ÄPARDUNUD REISILOOD | Angel surus näo peaaegu vastu seadusesilma surmani ehmunud näolappi ja karjus üle kogu hoovi: „Ohvitser! Pole mingit vajadust vägivalla järele!“

 (5)
ÄPARDUNUD REISILOOD | Angel surus näo peaaegu vastu seadusesilma surmani ehmunud näolappi ja karjus üle kogu hoovi: „Ohvitser! Pole mingit vajadust vägivalla järele!“
Garda politseipatrull patrullimas Wicklow mägedes. Seal on hea ja mõnus patrullida, sest seal pole kriminaale. Eriti veel sellise Iiri ilmaga. Pildil Rene võmmide käest küsimas, kas pildistada tohib.Foto: erakogu

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele Reisijuhi sari just keskendubki. Tänane lugu on ka varem avaldatud, tegemist on katkendiga Rene raamatust "Minu Iirimaa".

"Minu Iirimaa" ärgitab ridade vahelt lugema. Rene on öelnud, et milleks kirjutada klišeesid, kui saab minna sügavamale, pinnapealsusest kaugemale. Tuleb toppida oma nina kohalike ellu. Tema juhtumisi saadab mahlakas huumor ja iroonia. Kõik äpardused tunduvad justkui väljamõeldud, aga on siiski tõsielu!
Triinu-Mari Vorp, "Minu Iirimaa" toimetaja

Katkend raamatust “Minu Iirimaa”

Enamik lugusid, mille käigus palju alkoholi juuakse, ei lõpe hästi. Aga olgem ausad — nii mõnedki nendest lõppevad naljakalt.

Kella kümne paiku võtsime kaugelt New Yorgist Wickloe külla saabunud suurte mustanahaliste — Angeli ja Hannibaliga Puerto Rico terviseks ühe eriti pika sõõmu Hennessy konjakit ning kui ma terava käraka pärast korraks kinni läinud silmad uuesti avasin, märkasin silmanurgast, et meie maja hoovis peatus garda-auto.

Politseimasin parkis vaikselt meie maja elanike autode ette. Tuled võeti maha. Üks nooreohtu poiss astus kõrvalistuja uksest välja, kohendas vormimütsi ning tuli aeglaselt meie ukseni viiva trepi poole. Näis, nagu ta teaks täpselt, kus asub meie korter number kolmkümmend.

Seotud lood:

Mina nägin seda. Nägin seda köögiaknast, sest ma seisin pliidi ees ja mul oli õuest hea ülevaade. „Kutid, võtame nüüd korra natuke vaiksemaks,” palusin ja lisasin paha aimamata sisult süütu lause: „Politsei tuleb.” Samal hetkel nägin, kuidas vormis inimene meie ukse juurde jõudis ja tõstis käe, et uksele koputada.

*

Kui juhtub õnnetus, mille käigus inimesed viga saavad, siis ei oska selles õnnetuses osalejad tavaliselt aja liikuvust tagantjärele täpselt määratleda. Kostis viisakas koputus. Vaikis kiire kõnevool, žestikuleerivad käed peatusid õhus ja isegi mütsuvasse muusikasse tekkis juhuse tahtel paus. Hakkasin parasjagu liikuma, et minna ust avama, kui Hannibal suure mehe kohta ebaloomuliku kiirusega püsti kargas, minu põrandale pikali paiskas ja ise nagu sokk pesumasinas vastu seina liibus.

„Angel! Kuradi politsei ründab meid!” tõi ta üle maja möirates kuuldavale nii filmiliku röögatuse, et ma pole säärast päris elus ei enne ega pärast kuulnud. Angeli reaktsioon ei jäänud sellele alla. Kuna ta istus aknale kõige lähemal, rabas ta järsult kinni kardinast ja tõmbas seda — ilmse kavatsusega see kiire liigutusega aknale ette tõmmata, et keegi sisse ei näeks, kuid metsalise jõule alla jäädes tulid kardinapuu kruvid seina seest lahti ja kogu kupatus tabas Angelit otse lagipähe.

„Tapavad maha!” pasundas Angel ning kargas tiigrihüppega Hannibali kõrvale, litsudes ennast tolle eeskujul samuti vastu seina. Mina istusin põrandal ja imestasin. Olen ju tavaline rahumeelne mees Eestist.

Muusika hakkas uuesti mängima ja esikust kostis teine ettevaatlik koputus. Järele mõeldes hakkas mängima Baby Chami lugu koos Alicia Keysiga — „Ghetto Story”, mille sõnad algavad nii: „See on minu ellujäämise lugu…”.

Ajasin ennast vaevaliselt püsti. Tundsin järsku, et olen päris napsune ja nagu oleks äsja omas kodus korralikult kolakat saanud. „Rene,” ütles Angel mulle silma vaadates, „Rene, ükskõik mis juhtub, ü k s k õ i k, kes seal ukse taga on, ära sa ainult pead kaota!”

„Ukse taga on üks väikene poiss,” ütlesin ma pahuralt pead kratsides ning üritasin esikusse minna. „Ma lähen teen lahti, te pange musa vaiksemaks. Ma palun vabandust ja ongi lool lõpp. Palun istuge, kurat, maha ja olge vait.” Me olime tõesti lärmi teinud ja mul oli natuke häbi. Samas polnud kell veel üksteistki ja kogu see politsei kutsumine oli tegelikult ju ainult hullu naabrinaise vigur. Otsustasin, et ma ei tunne ennast väga süüdi, aga paneme edaspidi muusika natuke vaiksemaks ja ma palun garda käest siiralt vabandust. Võib-olla viskan mõne nalja. Küllap nad aru saavad ja asi laheneb.

Järgmisel hetkel tabas mind Angeli suur käsi rindu nii, et mul jäi hing kinni ja mind lennutati kaarega vastu seina — kahe suure mehe kõrvale. Ma ei saa siiani aru, millistel turvakaalutlustel nad ennast just vastu seina otsustasid litsuda. (Kõigepealt ennast ja siis mind takkajärele.) „Rene, ära liiguta! Nad tulevad kohe läbi ukse! Koos piitadega!” sosistas Hannibal nii, et kõik naabrid kuulsid. Minu rinnal tulitas Angeli kämblajälg ja ma võitlesin oksemaitsega kurgus.

„See on Iiri politsei. Nad on armsad. Nad saatsid ühe väikese poisi meile ütlema, et me muusika vaiksemaks paneksime. Palun, las ma lähen klaarin selle asja ära…” kähisesin mina. „M i n a lähen ja klaarin selle o l u k o r r a ära!” katkestas Angel mind ja vaatas meile alkoholist punetavate silmadega otsa. Tal oli selline pilk, nagu oleksime läbi teinud lennuõnnetuse Alpides ja meie ellujäämine oleneb sellest, kas leiame toitu või mitte, ja tema on just ennast ohverdades välja pakkunud võimaluse, et võime ta maha koksata ja ära süüa. Sama meeleolu tundus valdavat ka Hannibali, kes haaras Angeli käe ja uuris hingestatult: „Mees, oled sa ikka kindel?” Nähes Angeli silmis otsusekindlust, lisas ta liigutatult: „Ükskõik mis juhtub, ma armastan sind alati ja me jääme alati kokku!”

Enne kui ma jõudsin armutult naerma hakata või isegi välja hingata, hüppas Angel kahe sammuga ukse juurde ja rebis selle lahti samasuguse hooga, nagu ta ennist kardinapuu seinalt alla tõmbas. Üllatus-üllatus! Ukse taga seisis üks nooruk. Ehk siis kahekümnendates aastates värske garda, kes ukse järsu lahtipaiskumise ja Angeli tätoveeritud musklis kogu nägemise peale endale surmkindlalt üht-teist püksi tilgutas.

Angel ajas õlad õieli ja lõua ette, astus kiire sammu garda poole, surus näo peaaegu vastu seadusesilma surmani ehmunud näolappi ja karjus üle kogu hoovi sõnad, mis mulle eluks ajaks meelde jäävad: „Ohvitser! Siinses olukorras pole mingit vajadust vägivalla järele!“

Väikese ohvitseri peas oli toores vägivallatsemine selle hetke võimalustest järjekorras kõige viimane. Pigem palus ta jumalat, kuigi noorem põlvkond seda Iirimaal just eriti tihti ei tee; kirus ennast mõttes, miks ta üldse sellise ameti valis, oleks võinud parem kalapoodi tööle minna — palk on hea ja värsket kala saaks kindla peale ka kodustele nihverdada; lootis, et tema matusele tuleb palju rahvast ja kõik ei kurvasta üleliia, vaid see on pigem selline nukralt lõbus sündmus.

Ta hakkas aeglaselt, selg ees, trepist alla taganema, korrutades väriseva häälega mantrat: „See on teie enda huvides, sir. Ma tahan teile ainult head. See kõik on ainult teie huvides, sir, et ma siin olen. Ma tahan teile ainult head, sir…” Sedaviisi soigudes vajus tema paar numbrit suurem vormimüts talle aeglaselt silmile, varjates noormehe vaatevälja.

Seda ei suutnud ma enam välja kannatada (olin ennast uudishimulikult Angeli selja taha sättinud). Hakkasin hüsteeriliselt naerma. Naersin kohe suure häälega ning köhisin ja läkastasin läbisegi, nii et minu toodetud kakofoonia tõi köögist välja Hannibali, kes arvas ilmselt, et väljas kedagi kägistatakse. „A n g e l?!” möirgas ta trepile tormates. „On sul kõik okei?!”

Väike garda oli selleks ajaks jõudnud vaikselt trepist alla taganeda ning kuuldes (välja ta oma mütsi alt ju ei näinud), et saabuvad vaenulikud lisaväed, elas ta arvatavasti läbi mikroinsuldi. Tundsin sellel hetkel tublile politseipoisile isegi kaasa, aga suure naeru tõttu ei leidnud seda tunnet päriselt üles.

Angel ja Hannibal said teineteise lähedalolekust julgust ja tormasid tuhatnelja nagu veisekari trepist alla, gardale järele, et „teda maha rahustada”, nagu Hannibal hiljem seletas. Garda tegi selle peale meeleheitliku põgenemiskatse — läbis kahe sekundiga kuus meetrit, sööstis patrullauto juurde ning üritas selle ust lahti rebida, et pakku pääseda. Aga võta näpust.

Märkasin nüüd, et autos istus veel üks seaduseesindaja, kes reageeris toimuvale sedasi, et kössitas tasakesi enese ette vaadates ja oli autouksed seestpoolt lukku pannud. Nägin, et ta ei kutsunud politseiraadioga abi ega midagi. Lihtsalt istus ja jõllitas oma põlvi, teeseldes, et ta ei kuule midagi, kuigi tema kolleeg prõmmis oma väikeste rusikatega autoaknale ja anus: „Tee kohe lahti, jumala pärast, tee palun uks lahti!”

Sekundiga olid auto juurde jõudnud ka Angel ja Hannibal, kes valjuhäälselt ja läbisegi karjudes ennast õigustasid ja oma arust olukorda lahendasid. Garda surus selja tugevasti vastu auto ust ja pani silmad kinni.

„Me ei teinud mitte midagi!” kõmistas Angel.

„Ma palun vabandust!” hüüdis Hannibal.

„Te olete rassist!” süüdistas Angel.

„Räägime rahulikult läbi!” anus Hannibal mürinal.

„Mina ei kavatse vangi minna!” teatas Angel.

„Mul on pere!” karjus Hannibal. Ei olnud tal mingit peret.

Kogu majatäis rahvast kogunes akendele seda tramburaid vaatama. Purjus mehed tammusid garda ees ringiratast ning et oma manifestile rohkem kaalu anda, hüüti iga lause vahele paar korda järjest mõjuvõimas „Y o!”.

Kisa jätkus mõneks minutiks, siis see vaibus tasapisi ning varsti oli rahu majas. Õigemini maja ees. Meie külalised tuikusid jõuetult ühe koha peal ja ootasid politseiauto poole vaadates ja oma saatusele just nagu alistudes mingisugustki otsust. Mina sain oma naeru kuidagi pidama ning taarusin osavõtlikult trepist alla, politseipatrulli poole.

Ennast vastu autot suruv garda ei suutnud oma õnne uskuda, kui kuulis, et autouksed järsku klõpsuga lahti läksid. Ta istus välkkiirelt tagapingile, lõi ukse kinni, kruvis akna poole sentimeetri võrra lahti ja ütles sealt prao vahelt juba natuke vapramal häälel: „See kõik on teie enda huvides, et me siin oleme. Me tahame teile ainult head. Head pidutsemist!“

Auto tagurdas kummide vilinal hoovist välja, jättes maha jahmunud Angeli ja Hannibali ning minu, kes ma jällegi ei suutnud end kuidagi ohjeldada.

Naer oli mul otsa saanud, aga pisarad jooksid üle põskede. „Te olete mõlemad peast segased,” ütlesin ma kokkuvõtvalt, kui kahte suurt poissi trepi poole nügisin.

„Ma ei saa aru…” jõuras Angel. „Meil Brooklynis laseb politsei pumppüssiga ukseluku eest ära, tullakse karjaga sisse ja kohe oled maas pikali, ja alles siis hakatakse küsimusi esitama. Selliseid küsimusi, nagu näiteks mis su nimi on,” seletas Hannibal löödud toonil. „Kas ikka päriselt on asi nii julm?” küsisin natuke kahtlevalt. „Kas päriselt ka juhtub seal New Yorgis sellist jama või te, jõmmid, liialdate natuke?”

„On endalgi ilma põhjuseta sellist asja ette tulnud,” nentis Hannibal. Täiendas siis aga oma vastust: „Või noh, ikka põhjusega tegelikult.”

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.