Kolm suveniiri, mille algupäras pole kahtlust


Kolm suveniiri, mille algupäras pole kahtlust
Foto: erakogu

Külmikumagneti, T-särgi või kruusi leiad igast maailma otsast, kuid grusiinlastel on ka päris oma suveniirid, mis pärit ajast, kui turism alles leiutamata oli.

Loomulikult keerleb Kaukasuse kandiski hoogsalt moodsa maailma turismikarusell ja kui külmiku peal veel kohta, siis ära häbene, mõne Pirosmani motiivi või Tbilisi vanalinna vaatega magneti leiad nagu naksti. Saadaval on ka Stalini portreed ja muud teise ilmasõja kurioosumid, magnetiga ja ilma. Aga kui plaan tuua koju päris algupärane meene, siis siin on kolm, mille autentsuses võid kindel olla.

Tuhandeid aastaid vana veinisarv

Veinisarve (kantsi) võid Georgiast kaasa osta igal sammul: turult, linnatänavalt või pisikestest suveniiripoekestest. See on sama praktiline nagu meie võinuga – kasutame ise ja saadame laia maailma. Kantsiga on sama lugu. Praegugi on see sealsete pidude vältimatu atribuut, mis seotud tihedalt grusiinlaste rohkem kui 8000-aastase veinikultuuriga. Uhkemaid kaunistustega sarvi antakse peredes edasi põlvest põlve ja neid hoitakse kodudes aukohal. Etikett nõuab paljudes kohtades, et küllasaabunu õnnistataks sisse veiniga ja juua tuleb seda austuse märgiks külalislahkuse eest just kantsist, saatjaks toost, mis su häid südamesoove kinnitab.

Traditsioon juua sarvest on grusiinlaste sõnul säilinud ainult neil ja mitte ainult külalislahkuse näitamiseks. Kantsi surutakse pihku ka noormehele, kes peab tõestama väärika sarvehoiuga oma meheikka jõudmist. Loomulikult mitte niisama, kummutada tuleb ikka ka ja maha kukkuda ei tohi mitte üks tilk, meestel nii ju ei juhtu. Kumerat anumat pole võimalik vahepeal ka lauale asetada, nii et lahti ei saa tast enne, kui põhi peal. Et kantsisid on ka mitmeliitriseid, polegi see sageli just nii lihtne väljakutse, neid suuri lastakse peol ühtsuse märgiks pigem siiski ringi käia.

Seotud lood:

Suveniirkantsisid on valmistatud siiani naturaalsest sarvest, mis kaunistatakse messingist või uushõbedast detailide, medaljonide ja erinevate graveeringutega. Suveniirianumad on valmistatud ka kristallist ja keraamikast, algupärane kantsi on siiski vaid loomasarvest ja korraliku isendi saab kätte umbes kümne euro eest.

See laudlina sobib ka Eesti kööki

Supra tähendab gruusia keeles pidu ja kui on pidu, katab grusiinlane laua nagu kord ja kohus ning vahekihina anumate ning laua vahel seisab seal tingimata sinine linik – traditsiooniline lauakate. Mis tahes pühadelaual näeb linik välja väga suurejooneline ja, mis põhiline, autentne, eriti kui tegemist on valget ja sinist tooni nõudega.


Sinivalget laudlina kasutati kunagi põhiliselt Tbilisi, Gori ja Thelavi kandis. Selle dekoratiivsed motiivid on kohalikele väga pühad ja osalt pärit paganlikust ajast. Pärimuse järgi tõi Püha Nino ristiusu Georgiasse 372. aasta paiku, seega on tegu väga vanade ja algupäraste motiividega. Levinumaid neist on hirve kuju, mis kujutas paganlikel piltidel päikest. Lind on seotud eluga ja kalad kristlusega. Aga leidub ka märksa kaasaegsemaid ornamente, nagu nuga, kahvel ja lusikas.

Kui 17. sajandi esimesel poolel oli säärane linik Kahheetias vaid kuningliku laua lahutamatu osa ja seda kasutati austuse märgina ka kõrgete külaliste pidulikel vastuvõttudel, siis 19. sajandiks leidus traditsiooniline linik juba vaat et igas Tbilisi kummutis. Teadlaste sõnul jõudis pakutrükis laudlinade valmistamise tehnoloogia grusiinide juurde Iraanist ja Indiast. 2017. aastast kuulub sinise liniku kultuur UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Tuues kaasa selle liniku, võid olla kindel, et tegu on autentse kraamiga. Leidub ka erinevaid värvivariatsioone, kuid kõige ehedam on sinine.

Suveniir, mis võib otsa saada enne, kui koju jõuad

Algupärane Georgia suveniir on ka tšurtšhela, suus sulav kaloririkas maiustus. Märkad neid erineva suuruse, värvuse ja sisuga rippuvaid „vorste” kindlasti, kui ringi liigud. Tegu pole siiski pelgalt suveniiriga, sest kohalik rahvas tarvitab tšurtšhelat väga usinalt vahepalana või kiire energiavajaduse puhul, kingib isegi pühadeks. Kaugetel aegadel on see kosutanud sõdalasi ja pakub head energialaksu praegustele matkajatele. Maiuse koostisoasade hulka kuuluvad algses versioonis viinamarjamahl, pähklid, jahu ja nöör, millega kogu kupatus konksu otsa riputatakse.

Kui müüja väidab, et valge katt on mahlast välja tungiv suhkur, siis ära väga väga usu. Õigesti tehtud maiusele ei kogune valget kattu ja säilib see söögikõlbulikuna vähemalt aasta.

Kuidas tšurtšhelat tehakse? Aetakse pähklid nööri otsa, kastetakse jahuga paksendatud mahla ja pannakse kuivama – kogu lugu. Nii oli see ennevanasti, nüüd lisatakse mahlale tihti ka suhkrut, mis pähklimaitsest üle taob, ja usinamad ärimehed topivad sisse ka värvaineid, et Georgia Snickers isuäratavam välja näeks. Tasub olla tähelepanelik, kui genuiinset versiooni otsid. Algupärase variandi tunned ära kahvatumast toonist ja mahedast maitsest. Tšuršhela täidisena kasutatakse peale Kreeka ja sarapuupähklite ka mandleid, paiguti isegi viinamarju ja musti ploome.

Nii kirevat värvisõda meenutavat tšurtšelat osku pigem teised turistid.

Paar nippi ka. Väga hea on maiust viiludeks lahti lõigata terava noaga. Nööri pole vaja sisse jätta, selles eksivad paljud, vaid tõmmata see aasa poolt lihtsalt jõuga välja. Külmikusse asetatud pähklivorst võib minna nätskeks kui kumm.

Fotod: Shutterstock