas, sest soovisin vältida rahvarohkeid ronge ja lennukeid.”
Jack tunnistab, et kui tema oli kohe valmis autosse hüppama, siis tema tüdruksõber vajas pisut veenmist. Siiski, üsna pea olid nad juba Põhja-Hispaanias asuvas tsitrusefarmis. Kui Jacki tüdruksõber julges seda ka oma ülemusele öelda, siis Jack otsustas reisimist varjata. “Meile öeldi, et tehke kodust tööd, aga nagu öeldakse, siis “kodu on seal, kus on su süda” ja minu oma oli Andaluusias,” tõdeb mees.
Muidugi ei läinud paaril kõik lepase reega ja nende teel olid ka mõned takistused. Kõige suurem neist oli meeskonnaga suhtlemine ja kokteilitamine, mida nad iganädalaselt videokõne teel tegid. “Paljud kolleegid kommenteerisid mu korterisisustust, aga ma ei muretsenud väga. Mul oli plaan,” räägib ta.
Esimesel tööpäeval oli Jack pisut närvis, et kas ta plaan ikka toimib. “Mulle meeldib väga mu ülemus ja ei tahtnud teda tüssata, mistõttu olin “osaliselt aus”. Kui ta küsis mu nädalavahetuse kohta, andsin talle ausa vastuse, nagu: “Ma sõitsin pikalt autoga ringi”, jättes välja selle pisikese detaili, et see võttis aega kümme tundi ja sõitsin üle piiride.”
Selleks, et videokõnedes ka kõik loogiline tunduks, kandis Jack kaasas üht suurt fotot, mis muidu ta elutoa seinal rippus ja kõnede ajal kolleegidele kõige rohkem silma paistis. “Kui kell hakkas viis õhtul saama, vaatasin, mis ilm Londonis on ja tõmbasin halli kampsuni oma pastellroosa t-särgi peale. Andaluusias oli kuum, aga ma pidin sobituma Inglismaa ilmaga,” meenutab mees videokõnesid selle foto taustal.
Tänaseks on paar kuu aega reisinud, kuid nende tööd pole kaugelt töötamine kuidagi mõjutanud, mistõttu Jack tunnebki, et nüüdseks on õige aeg, et kolleegidele tõtt tunnistada. “Räägin peagi oma ülemusega ja eks siis näis, mis saab,” ütleb ta ja palub endale edu soovida.
Vaata ka fotosid Jacki reisist SIIT.
