ÄPARDUNUD REISILOOD | “Te kindlasti teate, kust siin viskit osta saab?” pilgutasin ma kavalalt silma. Kõik vaatasid mind kohkunult

 (5)
Vaata ka galeriid!
ÄPARDUNUD REISILOOD | “Te kindlasti teate, kust siin viskit osta saab?” pilgutasin ma kavalalt silma. Kõik vaatasid mind kohkunult
Pildil loo autor, kes on Lõuna-Pakistanis kogemata klassiekskursioonile sattunudFoto: erakogu

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele Reisijuhi uus sari just keskendubki.

Tiit Pruuli, Rene kirjastaja:
"Ma olen lugenud läbi vist kõik Rene reisikirjad ja -raamatud. Ma tahaksin temaga väga koos reisida. Sest temaga juhtub alati midagi põnevat ja lõbusat. Tema äpardused on eriti põnevad ja lõbusad."

Paharet vastu tahtmist


Jaanuar 2019

Pärast dohrit ehk keskpäevapalvet tuli päike pilve tagant välja ja ilm läks mõnusalt soojaks. Mitte kuumaks, aga soojaks. Pakistan on suur ja lai: kui Islamabadis, kus mina tollel hetkel parasjagu aega veetsin, venitab temperatuur jaanuaris vaevu kahekümne kraadini, siis sellele vastukaaluks ajab tegus päike all lõunas temperatuuri aasta esimesel kuul ka kolmekümne soojakraadini ja kõrgemale.

Kuna ilm sobis jalutamiseks nagu lusikas suhu, kõndisin mõnuga maha pika maa — oma ajutisest peatuspaigast kuni suurejoonelise Shah Faisali mošeeni, mille tagant pääses Margalla mägedesse matkarajale. Olin otsustanud, et kuigi mulle tavaliselt selline asi väga ei istu — looduses ringi tatsata ainult selle eesmärgiga, et jõuda samasse kohta tagasi, kust alustasin —, siis täna siiski teen seda, et endasse jäädvustada vaade Islamabadile.

Seotud lood:

Islamabad on oma haljasaladega üsna roheline linn ja tihe loodus algab kohe linnapiirilt. Sinna tihedasse loodusesse nüüd läbi katkise värava sisenesin, kahmasin väravavalvuri näpu vahelt matkaradade kaardi ning peatselt olingi võsas müttamas, tundes end nagu päris matkaja — olin omast tarkusest isegi veepudeli kaasa võtnud!

Teisi kõndijaid ma ei silmanud. Aeg-ajalt istusid sissetallatud tee kõrval noorukesed poisid ja mängisid mänge. Kord pakkusid lapsed mulle vahvlit ja teinekord küsiti midagi, millest ma aru ei saanud. Vahvel maitses kohutavalt.

Pool tundi mäkke tõusmist, kuni jõudsin nii tihedasse padrikusse, et läks lausa hämaraks. Astusin uudishimust ajendatuna teest natuke eemale, lükkasin põõsad kahte lehte laiali ning silmasin avarat lagendikku, mis tundus kuidagi ootamatu. Veelgi ootamatum oli hiigelsuur metssiga sellel lagendikul. Elukas silmitses mind küsivalt. Umbes viie meetri kauguselt. Ma ei olnud varem metsseaga kokku puutunud. See ei olnud kuulunud minu eluplaanide hulka. Olin kuulnud aga lugusid sellest, kuidas mõnel hästi ei olnud läinud, kui siga pesakonda kaitstes oli rünnanud.

Tegin nii, nagu minu asemel oleks teinud igaüks. Hakkasin korrutama: “Hea siga, hea siga, ära jama,” ja taganesin. Kibekiiresti lasin pilgul ringi käia, et kindlaks teha, millise puu otsa ronin — seda eneseabi nippi metsloomade vastu tean ma multifilmidest.

Aga võta näpust — puud minu ümber olid kõrged, tundusid taevasse ulatuvat ja nende tüved oksteta. Päris latvades, tõsi küll, leidus oksi, kuid nende küljes kiikusid ahvid ja karjusid mõttetusi. Isegi kui oleksin mööda siledat puutüve suutnud end üles venitada, siis selliste paskaakide seltskonda ei oleks soovinud sattuda. Tänan väga.

Korraks vilksatas pähe mõte pilti teha. Siga oli suur. Suurest seast saaks efektse foto! Telefon oli seljakotis, selleks peaks koti seljast võtma. Mis siis, kui siga arvab, et otsin püstolit? Ei siga sellist asja mõtle. Otsustasin siiski mitte fotografeerida. Ei taha, et sea näoga pilt oleks minu viimane foto, mis satuks kunagi Youtube’i populaarsesse videoformaati, mis näitab inimeste viimaseid ülesvõtteid enne nende surma ja lastakse dramaatilist muusikat taustaks, mõlgutasin mõtet.

Taandusin põõsastest välja. Siga ei liigutanud lillegi. Taganesin mööda tuldud rada veel mõnda aega ning aru saades, et loom mind endale ohvriks ei ole valinud, tegin muretu näo pähe ja jalutasin tuldud teed tagasi.

Jõudes looduspargi algusesse, pahandasin valvuritega — miks inimesi ei hoiatata, et siin võib sellise metsloomaga kokku sattuda? “Ei ole ohtlik. Teeb ainult häält,” oli kolme vahi üksmeelne vastus ja nad imiteerisid kooris oma mõtte ilmestamiseks sea häält.

Koju kõmpides nägin mitmeid kärsakandjaid mõnulemas lausa autotee ääres. Need ei olnud küll nii suured, kui mind ehmatanud peletis aasal, kuid näis, et metsanotsud on siin linna ja looduse piiril harilikud külalised.

Peatselt jõudsin “koju”, milleks oli — ära naerma hakka — vaimse tervise keskus. Ühe mu tuttava isa on sellel maal nimelt kuulus psühhoterapeut ning talle kuuluvad ravikeskused mitmes Pakistani linnas. Kuna patsiente peatub püsivalt nendes kliinikutes vähe, pakkus ta lahkelt mulle minu Islamabadis peatumise ajaks tasuta tuba. Söök oli samuti tema nõudmisel mulle tasuta — kolm korda päevas pakuti maitsvat toitu. Sellistel tingimustel võis ju mõned päevad “hullumajas” elutseda! Mis seal ikka.

Maja ette oli kogunenud suur poistekamp. Mängiti kitarri. Aeti lõbusalt juttu. Minu vastu tunti huvi ja ma läksin seltskonda. Pakkusin kõigile terekätt. Olin enamikku neist poistest mõne päeva jooksul näinud, arvasin, et nad on teenindav personal. Vormiriietust siin majas ei kasutatud. Inimesed sagisid üksteisest eristumata läbisegi ringi — teenijad, terapeudid, külalised, patsiendid.

Rääkisin hinge pealt ära kogemuse seaga. Kõik naersid. Tehti sea häält ja kinnitati, et selline loom ei ründa. Lisaks jagati mulle rohkelt soovitusi, kuhu järgmisel päeval pildistama minna. Pakuti ennast kaasa, et teed tutvustada. Kõik olid nii lahked! Ja siis tuli mulle hea inimesena pähe hea mõte.

Kuigi islamimaal sallitakse alkoholi üldiselt sama vähe kui boamadu peldikupotis ja ametlikult saab seda hankida ainult loa alusel mõnest üksikust poest, armastas iga minu võõrustaja sellest hoolimata (olin Pakistanis juba teist korda) napsu võtta. Ikka leiti kuskilt mõni hangeldaja ning pakuti mulle ja joodi mõnuga ka ise pimeduse kattevarjus seda meeli nõrgendavat märjukest.

Jah, natuke silmakirjalik see alkoholi ja islami suhe tihtipeale on. Nagu mulle üks Norra saatkonna turvaekspert rääkis, oli tema oma teenistusajal aastakümneid tagasi Afganistanis Talibaniga läbirääkimisi käinud pidamas. Kaasas altkäemaksuks kaks asja, mis alati suure rõõmuga vastu võeti: alkohol ja pornoajakirjad.

Pornoajakirju ma poistele sokutada ei tahtnud, kuid hing oli mul nende abivalmiduse peale härdaks läinud ning pakkusin, et minu kulul ostetaks üks kallis importviski. Võtame koos paar klähvi lõkke juures — maja ees tehti parasjagu lõket —, ja sõlmime tugeva rahvaste sõpruse. Kultuuride segunemine! Uhke värk!

Nende riietuse järgi otsustades poleks nad endale saanud kallist viskit lubada, seega tundus mulle minu žest üllas ja kambamehelik.

“Te kindlasti teate, kust siin viskit osta saab?” pilgutasin ma kavalalt silma. Kõik vaatasid mind kohkunult. “MUIDUGI teame,” vastas mõne hetke möödudes kitarriga poiss ja lõpetas pilliga tinistamise.

“Aga kas see on ohtlik, selle järele minna?” arutlesin valjult. Mõnel pool saab sellise ostu eest korralikult karistada. Pakistanis peab alkoholi ostmiseks luba olema — tõend, mis tõestab, et oled kristlane. Kristlane võib ennast täis juua. Jeesus ei pahanda.

Mulle olid siin tekkinud mõned kristlastest tuttavad, võin nende käest paluda, et nad ostaksid…

“Ei ole ohtlik aga…” piiksatas keegi ja ma sain lõpuks aru! Nad on t a g a s i h o i d l i k u d !

“Ei ole midagi, MA NÕUAN!” hakkasin ühele kohmetunud olemisega pikale poisile rulli keeratud rahatähti pihku suruma. “Aga sir, me…” vaatas poiss ahnelt raha. “Mind ei ole vaja küll härratada!” naersin heasüdamlikult ja kõvasti. “Vaadake, lugu on nii, sir…” alustas ettevaatlikult katkiste hammastega küürakas noormees. Katkestasin teda jällegi poole pealt ja patsutasin talle julgustavalt küürule: “Ärge muretsege ja härratage kogu aeg, las keegi toob pudeli ja klaarime seda asja juba väikese topsi juures!” Täpsustasin veel: “Kui see ohtlik ei ole — lubage mulle, et see ei ole ohtlik —, siis mina teen välja ja teen seda suurima heameelega! Käsi südamele!”

Kõik olid järsku kuidagi löödud olemisega ja kuna tahtsin võimalikult kiiresti nende ilmselgest tagasihoidlikkusest tingitud tuju ära parandada, surusin pikale poisile jõuga raha pihku ning kannustasin sõbralikult, ent vastuvaidlemist mitte kannataval toonil: “Tee nüüd ruttu!” Poiss kõmpis nagu haavatud hobune, õlad longus, minema. Tagasi ta sellel päeval ei tulnud. Ega ka järgmise päeva jooksul mitte.

Ma ei mäleta täpselt, kas jõudsin närtsinud olemisega punti veel motivatsioonikõnega peatselt saabuvast viskist lohutada, kui meie juurde jooksis kätega vehkides ja südamest sõimeldes hooldaja ning tegi mulle korraliku peapesu — tema sõnade järgi oli noormeeste näol tegemist paranevate alkohoolikute grupiga.

Minu poolt rahastatud pikk paranev alkohoolik saabus asutusse tagasi purupurjus olekus järgmisel öösel ja kogu järgmise päeva vältel hiilisid mulle nagu varjud selja taha eelmise õhtu koosoleku osalised, sosistades vaikselt justkui palvet, et ma neile õlle jaoks raha annaks. “Sir, väga suur isu tuli peale…“

Rääkisin kliiniku omanikule loo ära. Tahir kuulas mind tähelepanelikult, naeris alguses, läks siis aga näost tõsiseks ning ütles: “Aga palun — olgu see viimane kord!”

Vaata ka galeriid:

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.