Tiiu ja Taso reisid: KREETA | Ja sealt ta tuligi, natuke väljaväänatud ja närtsinud olemisega, aga peaasi, et elus ja terve...

Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks reisiselli, kes on koos lugematuid maid läbi rännanud ega paista hoogu maha võtvat niipea. Loe nende kohta lähemalt SIIT! Tiiu ja Taso viimatine reis viis Kreeta saarele. Reisijuht avaldab Tiiu poolt kirja pandud reisipäeviku. Head lugemist, siin on reisipäeviku 3. ja viimane osa.

22. juuni (laupäev)

Ärkasin jälle ilma äratuskellata kell 6.

Tasole tuleb siis täna suur enese proovilepaneku päev. Mina enam eneseületusprogrammiga kaasa ei lähe, võtan rahulikult. Olen oma vitsad kätte saanud.

Einestasime koos ja saatsin Taso raskele päevale vastu. Eks väike mure jäi ikkagi hinge, Aradenas saime ise poole pealt tagasi pöörata, aga sel korral tuleb kogu pikkus 16-18 km kuumaga läbida, ajaliselt tuleb päeva pikkus 13 tundi. Jõudu ja vastupidamist!

Otsustasin esimese poole päevast veeta jälle Chanias. Mulle väga meeldib seal ringi käia. Iga kord leiad mõne uue ilusa koha.

Läksin kohe kaugemasse bussipeatusesse, vedas, nr. 15 tuli mõne minuti pärast. Täna tõotas tulla hästi palav ilm. Suutsin linnas ringi jalutada 3 ja pool tundi, tänavanurgal näitas termomeeter 37 kraadi, niisiis tuleb kiiremas korras tagasi hotelli sõita siestat pidama. Jõudsin vanalinnale korraliku ringi peale teha, märkisin isegi kaardile oma täieliku marsruudi. Jäin igati rahule. Sel korral pilte ei teinud, fotokas oli Taso käes.

Otsisin sünagoogi, aga sel korral ei leidnud. Ma ei armasta küsida ka, meeldib ise otsida ja leida. Selle asemel avastasin teisi huvipakkuvaid kohti.

Tuletorni jäi ka ronimata, kuidagi väga pikk maa oleks olnud kuuma päikese käes minna ja siis veel üles ronida. Jäi ära.

Käisin suures turuhoones, aga lootsin värvikamat turgu. Ei jätnud mulle mingisugust muljet.

Tagasi jõudnud, tegin endale kange kohvi, mis tundus ülihea.

Päev möödus küllaltki kiiresti niisama uimerdades. Pea saab kell 21 ja Taso hakkab tagasi jõudma.

Ja sealt ta tuligi, natuke väljaväänatud ja närtsinud olemisega, aga peaasi, et elus ja terve. Nagu jutust aru sain, oli tõsine katsumus olnud. Juba algus oli olnud suurte astmetega trepist laskumine, mis võtab jalad korralikult läbi, päike muidugi paistab lagipähe, tee peal oli olnud veevõtukohti, kolmel korral peeti arvet marsruudi läbimisest. Ühed hoolitsevad noored olid Tasole toeks palunud kaks noort meditsiini abiteenistusest, kes teda toetasid ja aeg-ajalt veega üle olid kallanud. Ühiste jõududega olid kuristiku läbinud 6 ja poole tunniga. Tublid.

Tasol oli muidugi hea meel, et ära tegi. Minul ka hea meel, et loobusin, kõik rahul.

23. juuni (pühapäev)

Täna sõidame siis tellitud reisiga Elafonisi randa päeva veetma. Ilm jälle imeilus nagu kõigil päevadel. Ma ei suuda ära imestada, kuidas mina naudin lõunamaa kuumust, tunnen end imehästi.

Kohalejõudmiseks kulus 2 tundi, 5 tundi anti aega rannas olemiseks ja ümbrusega tutvumiseks ning 2 tundi tagasisõiduks. Korralik 9 tunnine päev.

Täie õigusega peetakse Elafonisi randa Kreeta kõige ilusamaks. Ilus liivarand ja liivane pöhi. Kalda ääres vahva värviliste liivade mäng. Kahju, et ise fotoaparaadiga ei suuda värvidemängu jäädvustada, nii kiiresti muutub. See eest oma mälupilti jäi alles.

Kuna on pühapäev, siis rahvast on palju, aga rannajoon on hästi pikk, nii et ruumi küllaga. Kaks lamamiskohta ja vari maksis 9 eurot, täitsa normaalne hind. Meie rannas rohkem kulutusi ei teinud. Ekspressbussi eest maksime kahe peale 50 eurot.

Kui tagasi jõudsime, läksime kohe hotelli restorani sööma. Tellisime kaks kreeta salatit ja kaks kannu õlut. Kui meile kaks salati vaagnat lauale toodi, siis oli kohkumine suur nähes kuhja, mis kummalgi vaagnal oli. Meie imestunud nägusid nähes lubati meile kõik ülejäänu ilusti karbiga kaasa anda. Nii ka tehti, ning sellest jätkus meile veel kolmeks söögikorraks.

Kokkuvõttes oli väga meeldiv päev. Praegu istun jälle terrassil, joon kohvi ja kirjutan päevikut.

Olen väga rahul selle sõiduga. Meeldib Kreeta, meie elamine ja kõik see, mida siiani kogenud.

24. juuni (esmaspäev)

Ongi kätte jõudnud viimane täispikk päev Kreetal. Sõidame jälle Chaniasse, mina olen täiesti armunud sellesse linna. Võiksin lõputult käia mööda kitsaid vanalinna tänavaid, põigata sisse väikestesse poodidesse, vestelda sõbralike müüjatega ja vaadata käsitöö väljapanekuid. Linnaskäikudel kohtusin nii paljude toredate inimestega.

Täna oli meil kavas teha tunnine klaaspõhjaga paadisõit koos snorgeldamisega, mis minu puhul jääb muidugi ära. Sõit oli tore ja seltskond oli ka värvikas.

Pidasime linnas vastu jälle kuni keskpäevani ja siis tagasi oma armsaks saanud elamisse.

Ega täna enam midagi olulist ette ei võta. Oleme basseini ääres, Taso vees, mina lugemas. Õhtul läheme veel välja sööma, enam ei viitsi ise teha, tuleb hommikul lõpetada, mis veel alles jäänud.

Põhilised asjad pakkisime ära. Ongi nagu ühelpool. Kõik ilus saab kunagi otsa. Mälestused jäävad.

25. juuni (teisipäev)

Kell 8. 20 pidime olema lennujaama sõiduks valmis. Seekord olime meie viimased, kes bussi tulime.

Lend sujus tõrgeteta. Kodus oli samuti kõik korras.

REISIPÄEVIKU LÕPP

Vaata suurt galeriid Tiiu ja Taso reisist Kreetale: