Veini tegid nad 6000 aastat varem kui Kristus


Veini tegid nad 6000 aastat varem kui Kristus
Just sellistes savianumates ehk kvevrides valmib kõige trendikam Georgia vein.Delfi

Kui mõni aasta tagasi leiti Tbilisi lähedal 8000-aastasest külast savist veinianuma fragmente, oli asi selge – Georgia on maailma vanim veinimaa.

Auväärt veinitööstuse lugu pole sugugi nii roosiline, sest viimase saja aasta jooksul on seda kõvasti loksutatud. Kuna nõukogude töölisklassi kõrisõlmed janunesid pigem joobe kui maitseelamuse järele, sai sajandeid vanast traditsioonidele tuginevast veiniteokultuurist 20. sajandil plaani täitmise ori – kvaliteedist tähtsamaks kujunes kvantiteet, sest proletariaadile kõlbas kõik. Üle 500 erineva viinamarjasordi maa tootis sel hetkel vaid seitset erinevat veini, jumalate joogi valmistamise oskus kippus kaduma kodudeski.

Kohe pärast Gorbatšovi võimuletulekut anti aga georglaste veinikultuurile veelgi tõsisem maksahaak, kui joomarlusega võitlemise tuhinas tehti buldooseritega maatasa tuhandeid hektareid täisjõus viinamarjaistandusi, pannes iidsed sordid hävinemisohtu. Just sel hetkel valisid vabasurma mitmed viinamarja kui veinivilja aretamisele ja kasvatamisele pühendunud inimesed. Kaukasuse veinipõldude kõrval hävitati istandusi kogu Nõukogude Liidus, näiteks Moldova 120 000 viinamarjahektarist leidis karskuskampaanias otsa 80 000.

Shumi veinimaja istandustes kasvab hetkel üle 400 erineva sordi viinamarju kogu maailmast.

Seotud lood:

Spassibo, tovariš Putin!

2006. aastal, kui Putini Venemaa kehtestas embargo Georgia põllumajandustoodetele, kuulus nende hulka ka vein. Tuhandeid aastaid veiniloomega tegelenud rahva suhtumist jumalavilja naeruvääristasid kõige kõrgema taseme ametnikud – viinamarjast tehakse lihtsalt alkoholi, kuhu see kõlbab! Selle hetkeni oli Venemaa ostnud 90% naaberriigi veinitoodangust, nii et päevapealt haihtus embargoga pea kogu välisturg. Sanktsioonid panevad aga otsima uusi võimalusi, rebima end lahti harjumuspärasest, tegema midagi teisiti. Nii läks ka Georgias.

Mahuveinide asemel pühenduti taas kvaliteedile ja uue hoo sai sisse antiikne maa-alustes savinõudes (kvevrides) veinikääritamine. Kui 2007. aastani ei tulnud kvevri veini pudeldamine kellelgi mõttessegi, siis nüüdseks on sellest saanud Georgia veiniekspordi kuumim trend. Üha uusi tehaseid ja koduseid veinimaju sünnib igal aastal, ent nende kõrval rekonstrueeritakse ka vanaisadeaegseid „veinikuure“.

Iga veinimeister Georgias on uhke oma loomingu üle ja valmis väitma, et maitsmas võid ju käia paljude juures, kuid lõpuks ostad oma veini koju kaasa ikkagi temalt.

Kvevri on kuum

Kuigi maa-alustes savinõudes valmib üksnes 3% kogu veinitoodangust, keerleb pea 100% veinijuttudest praeguses Georgias just selle meetodi ümber. Georglaste endi sõnul seisneb kvevriveini erinevus Euroopa veinist selles, et jook ei valmi mitte puhtast mahlast, vaid küpseb maapõues 2000–3000-liitristes savinõudes koos viinamarjakestade, -seemnete ja -vartega, mis annab veinile tummisema värvi, põnevama aroomi ja maitse. Erinevalt tööstuslikust meetodist, kus protsessi kontrollitakse keemiliselt, toob iidne moodus kaasa üllatusi, sest pole olemas kaht samasugust kvevriveini, valmigu nad või kõrvu maetud anumates. Just see teeb meistri jaoks iga kvevri avamise ja kohtumise oma uue veiniga eriliseks – need hetked on hardad ja unikaalsed. Mis seal salata, vahel läheb kogu laar ka aia taha. Siiski mitte sõna otseses mõttes, sest ebaõnnestumisi kvevris aitab siluda kodune samakaaparaat, kus valmib viinamarjapuskar ehk tšatša. Aga sellest mõni teine kord.