ÄPARDUNUD REISILOOD | Suvalised inimesed tänavalt olid kohe valmis mind lintšima. Isegi teadmata, mida ma tegin või ei teinud

 (20)
ÄPARDUNUD REISILOOD | Suvalised inimesed tänavalt olid kohe valmis mind lintšima. Isegi teadmata, mida ma tegin või ei teinud
Pakistani transvestiidid Saidpuri külastFoto: Rene Satsi

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid ette on tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see reisilugude sari just keskendubki. Tänased sündmused leiavad aset Pakistanis.

Ma olen lugenud läbi vist kõik Rene reisikirjad ja -raamatud. Ma tahaksin temaga väga koos reisida. Sest temaga juhtub alati midagi põnevat ja lõbusat. Tema äpardused on eriti põnevad ja lõbusad.
Tiit Pruuli, Rene kirjastaja

Õnneks see ei olnud pantvangisituatsioon

Pakistan 2018

Kunagi rääkis üks afgaan mulle teejoomise kõrvale massipsühhoosist. Ta ütles: “Sellistes maades nagu näiteks Afganistan, Pakistan, Iraak ja nii edasi on see kerge tekkima. Sest sellistes maades on rahvas suures osas loll ja pidevalt närvis ning mures.“

Mina selle “terve rahvas on loll” väitega kaasa minna ei soovinud, sest tavaliselt on sellised inimesed pigem ise vaimselt natuke lühinägelikud, kes silma pilgutamata mõne suvalise või kasvõi omaenese rahvuse tervenisti lolliks kuulutavad, aga see pidev närvis olemine ja mure pani mõtlema küll.

Tõepoolest on vist kergem igasuguse hüsteeriaga kaasa minna, kui sinu sees on vedru, mille on sinna istutanud vaesus ja kui rääkida näiteks Afganistanist, siis pidev hirm oma elu pärast. Sa ei tea kunagi, mida sa teeksid situatsioonis, kus sa ei ole varem olnud.

Seotud lood:

Hiljem olen samal teemal arutlenud sõpradega Pakistanis, kes rõhutasid samuti seda sisemise frustratsiooni faktorit oma riigiga seoses ja just Pakistanis sain ma elus esimest korda selle kurb-ohtliku fenomeni tõsidusest sotti.

Esimest korda juhtusin sellist inimeste frustratsioonist lähtuvat ülekeevat suppi pealt nägema Lahore lennuväljal. Maandusin pärast öist lendu kurat-teab-kust. Pea kumises magamatusest ning olin vihane selle peale, et PIA lennul mängiti kogu lennu vältel reibast muusikat. Muuseas: PIA on Pakistani lennufirma, kus — nagu hiljuti selgus — paljudel pilootidel olid ostetud load.

Ma ei saanud aru, miks peab öösel inimesi lennukis lõbustama ainult Pakistani pulma sobiva muusikaga. Ja just selle minu peas kajava kumina tõttu tundus kuidagi eriti ebameeldiv, kui minu lähedal keegi röökima hakkas. Röökis niimoodi: “Uaaa!” Me seisime pagasilindi juures.

Katsin kätega kõrvad. Karjujaks oli esiteks üks paks naine (nagu elus tihtipeale), aga viimasega liitus kohe veel üks-kaks vanemat meesterahvast ning järgi tulid oma kümme või rohkem inimest. Ja siis kakskümmend. Siis kolmkümmend. Ja see kõik juhtus minu meelest liiga ruttu.

Tohutu kiirusega koguneti kellegi või millegi ümber kohas, kus ma võiksin vanduda, et paar sekundit tagasi ühtegi hingelist ei seisnud.

Niipalju kui ma tollel hetkel arvata oskasin, anti seal aga nüüd järsku kellelegi tappa.

Täitsa võimalik, et see indiviid, kellele sellel hirmsal hetkel tähelepanu oli koondunud, oli oma keretäie ära teeninud. See võis olla. Mis oli aga kogu selle asja juures hirmutav? Hirmutav oli vaadata, kuidas suure jooksuga saabus kollektiivsele kolki andmise üritusele aina rohkem ja rohkem inimesi, kes kõik üritasid ringi keskpunkti poole kas käega või jalast ära võetud tuhvliga paar hoopi äsada.

Ilmvõimatu oli, et karistusbrigaadiga liitujatest keegi päriselt aru sai, millise karistusoperatsiooniga täpsemalt tegemist on. Seisin ju seal kõrval, nägin kõike pealt. Uued liitunud üritasid rusikaga üle teiste ohvrit tabada, endal telefon ühes käes, et toimuvat filmida. Lubage oksendada. Seoses sotsiaalmeediaga on maailmas levinud selline “tore” trend, et kui midagi halba juhtub, siis kõik peavad seda üles võtma — selle eest saab hiljem laike. Mida suurem on õnnetus, seda rohkem tuleb laike.

Varsti andis ennast tahtmatult näole ka õnnetu, kellele kolakaandmine suunatud oli. Räsitud välimusega nooremapoolne mees tõsteti koostöös rahvahulga peade kohale ning mass hakkas koos temaga liikuma.

“Maha tapavad!” ehmatasin. Mina küll ei tahtnud millegi sellise tunnistajaks olla. Täpselt sellist stseeni olin filmides näinud! Õnneks selgus aga, et nüüdseks juba vähemalt sajast inimesest koosnev inimmass ei liikunud lennujaamast välja, et omakohust lõpule viia, vaid seda vaesekest tiriti hoopis treppidest üles.

Kergendustundega meenus mulle, et teisel korrusel asub seal lennujaamas politseijaoskond. Ilmselt oli noormees üritanud midagi pihta panna. Ta nägu oli verine. Ta ei karjunud, ei püüdnud vastu hakata. Oli leppinud oma saatusega. Püüdsin meenutada, mis värvi on mu pagas ja lootsin, et saan sealt ruttu ära minna.

Mitte just väga palju hiljem juhtus aga minu endaga midagi suurel määral sarnast.

Võib-olla nädal pärast eelmainitud intsidenti jalutasin Islamabadis Saidpuri külast välja, kui silmasin kahte transvestiiti. Vot täpselt! Ma polnud sellist vaatepilti Pakistanis varem näinud ning tõtt-öelda olin arvanud, et sellised värvikad tegelased visatakse sealkandis religiooniga ennast välja vabandades kividega surnuks. See on muidugi idiootne, aga mõnikord on raske maailmaga võidelda. Eriti, kui tuleb mängu religioon.

“Hei!” hõikasin, “one moment!” Hakkasin neile kiiruga komplimente tegema (kes ennast niimoodi riietab, on alati edev ja komplimentidega saab neid kergesti panna ennast kuulama) ja enda kaamerat kokku kruvima. Tegelased kuulasid mind ja ei jooksnud ära. Naersime koos ja nad rääkisid ka natukene inglise keelt.

Olin just uue kaamera ostnud ning see tuli kotist välja otsida ja pikk objektiiv sinna külge kruvida. See võttis natuke aega. Aga nagu ma olin oletanud, kekutasid need toredad mannekeenid minu kaamera ees siis mõnda aega, lasid ennast eest ja tagant pildistada ning kadusid seejärel teadmata suunas, saates mulle õhusuudlusi.

Minu ees laius nüüd tühi autotee, ääristatud vasakult poolt kõrgete müüridega, paremalt poolt palmidega. Müüride tagant paistis mošee torn ning olin kindel, et see tee viib mind kesklinnale lähemale. Kuigi siin ei sõitnud autosid ega kõndinud hetkel peale minu inimesi, olin kindel, et lähen õiges suunas. Näis, et see tee jookseb kauguses mingisuguse peatänavaga kokku — silmasin kaugel tihedat liiklust.

Sammusin, silmitsedes valgeid müüre ning kuna mul kaamera oli nagunii käes ja juba kokku pandud, otsustasin paar pilti teha minaretist, mis, nagu ma mainisin, kõrgus hambuliste tornide tagant nii majesteetlikult.

Juba esimese klõpsu peale hakkas müür minu peale karjuma.

Karjus urdu keeles ja õige tigedalt. Kuna teadsin eelneva elukogemuse põhjal, et müürid ei saa karjuda, kõndisin edasi ja otsisin vargsi pilguga — kes see kurat karjub? Kedagi näha ei olnud.

Tegin veel ühe pildi ning toppisin aparaadi halba aimates kotti tagasi.

Müür hakkas jälle röökima ning hüüdis seekord välja inglise keeles sõna: “Military!“

Ahsoo! Märkasin lõpuks müüri sees väikest auku, kust paistis nägu. Ja see nägu karjus minu peale.

Paar meetrit kõndimist ja müüris ilutses jälle üks auk, mis omakorda kohalikus keeles röökis. Kõik see hakkas tunduma väga ebaturvaline.

“I am sorry, I am sorry,” otsustasin müüri poole hüüda, püüdes asja heaks teha, aga samas ei saanud ma tegelikult aru, mida ma valesti olin teinud. Liikusin mõõdukal sammul edasi. Saaks ainult sellest karjuvast müürist mööda, oleks kõik korras. Sõna “military” oli mul seest natuke kõhedaks võtnud.

Sammusin mõnda aega mööda kõnelevat müüri — iga natukese aja tagant ilmus müüri sees olevasse avasse uus nägu ning jätkas karjumist. Nägin neid avasid nüüd selgelt.

“Kas peaksin jooksu panema?” mõtlesin. Aga joosta on ikka natuke naljakas ja häbi ka. Pealegi — mida ma üldse valesti tegin…?

Mõne aja pärast leidsin end ühe suletud väravaga kohakuti ning hingasin kergendunult, sest selle väravaga paistis karjuv müür ka lõppevat, aga siis tabas mind ootamatult nagu välk vetsupotist uus šokk. Keegi krabas järsku mu randmest kinni ja nii tugevalt, et mu kaamerakott lendas asfaldile.

“Issand, uus kaamera!” kriiskasin mõttes. Minu ründaja oli erariietes ja kogukas mees. Muidugi olin ma viimasel minutil seda tegelast tänaval tulemas näinud aga ma ei osanud oodata, et ta minu eraelust sellisel kujul osa võtab.

Ma olen pikkuselt ise peaaegu kaks meetrit, aga see sit%&ea (tõlge: sitapea) oli minust peajagu pikem. Käed olid tal nagu labidad.

Jõudsin vaid nentida: vähemalt on ta üksi… Ja siis hakkas järsku kostma mulle Lahore lennujaamast tuttavat kisa — üle tee tormasid meie poole kaks tegelinskit, samuti parajad purakad. Vean kihla, et nad ei teadnud, mis toimub, aga tulid kohe appi, kui oli vaja kedagi kolkida. Kolgitavaks olin antud juhul saanud mina. Mine siis veel reisima!

Jõudsin vaevalt välja hingata kui juba kõik kolm karjusid omavahel urdu keeles ja rabasid minust nagu kokkulepitult kinni.

Tahtsin mõtlematult pikale sit%&eale vastu nina virutada, aga viimane hoidis mind randmest sepa jõuga. Lausa uskumatu, kui tugev ta oli. See oli üks sääraseid kordi elus, kui tundsin, et keegi on minust füüsiliselt nii palju tugevam, et no mitte midagi ei ole teha sellises situatsioonis. Üks meestest kägistas mind selja tagant, kolmas kiskus vasakust käest.

Terav hirm lõi rindu. Ma ei osanud neid tegelasi esialgu isegi karjuva müüriga seostada. Kidnapping! Inimrööv — see on sõna, mille eest on mind Pakistanis korduvalt hoiatatud. “Kas tõesti?” ahastasin mõttes. Aga kui röövivad, kus on siis auto, kuhu mind tõugatakse? — tekkis ohuolukorras siiski uudishimu. Ega nad mind ometi tassima ei hakka, ma kaalun üle saja kilo. Sellisel juhul pole see rööv üldse hästi läbi mõeldud.

Sit%&ea tõstis aga maast üles mu kaamera ja osutas oma koleda nimetissõrmega müüri suunas: “Military! NO PHOTO!”

Issand, milline kerguse tunne mind järsku valdas! Andsin silmapilkselt andeks minu ründamise. See siin oli segadus! Siin on armee baas ja seda ei tohi pildistada! Muidugi! Vabandust! Loomulikult ei taha ma siin pildistada, ega ma loll ei ole! Ma oleks suurest kergendusest isegi naerma hakanud, kui üks sit%&ea mind nii valusasti käest poleks väänanud ja üks jõmmidest selja tagant kägistanud.

“Mistake, mistake!” hüüdsin ma kurtidele kõrvadele ja kui nägin, et värav, millest ma just möödunud olin ning üks mundris kogu sealt välja astus, karjusin veel sinnapoole ka: “Appi, nad tahavad mu ära tappa ja see ei meeldi mulle!” Ok, võib-olla ma ei karjunud just seda, aga ma karjusin korraks appi küll. Ma ei teadnud mida teha.

Nägin, kuidas sõdur käega lõi ning uuesti väravast sisse tagasi tahtis minna, kuid pikk sit%&ea hakkas mind nüüd värava poole tirima ja välja ilmunud sõdurile midagi karjuma.

Ilmselt seda, et sõdur ootaks, kuna viimane jäigi ootele.

Proovisin veel viimast korda vastu punnida aga vastupanu oli mõttetu — kolme Pakistani kalevipoja ramm käis minust mitmekordselt üle. “Anna kaamera siia!” nõudsin, oma ainsa artikuleeritud protestiaktsiooni käigus aga pikk ei teinud väljagi ning riputas minu uue fotoaparaadi endale demonstratiivselt õlale.

Elus tuleb mõnikord alla anda ja andsin järele ning lasin ennast väravani toimetada, kuhu olid kisa peale (minu transportijad karjusid üksteisele ergutushõikeid nagu purjus varblased) kogunenud juba mitmed mundrikandjad.

Imelikul kombel oli kohale ilmunud Pakistani sõjaväelastel toimuvale suhteliselt mitte-emotsionaalne lähenemine, samal ajal kui minu kolm saatjat mind pidevalt tõukasid, rebisid ja si%apea mind selle käigus mitu korda valusalt jalaga lõi. See pikk tolkam virutas mulle ikka korduvalt ja ma ei saanud kuidagi vastu lüüa. Ega ma selles olukorras ei julgenud ka.

Mind tõugati väiksesse ruumi. Üks ükskõikse näoga sõdur võttis enda kätte kaamera, et seda uurida.

“Kas keegi inglise keelt räägib?” palusin, kuid mundris inimesed raputasid kooris pead. Samas: nad olid väga sõbralikud.

Üks automaadi kandja astus esile ning teatas mulle vigases inglise keeles, et kedagi oodatakse.

Ja et ma peaksin rahunema. “We wait. He come. Relax.“

“Nonii, kindlasti ootame nüüd timukat,” mõtlesin mornilt. Minu halvas situatsioonis oli see vähemalt hea, et üks sõdur ulatas mulle tagasi minu uue kaamera ning ma panin tähele, et kukkumine ei olnud seda vigastanud.

“Mingu pigem pea, kui uus kaamera!”, mõtlesin võidukalt.

Samuti olid sõdurpoisid mind ajutiselt eraldanud lärmavast sit¤%#ade kambast. Sõdurid ei lasknud neid mulle ligi, kuigi pikk pealik üritas mind mitu korda jalaga lüüa. Kaks lööki kolmest ta tabas. See oli mulle alandav.

Lõppkokkuvõttes: sõjavägi, mille kinnisvara kogemata pildistasin, oli üldjoontes rahulik selles suhtes, et ma olin nende varjatud kindluse ees fotoaparaadi välja võtnud. Aga suvalised inimesed tänavalt olid kohe mind valmis lintšima. Isegi teadmata, mida ma tegin või ei teinud.

Ja vot SEE on ohtlik teema!

Istusin seal baasis tunni, kaks. Sõdurid hoidsid õnneks vägivaldseid idioote tagasi, kuni saabus kõrgema kraadiga mees, kes rääkis inglise keelt. Ta tuli ruumi sisse, käratas, et mis juhtus ja kõik me hakkasime läbisegi karjudes seletama, et mis juhtus.

Mina karjusin inglise keeles, sita%¤a karjus urdu keeles.

Meid ümbritsevad mundrikandjad vaatasid lakke ja olid ilmselgelt tüdinenud kogu sellest pullist.

Kõrgema kraadiga tegelane, kelle auastet ma ei tea, aga keda kõik tundusid austavat, võttis enda kätte mu kaamera ja küsis: “Show me problem picture.” Näita probleemne foto ette. Ma näitasin ette kümme fotot Pakistani transvestiitidest ja ühe foto valgest seinast ning juhtfiguur vaatas selle peale natuke kurjalt sitap¤#le otsa.

“It is ok,” käratas ta siis otsustavalt. Ja andis urdu keeles mingi käsu. Tema sõjaväelased astusid minust eemale. Ta näitas käega ukse suunas ja minu kolm isehakanud õigusemõistjat hakkasid selle peale seina ääres valjuhäälselt röökima.

“It is ok,” kordas mind päästma tulnud mees (ma ei tea sõjaväelisi auastmeid, saati siis Pakistanis) ja avas isiklikult mulle selle imeliku kindluse ukse. Kartsin väga, et need kolm tugevat tüüpi tulevad mulle tühjale tänavale järele ja jätkavad ebavõrdset kaklust minuga mitte millegi nimel ja ma võin veel kaotada oma uue kaamera, aga ei: viimane asi, mis väravast väljudes silmasin, oli see, et too sümpaatne sõjaväelane takistas mulle järele tulevatele sitapeadele tee ja sulges nende ees väravad.

Jättis nad sinna ilmselt ootama, kuni nad maha rahunevad.

Jõudsin kiirkõnnil peatee juurde ja mäletasin kohe, kus ma olen. Minu uus kaamera ei olnud saanud viga ja see on kõige tähtsam selliste lugude juures.

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.