Aastavahetus Murphy vaimuga ehk Fotograafide uskumatud seiklused Lapimaal
Otsustasin aastavahetuse veeta oma vanema tütre ja tema poiss-sõbraga Lapimaal. Kuna me kõik oleme kolmekesi ka fotosõbrad, siis lisaks niisama ringi kolamisele võtsime tõsiselt plaani teha ka korralikud fotosessioonid. Kõik algas paljutõotavalt, aga siis hõljus kohale kapten Murphy vaim ja asjad hakkasid pehmelt öeldes viltu vedama, alustab Peep Sooman oma seiklusi täis reisijuttu portaalis fotojutud.ee.
Eeltöö
Hakkasin reisi planeerima umbes 3 kuud ette. Ega seal midagi ülearu planeerida polnudki, oli vaja broneerida autorongi piletid ja leida majutus. Autorongiga läks napilt — kuna mu sõiduk on tehase andmetel 163 cm kõrge, siis sain ühe viimastest kuni 165 cm kõrguste autode piletitest, kõrgemad variandid olid juba välja müüdud. Rongikompanii teenindaja oli igati lahke ja arvas, et kui talverehvide tõttu ka auto on paar sentimeetrit kõrgem, siis lastakse rehvid tühjemaks ja küll masin rongi mahub. Vägev!
Majutuse leidmine oli keerulisem. Lapimaa hotellid on detsembriks sõna otseses mõttes kuid ette välja müüdud ja igasse urkasse me ka minna ei tahtnud. Konsulteerisin põhjahundi Pääro Metsandiga, lugesin mitu korda läbi Kadri Härmi artikli Soome fotokohtadest ning lõpuks jäi pilk peale Airbnb-s pakutavale majakesele otse Pallastunturi külje all Raattama kõrval. Laevapiletid olid juba piece of cake. Koostasin nimekirja kõigest vajaminevast, mida metsa minekul vaja on, alates soojadest riietest ja lõpetades turvatunnet lisava pussnoa ja antibiootikumidega juhuks, kui keegi hirmsasti haigeks jääb. Kõik käis nagu kellavärk, süsteemse inimesena pakatasin uhkusest, millise kauni tegevustepusle olin loetud tundidega kokku pannud. Kõige krooniks hankisin auto käivituseks übervõimsa akupanga ja tellisin ilmapoiss Kairo Kiitsakult personaalse ilmaennustusteenuse, mille kohaselt sain igal hommikul postkasti päevaprognoosi (mis hoolimata Lapimaa heitlikust ilmast üllatavalt täpne oli!).
Tallinnast Raattamasse
28. detsember. Kotid autosse, autoga sadamasse, sadamast laeva, laevast esimese asjana Pasila rongijaama, kus käib autode peale laadimine. Kui õige tee oli üles leitud, siis tegime niisama aega parajaks, viisime õigel ajal auto rongi peale, passisime veel natuke ja naksti olimegi ise ka rongil. Reis Kolarisse ehk 1000 kilomeetri kaugusele põhja oli alanud.
Kolmekohalised kupeed olid šefid — narid olid üksteise kohal ja laealune magamisase sai terve toasooja endale. Kupee ventilatsioon oli rikkis, aga aken käis lahti, nii et all oli külm ja üleval ikka palav. Kupees puudusid nii peldik kui pistikupesad, mis polnudki suur probleem, kuna õnneks kellelgi polnud 14 tunnise sõidu jooksul vaja täissitutud avalikus tualetis nr 2 teha. Tühjaks jooksnud telefone-arvuteid käisime turgutamas üldvagunis, kus oli iga pingi kohal 2 pistikut, ju siis kupeedesse neid enam lihtsalt ei jagunud. Igatahes jõudsime järgmisel hommikul kenasti Kolarisse kohale ja pooleteise tunnise autosõidu järel jõudsime nunnusse „mökkisse” nimega Piekananpesä, mis otsetõlkes tähendab taliviupesa ja kõlas täpselt nii looduslähedaselt, kui me olime seda kõike ette kujutanud.
Kas ka edasi läks kõik nii, nagu reisiseltskond oli ette kujutanud (vihje: ei läinud!), saad lugeda Fotojuttudest — SIIT!
