Andrus Kivirähk Rail Balticust: Kuhu ma seda mööda sõidaksin?
Andrus Kirviräk kirjutas viimases LP-s artiklis "Reidi tee ja Rail Baltic" kahest teest, mis peaaegu meie kõigi liikumist ja reisimist kuidagi mõjutama hakkab. Või kas ikka hakkab?
"Reidi teest olen ma varemgi kirjutanud ja avaldanud imestust selle üle, mis inimesed need küll on, kelle jaoks sõna „mererand” seostub ennekõike raskeveokitele mõeldud magistraaliga. Imestunuid on teisigi, neid on päris palju. On pakutud alternatiivseid lahendusi, tehtud arukaid ettepanekuid – aga ei midagi. Ilmselt jõuab varem või hiljem ikkagi kätte aeg, kus Russalka monument asub tillukesel ohutussaarel ja kui pulmalised soovivad ausamba juures pilti teha, siis kihutavad koleda mürinaga mõlemalt poolt mööda hiiglaslikud rekad, nii et pruudil lendab seljast kleit ja inglil tiivad, " kirjutab Kivirähk.
Artikkel jätkub: "Üsna samasugune projekt on ka Rail Baltic. Ka selle „sajandi ehituse” puhul kõlavad kriitikute hääled palju veenvamalt kui pooldajate argumendid. Aga jällegi räägitakse justkui kurtidele kõrvadele. Sest projekt on ju valmis. Kus seda nüüd enam peatada või muuta saab! See on umbes, nagu läheks Paides bussi peale, et sõita Tallinna, aga mõne aja pärast aknast välja vaadates avastaks, et buss vurab hoopis Tartu poole. Sa tõttad bussijuhi juurde ja seletad, et sõidetakse sootuks valele poole, aga tema vastab: nojah, võib ju olla, aga me oleme juba nii pika maa maha sõitnud, et enam pole mõtet ümber pöörata. Läks juba kord nii, siis läks. Sõidame võiduka lõpuni."
