2. Meteora hõljuvad kloostrid. Kalambaka, Kreeka


Kui hakkasin artiklit kirjutama, siis Meteora kloostrid oli esimene, mille peale tulin. Sõitsin Ateenast hommikul vara välja, tegime peatuse Delfis, et vaadata amfiteatrit ja kuulsat hästi säilinud sõjavankri juhi kuju (ingl charioteer) ning õhtuks jõudsime Meteorasse, Kesk-Kreekas Pineiose mäeahelikus asuvasse külasse. Alguses oli udu, ei näinud suurt midagi. Aga ma ei andnud alla, istusin kohalikku veini süües oma hotellitoa rõdul ja ootasin. Vahetult enne pimeduse saabumist läks udu ära ja nägingi kloostrit kivi otsas. Meteora tähendab kreeka keeles õhus hõljuv.
Alles on kuus kloostrit. Praegu on ligipääs kerge – kloostritesse saab mööda kivisse raiutud kaljudes looklevaid treppe, aga paljudes kohtades pead minema üle väikese silla, mis asub kuristiku kohal.
Rajajaks peetakse munk Afanaseust ning mäenõlvadel koobastes elavaid eremiite. Rahvapärimuse kohaselt viis munga nii kõrgele ainult kas ingel või kotkas. Ma muudkui vaatasin neid kloostreid ja mõtlesin, et no kuidas pagana päralt nad neid 14.sajandil küll ehitasid – 300 meetri kõrguste kaljude seinad on püstloodis ja siledad, ükski tee ju sinna üles ei läinud, kivide otsas pole midagi, millest ehitada ja miks nad seda üldse tegid. Eks üks põhjus oli kindlasti see, et ilmselt otsisid ka eremiidid lõpuks üksteise seltsi, aga ilusast kohast ära minna ka ei tahtnud. Kloostrites on suurepärased seina- ja laemaalingud, ikoonid ning gravüürid. Aga kõige võimsam on siiski vaade ja tunne, mida see õhus hõljuv ehitis tekitab.

Veel Kreekas: Parthenon ja Akropolis, Delphi amfiteater, Poseidoni tempel, Athose mägi.

Foto: Shutterstock