Antarktika - koht, kus peab elu jooksul ära käima
Raske on pääseda sellest igapäevasest kiirustavast elust - Everesti tippu ronimiseks on järjekord, Vaikse ookeani kaugetele saartele pakutakse otselende, vihmametsast leiab luksushotellid. Inimene on koloniseerinud enamuse planeedist, kuid haardeulatusest on välja jäänud üks maailma serv - Antarktika. See jäätunud kontinent maailma lõpus pole veel kunagi püsivalt inimeste poolt asustatud olnud.
Antarktika on ligipääsetav novembrist märtsini, seal pole linnu ja külasid, inimasustus üldiselt puudub, kui välja arvata mõned uurimisjaamad ja ekspeditsioonilaagrid. Ainult jäine, hiiglaslik ja ettearvamatu metsik loodus. Isegi kui saabud kruiisilaevaga, nagu enamus turiste teevad, haarab üksindus ja tühjus ikkagi ning toob tagasi maa peale.
Üksindus pole muidugi esimene asi, mis tuleb meelde Antarktise rannas pingviinikoloonia keskel seistes. Minu Antarktika-visiidi ajal veebruaris olid tuhanded linnud end tihedalt pressinud iga lagedama kalju peale, nii arglikud gentoo pingviinid kui kogukamad adeelia pingviinid koos. Neil tundus olevat isegi hea meel, et me luusime nende hulgas kaameratega õhinal klõpsides, kui hallid karvapallidest pojad vanematelt toitu manguvad.
Hiljem Livingstone´i saarel nägime veel pingviine, kes paistsid välja, nagu neil oleks peas vanamoodsad motokiivrid.
Pingviinid pole seal muidugi ainsad staarid. Üks albatross tiirles meie laeva kohal, aeg-ajalt tiivaotsi ka Drake´i väina vette kastes. Paksud lonthülged lamasklesid rannas vetikasupis, norsates ja kurjustades üksteise peale, nagu mõni pensionäride klubi.
Kõige põnevamad olid vaalad. Kui laevasillalt hüüti "küürvaalad!", siis nägime kolme veest korraks välja kerkimas ja siis vee alla kadumas, saba nagu aegluubis järgi sukeldumas.
Üks isegi ujus laeva alla, uimed harali nagu hiiglaslikul lennukil. Kõik oli selgelt näha läbipaistvas türkiissinises vees.
Hiljem sõitsime sodiaagiga jäämägedele. Vähem graatsilised kui vaalad, kuid hüpnootiline klaasjas maailm Weddelli meres koos sürrealistliku panoraamiga jääst pilveleõhkujatest horisondil tekitas mulje idamaistest lossidest, kindlusevaremetest või Art Deco kinost. Mõned jääst kaared ja koopad kumasid nii helesiniselt, nagu oleksid tehtud topaasist või akvamariinist.
"Loomulikult vihkaksid paljud reisijad, kes mõnele Alaska kruiisile lähevad sellist vintsutust," ütles mulle üks kaasreisija, kui me tuule käes loksudes ja jäise veega pritsitult ühel karmil kaldalemineku reisil olime. "Ei mingit diskot ja spaad. See oleks Alaska kruiisijatele liiga karm, liiga metsik ja liiga seikluslik."
See kõik aga ongi just see, mis teeb Antraktise-reisist ebatavalise seikluse. Antarktise-reis on midagi, mille peab oma elus läbi tegema, mis on nagu reis teise maailma, justnagu reis Kuule.
Millal minna
Antarktika võtab turiste vastu vaid suvel, st meie põhjapoolkera talvel novembrist märtsini. Hinnad on kindlasti odavamad hooaja alguses ja lõpus, kuid siis on ka vähem vaadata.
Fotograafid, kes ihkavad üles võtta klassikalisi vaateid Antarktika jäämägedest, saavad parimad pildid novembris. Sel ajal kolivad ka pingviinid kalda äärde pulmarituaale läbi viima ning pesi ehitama. Kuid päevad on siis veel lühikesed ja jää paksem, mis paneb piirangud teatud piirkondade külastamisele.
Detsembri keskpaigast lõpuni hakkavad pingviinitibud Antartika poolsaarel kooruma ning jaanuaris saab jälgida poegade toitmist ja kasvatamist.
Veebruaris on pingviinikolooniates kiire aeg: kära- ja lõhnarikas noorte sulgimine. Märtsis algab parim aeg vaalavaatluseks.
Märtsi keskel pingviinikolooniad tühjenevad ning minnakse merele elama.
On Antarktika üldse turvaline?
Jah, kui valida usalduväärne reisifirma. Reisikorraldaja peaks olema IAATO liige (International Association of Antarctica Tour Operators, Antarktika Reisikorraldajate Rahvusvaheline Assotsiatsioon), sest neile kehtivad ranged reeglid turvalisuse ja keskkonna säästmise osas. Kapten ja meeskond on tavaliselt kogenud polaartingimustes seilamiseks.
Kahepäevane Drake´i väina ületus võib aga olla väga karm, sest seal valitsevad sagedased tormid, kuid kohale jõudes on ilm tavaliselt rahulik.
Kuidas sinna reisida
Enamus reisijaid saabuvad Antarktikasse kruiisilaevaga. IAATO veebilehel (iaato.org) on kirjas kõik reisikorraldajad, kes sinna laevareise teevad. Kuna seal on kirjas ka suured tuntud kruiisikompaniid, soovitaksin siiski mõnda väiksemat ekspeditsioonilaeva, mis kannab 50 kuni 200 reisijat.
Need väiksemad ei pruugi olla nii kiired ja luksuslikud, kui suured kruiisilaevad, aga kõik nad pakuvad mõistlikul tasemel mugavusi ja omavad piisavat jääkindlust.
Tavaliselt on kaasas loodusteadlased ja polaaruurijad, kes annavad reisil olles loenguid ning korraldavad sagedasi kaldaleminekuid sodiaakidega, kui ilm lubab. 11-päevase reisi hinnad Antarktika poolsaarele novembri lõpus algavad 4650 eurost, hinna sisse ei kuulu muidugi kohalelend teisest maailma otsast.
Rohkem kui 500 reisijaga kruiisilaevadelt ei ole lubatud kaldareise teha, järelikult saab suurema luksusega laevalt vaadelda vaid eemalt Antarktika maastikke.
Kuigi enamus turiste peavad sodiaagiga kaldaleminekuid piisavaks, et Antarktika loodust lähemalt näha, on võimalik veel ka sõita kajakiga, matkata lumeräätsadega, teha mägironimist ning isegi murdmaasuusatamist.
Kui on soov lõunapoolusel ära käia, siis tuleks ühineda mandriekspeditsioonidega: neid leiab aadressidelt coldclimates.co.uk või discover-the-world.co.uk. Mõned firmad, näiteks White Desert (white-desert.com) lennutavad huvilised oma ajutisse baasjaama Antarktisel, kust saab trekkida imperaatorpingviinide juurde. Sellised ekspeditsioonid aga maksavad juba alates 35 000 eurost inimese kohta.
Enamus kruiisidest stardivad Argentiinast Ushuaiast või Tšiilist Punta Arenasest, Antarktika poolsaarele kestab merereis kaks päeva. Kui tahaks kiiremini või tormises Drake´i väinas loksumine pole vastuvõetav, siis saab ka lennata Lõuna_Shetlandi saartele ja ühineda laevaga seal. Tõsi, see lisab reisi hinnale umbes 2330 lisaeurot.
Mida kaasa võtta
Reis küll toimub Antarktika suvel, kuid temperatuurid võivad ikkagi alla nulli langeda. Seega võiks riietumisstiil ühtida sellega, nagu läheks jaanuaris suusatama: pikk aluspesu, õhuke vahekiht, fliis või jakk, peal veekindlad püksid ja tuulekindel jope. Müts, suusakindad, päikeseprillid ja põlvekõrguseni veekindlad saapad on ka vajalikud randumistel; ka kassid võivad olla vajalikud jäistel nõlvadel turnimiseks.
Kaasa tuleks võtta parim binokkel, mis võimalik ja hea teleobjektiiviga kaamera, kui just ei taha leppida vaalapiltidega, millel vaalad on mustad täpid horisondil.
Kanna kõike veekindlas seljakotis, sest sodiaagireisid võivad olla päris vesised. Merehaiguse vastu aitavad tabletid on vajalikud. Kajuti pealt ei maksa kokku hoida, sest tormist Drake´i väina ületades on suurem mugavus kajutis hinda väärt.
Kellele sobib
Antarktika-reis sobib kõigile, kes tahavad näha metsikut loodust ja inimesest puutumata maailma. Kui see pole asi, mida tahaks väga nautida, siis võib end lõpuks leida keset jäist merd küsimas, miks sai kogu see raske teekond ette võetud, et vaid mingeid hulpivaid jäämägesid vahtida.
Kuidas minna
Antarktika-reise tehakse tavaliselt Falklandi saartele, Lõuna-Georgiasse ja Antarktika poolsaarele. Kui looma- ja linnuelu rohkem ja põhjalikumalt huvitab, siis tasub võtta üks pikem kruiis kõiki neisse kolme sihtkohta, see kestab 18-22 päeva. Tavaliselt võetakse 10-12 päevane reis Antarktika poolsaarele ja sellest enamusele inimestele piisab. See annab hea ettekujutuse kohalikust loodusest: jäämägedest, pingviinidest, vaaladest, hüljestest.
Lõuna-Georgia meelitab Ernest Shackletoni huvilisi, kuna sinna korraldas ta tuntud ekspeditsiooni jäävangi jäänud Endeavouri meeskonna päästmiseks, seal asub ka tema haud.
Kuidas kohale jõuda
Kuna enamus rahvusvahelisi lende maanduvad Buenos Aireses või Santiagos, kust tuleb siselennuga edasi lõunasse põrutada, siis tasub võtta mõned päevad neis linnades peatumiseks. Või lausa nädal. Need linnad on seda väärt. Populaarsed ekskursioonid on näiteks Iguazu joale või Patagooniasse. Ushuaias, mis on paljude Antarktika-kruiiside väljumissadamaks, tasub samuti ringi vaadata Tierra del Fuego rahvuspargis näiteks.
Discover the World organiseerib ka neid reise enne kruiisile minekut, LATA (Latin American Travel Association, Ladina-Ameerika Reisiassotsiatsioon) avaldab ka nimekirja neist reisikorraldajatest, kes pakuvad tuure enne laevareisi: vt lata.org.
Millise reisikorraldajaga minna
Discover the World pakub suurt valikut erinevatest kruiisidest mitmesguste ekspeditsioonilaevadega. Kui on vaja suuremaid mugavusi, võiks valida Abercrombie & Kenti laeva Le Boreal (abercrombiekent.co.uk/antarctica). Noble Caledonia (noble-caledonia.co.uk) pakub samuti erinevaid kruiise, luksuskruiiside operaator Seabourn külastab Antarktikat aga sel sügisel 28-päevase reisiga.
Taustalugemist
Enamus kruiisilaevu on varustatud korralike raamatukogudega, kust saab laenutada reisi puudutavat kirjandust nii Antarktika loomade kui taimede kohta.
Osta või laenutada võiks ka ekspeditsioonifotograafide Frank Hurley ja Herbert Pontingi must-valgete fotodega raamatu. "The Worst Journey in the World" (Apsley Cherry-Garrard) on lugu Scotti õnnetust lõunapooluse ekspeditsioonist, kirjutatud ühe tema tiimiliikme poolt. "South: The Endurance Expedition by Ernest Shackleton" aga räägib missioonist, mis võeti ette tema 1914. aasta ekspeditsiooni päästmiseks. Seal jäid kõik ekspeditsiooniliikmed ellu.
