COMO JÄRVE ÄÄRES | Ma teadsin, et oli, mida oodata. Ja tuppa jõudes ei pidanud ma pettuma...

Äsja ilmus Tre Raadio saatejuhi Regina Jaaksoni romantiline reisikiri “Como järve ääres“ — uuri lähemalt Heli Kirjastuse kodulehelt. Avaldame kolmanda katkendi raamatust, eelmised leiad artikli seotud lugude hulgast.

Meie ööbimiskoht paistis olevat ühe kunstiataljee kohale ehitatud. Maja akendest paistsid üksikud taiesed ja maalid.

Kui olime viimased trepid alistanud, oma tuppa jõudnud ning asjad lahti pakkinud, istusime hetkeks metallist sepistatud äärepostide ja aiaga ümbritsetud terrassile. See asus kohe meie toa ees. Peale põgusat puhkehetke otsustasime asuda väikesele jalutuskäigule. Minu juuksed olid küll reisist ja niiskusest oma soengu kaotanud, kuid sättisin kiharad mõne klambriga kinni ning seegi ajas asja ära.

„Nii, otse meie elamise all peaks olema pood. Kas läheme vaatame?” uuris Andrew minult nõusolekut lootes.

„Miks ka mitte,” kõlas vastus ja me hakkasime astmeid mööda alla minema. „Huh, kallis. Me peame pärast üles ka tulema,” hingeldasin kergelt.

„Hea trenn ju,” naljatles mees vastu.

Põrnitsesin teda pisut altkulmu. Omast arust tulin ma siia päikest, veini ja pitsat nautima. Tema aga oli õnnelik, et saime mööda neid treppe kapata! Eks pidin selle omamoodi kogemusegagi harjuma.

Alla jõudes nägime kohe poodi. Küll see oli väike! Samas tundus, et kõik vajalik oli olemas. Nii me soetasimegi veini, saiakesi ja ka toiduasju, kuni mees hõikas rõõmsalt: „Kallis, vaata! Limoncello. Kas võtame ühe?” Muigasin, noogutasin. Miks ka mitte?

Rõõmsameelne poepidaja, kergelt kiilaneva pea ja pisikese kõhukesega, aga siiski hurmav vanem härrasmees oli nii soe ja armas. Absoluutselt kõiki lahtiseid asju andis ta proovida. Kui muidugi tahtsid. Massiivsed lihakäntsakad rippusid lae all ilma mingi katteta. Selles oli omamoodi võlu. Meie oleme oma euronõuetega kõik nii üle võlli keeranud, et taoline armas külapood meie kodukandis oleks ilmselt koheselt kinni pandud. Aga siin oli see Normale! ja sobitus niivõrd hästi keskkonda.

Poepidaja oli muidugi väga hea müügimees. Tahtsime soetada saiakesi. Esimene küsimusi oli, et kas kaks või võtate siiski kolm. Ja nii pea iga jahutoote kohta. Mulle kangastus Oskar Lutsu „Sügis”, kus usin poepidaja müüs Jorh Aadniel Kiire nooremale vennale Bruno Benno Bernhardile viie kringili asmel kümme ning rõngassaiugi kolme asemel viis tükki. Lustlik ja tohutult muhe!

Siingi oli see kõik kuidagi nii loomulik, mitte peale pressitud. Meie armsas „kodupoes” pidi arvestama sellega, et kõiki toiminguid tehti rahuliku kulgemise ning piisava ajavaruga. Selline aeglane elu soosis ka meie puhkust. Mulle meenus veel üks filmistseen — Itaalia elu võlusid kujutatakse suurepäraselt teoses „Toscana päikese all”.

Ja minu rõõmuks mõjus kogu see maalilisus mulle väga inspireerivalt ning kunstiliselt. Tundus, et kõrgus merepinnast või kliimavööde soosisid hästi nii üleüldist loomingut kui ka minu mõttelendu. Või siis mõjus teadmine, et olen puhkusel ning võisingi lasta loomingul vabalt lennelda. Tänu sellele kõigele tundsin end üle pika aja taas naiseliku haldjana. Minu peas keerlesid erinevad ideed, kuidas kodu sisustada, mismoodi õueala kaunistada, milliseid lilli soetada ja istutada. Tahtsin taas meie enda pesa hubasemaks muuta. Jah, puhkus mõjus mulle tõesti lõõgastavalt ja imeliselt.

***

Kuigi alustasime reisi üpris varakult, ei raatsinud me kuidagi veel magama minna. Olles ju alles saabunud, tahaks kohe kõike näha ja aru saada, mis kus on. Nõnda me siis jalutama läksimegi. Jälle trepid, alla ja üles. Üles ja alla. Esimesed korrad ikka rapsisime päris korralikult, seega hingeldamine tekkis kähku. Edaspidi juba oskasime end pisut paremini hoida, ega hakanud enam kohe suure kiiruga trepist üles ruttama.

„Aga vaatame, kuhu see viib. Tahaks täitsa alla järve äärde minna,” viitas mees lootusrikkalt ühele trepireale.

„No läheme,” kõlas minu mitte nii reibas vastus.

„Kui sa ei jõua, siis me ei pea minema,” oli Andy hoolitsev.

„Ikka jõuan. Ja kui enam ei jõuagi, küll siis ronin sulle kukile,” üritasin humoorikas olla.

„Õnneks oled sa juba neid treppe nii palju kõndinud, et ei jõua sa kuhugi enam ronida,” viskas mees minu kulul väikese nalja.

Vastasin: „Hahahaaaaa!!” Aga seda mitte üldse pahatahtlikult, sest tegelikult oli siin liikuda ülimõnus.

See rohelus ja lilleilu, mis igalt poolt vastu vaatas, pakkus nii suurt hingekosutust, et arvukad trepid olid justkui vaid vahendiks selle kõige kogemiseks. Ja pealegi, kuna kavatsesin ju ohtralt pitsat ja veini nautida, pidin seda kuidagi kompenseerima.

Alla jõudes märkasime ühte restorani, sinna sammud seadsimegi. Tundus et ühtegi külastajat küll polnud, kuid rõõmsa olekuga mees tuli meile vastu ja tervitas heatujuliselt. Andy küsimuse peale, et kas me süüa saaksime, küsis tema sama rõõmsalt vastu, et mida me süüa tahaksime, lisades veel, et tema nimi on Momi. Tema restorani nimigi oli Momi. Kogu oma olekuga meenutas see meile üht armsat väikest kohvikut Pärnu Lastepargis, selle nimi oli Nullpunkt ning sealgi toimetavad omanikud Ahti ja Piia alati suure hoole ja armastusega. Momil lihtsalt oli suurem pind, mida hallata.

Alustasime oma õhtut hea kerge roosa veiniga. Ilmselt meie võlumiseks hakati pisut eemal saia vette loopima ning ei läinudki kaua, kui juba luigepaar ja mõned pardid jaole tulid. See oli idüll. Ja naljakaski. Nägin esimest korda, kuidas pardid omavahel „sõnelevad”. Kohe nii, et riidlesid valjuhäälselt. Vaatepilt oli väga humoorikas. Või olin juba tarbinud piisava koguse veini, et see lihtsalt tundus naljakas.

Nii või naa jäi antud õhtu mõnusalt meelde. Kogu olustik, need maitsed ja see lummav rohelus ümberringi. See kõik oli sõnuseletamatult veetlev.

***

Peale suurepäraseid maitseid hakkasime end taas toa poole sättima. Sest üles, tuppa, pidi ju kuidagi saama.

„Ma enam ei jõua,” ütlesin poolel teel üles. Neid treppe oli siin, Blevios, lihsalt liiga palju.

„Aga peatume hetkeks ja siis läheme edasi. Puhkame korra,” oli mehel kiire vastus olemas.

„Peab vist jah hetkeks peatuma, sest vastasel juhul ei ole ma täna hea voodipartner,” laususin, keel peaaegu vestil.

Mees hakkas naerma: „Voodipartner? See on küll esimene kord, kui ennast niimoodi tituleerid.” Ta tundus tõesti lõbustatud.

„Kas seksikaaslane siis kõlaks paremini?” üritasin tema lõbusust toita.

„Seegi ei pea päris paika, aga küll me sulle selle nimegi lõpuks leiame… Saan ma siis õigesti aru, et sul on veel täna mingid plaanid,” oli mees justkui vaid mõttest juba hakkamas.

„Ise ju ütlesid, et peame selle ühe miili klubi asja tasa tegema,” pilgutasin ilmekalt oma suuri silmi.

„Ahah…, et siis teeme täna kõik tasa? Et ei peaks ülejäänud siinoldud päevadel selle peale enam mõtlema, jah?” oli Andy endiselt lõbustatud.

„Äh, mitte niimoodi,” tegin solvunud nägu.

„Aga kuidasmoodi siis?” Ta tuli lähemale, asetas käed mu puusadele ja liikus suuga õrnalt kaela juurde. Ta jätkas sosinal: „Kas siis niimoodi?” Mees suudles õrnalt mu kaela. Minu suu vajus õrnalt paokile, ihule tuli kananahk. Tundus, et Andyle minu keha reaktsioon meeldis, sest ta jätkas oma tegevust. Õrnalt-õrnalt, samm-sammult liikus ta huultega mööda minu kaela.

„Kallis, meil on veel treppe käia,” katkestasin hetkeks tema ülimõnusa tegevuse.

„Ja siis?” ei lasknud mees end segada.

„Ja pealgi liiguvad siin inimesed,” üritasin teda ikkagi tagasi jalutamise juurde meelitada.

„Oh sind väikest tujurikkujat,” lausus Andrew end kohendades ja oma meheau pisut sättides.

„Hmm, hoia seda tunnet,” ütlesin kelmikalt, samaaegselt käega õrnalt üle tema kubeme libistades.

„Õrritama oled sa osav,” põrnitses mees mind seksikalt altkulmu.

„Aga ma olen oma õrritamise alati lõpuni viinud või kuidas? Minu mäletamist mööda pole sa kunagi millestki ilma jäänud. Nii et hoia seda tunnet toani,” naeratasin kelmikalt alahuulde hammustades.

Asusin uuesti treppe mööda edasi sammuma. Naljakas, enam ei tundunud see üldse nii raske. Lausa kergustunne oli jalgades. Ju ma teadsin, et oli, mida oodata. Ja tuppa jõudes ei pidanud ma pettuma.

Tahad edasi lugeda? Raamatu leiad SIIT!