Andres Maimik: Võib juhtuda, et mesinädalatena mõeldud reis pöördub pahupidiseks

 (1)
Andres Maimik ja Tiina Jõgeda
Andres Maimik Foto: Rauno Volmar

Reisimine on kõnekeeles otseseks allergooriaks elamisele. „Elutee", „elukaaslane", „eluseiklus", „maine teekond". Jaan Krossi autobiograafia kannab pealkirja „Kallid kaasteelised". Kirikuõpetaja kuulutab noorpaarile altari ees: „Rännak, mille te nüüd ühiselt ette võtate..."

Reisimine on tihti seotud Teisega — kellegi otsimisega, kellegagi lähedaste sidemete pitseerimisega või taasloomisega või hoopis kellegi eest põgenemisega.

Reisimisega saadud adrenaliini- ja dopamiinilaks mõjub kui keha loomulik anesteetikum ja valuvaigisti. Põgenetakse masenduse, katkirebeneva suhte, olme umbsuse, näägutava elukaaslase käest. Reisil on värsket õhku, mis pühib peast painavad sundmõtted. Majesteetlike maastike ja iidsete rajatiste kõrval tunduvad probleemid nii tühised. Reisikaaslastest kasvavad ühiste seikluste tagajärel rindevennad. Tätte kihutab Matverega purjede kummudes ümber maailma, Uhhuu-tuuritajad aga sõtkuvad ratastega läbi kriisikollete.

On reisid, kuhu sõidad koos armastatuga, või need, kus leiad armastuse. Kõik teele jäävad maastikud ja seiklused ainult kütavad eufooriat armunu kehasse, mis on niigi hormonaalsetest mõnuainetest täis laetud. Kõik on nii ainukordne ja elamuslik, kõik on nii intensiivne, sündimas siin ja praegu. Just sellised reisid hoolitsevad, et kui elutee viimasel minutil hakkab kustuvate silmade eest su viimane film läbi rulluma, oleks kaadreid, mida sinna monteerida. Nagu Humphrey Bogart ütles filmis „Casablanca” Ingrid Bergmanile „Meile jääb alatiseks meie Pariis”.

Seotud lood:

Reisimine on omamoodi piiripealne seisukord, mis toob välja inimese kõige paremad omadused — otsusekindluse, kannatlikkuse, huumoritaju, diplomaatilised võimed, autoriteedi. Et asjad sujuksid, pead olema tavapärasest minast oluliselt osavam ja tegusam.

Aga võib juhtuda, et mesinädalatena mõeldud reis pöördub pahupidiseks. Öeldakse, et sa ei tunne inimest enne, kui pole temaga reisil käinud. Vastselt armuhurma kukkunud inimene sageli ei tunnegi oma armastuse objekti lihast ja luust inimesena, vaid idealiseeritud ettekujutust temast. Kuid reisimine toob halastamatult ilmsiks ka kõige varjatumad iseloomujooned. Su kaaslane võib osutuda laisaks, araks, käpardlikuks, otsustusvõimetuks hädaldajaks. Kui juba reisil muutuvad suhted hapuks, kannatab suure tõenäosusega nende käes ka ülejäänud kooselu.

Kuid reisitakse ka selleks, et värskendada luhtuma kippuvat suhet. Et uutest läbielamistest saadav eluramm lagundaks ära lähisuhtesse kuhjunud üksluisuse. Neuroteadlased on teinud kindlaks, et aju on üsnagi mugav organ ning ajurakkude vahelised keemilised ja elektrilised ühendusteed, mida nimetatakse sünapsideks, kujunevad igapäevases rutiinis kõige lühemaid ja otstarbekamaid teid pidi. Aga kui satud uudsetesse olukordadesse ja tundmatutesse paikadesse, kohtud teistsuguste inimestega, moodustuvad hoopis teistsugused sünapsid, mis omakorda hakkavad mõjutama loomingulist avatust, meeleolu, suhtlemisvõimet. Lahtiseletatult — reisimine tekitab inspiratsiooni. Ja see inspiratsioon muudab sind kas või ajutiselt avatumaks ja dünaamilisemaks isiksuseks, mis omakorda mõjub toniseerivalt inimsuhetele. Kui aega ja pappi pole, ei pea inspiratsiooni otsima ümbermaailmareisist, piisab isegi teist teed pidi koju tulekust, et tekitada neuronite vahele uusi, meeli ergutavaid sünapse.

Reisimine on muude omaduste kõrval psühhoteraapiline praktika, mis tsementeerib õigetele alustele rajatud sidemeid, aga toob halastamatult välja varjatud konfliktikolded inimsuhetes, mis võivad hakata lõhkuma kogu rajatist. Või on lihtsalt inspiratsiooniallikaks.

Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja Traveller 2019. aasta kevadsuvises numbris. Vaata rohkem Estraveli lehelt!