Eesti naine Dresdenis: ma olen siin linnas nii palju kannatanud, kuid ei suuda siiski lahkuda...
Kõikvõimalikud äriasjad ja firmasaladused pole Saksamaal, mu kodumaal juba 15 aastat, nii avalikud ja kõigile kättesaadavad kui teil seal Eestis.
Igal juhul kuulub mulle pool ühest nimekast elektroonikatehasest siinkandis. Kohalikke ajakirjanikke ma väldin, olen kuulus selle poolest, et minult pole võimalik kätte saada isegi poolt sõna kommentaariks.
Samas võite kohalikust meediast leida palju pilte, kus ma figureerin, alati mustad suured disainer-päikseprillid ees, alati mustas, alati kõrgetel kontsadel ja mustades sukkades, põlvini pliiatsseelikus ja elegantses mustas siidpluusis, ilmast sõltumata. Keegi pole mind tänaval jala käimas näinud, ainult mu mustast Maserati Levantest paar sammu välja astumas. Kas kohtusaali või ooperisse; esimest olen paraku külastanud teisest kordades rohkem, ükskõik kui suur ooperiarmastaja ma poleks… Mind kutsutakse: Christiane F, mis on natuke kummastav ja omajagu üllatav hüüdnimi. Niimoodi kutsuti noort narkomaani, kellest valmis 1980ndatel laineid löönud dokumentaalfilm. Ka see algupärane Christiane F on siiani piisavalt kuulus, olles kõigile üllatuseks seniajani elus, oma jätkuvast heroiinisõltuvusest ning hepatiit C-st hoolimata. Aga Dresdenis ei seosta selle nimega teda enam ammu keegi. Christiane F -- see olen mina. Keegi ei tea, et tegelikult on mu nimi Kristiina ning et ma olen eestlane. Minu elu suur lugu algas 15 aastat tagasi, kui kogu elu ei olnud veel netti kinnistatud, lisaks maksin ma korraliku summa niinimetatud netipuhastuse eest. Jah, ma tean, et seda ülikallist teenust, internetist kõige sinu isikut puudutava kustutamist, kooliaja spordivõistluste edetabelikohtadest kuni klassipiltideni, kasutavad reeglina relva-ja narkoärikad. Ma pole kumbagi. Minul on enda isiku salapära hoidmiseks hoopis muud põhjused…
Nimelt ma saabusin Dresdenisse, olles 21 ning äsja ülikooli lõpetanud. Ajalugu, mu kirg alates põhikoolist, lisaainena saksa keel. Ma olin lahku läinud oma esimesest peikast ja ma tundsin, et pean tegema oma elus kerge puhastuse. Ülikoolidiplom käes, oleksin pidanud kähku erialast tööd otsima hakkama. Äkki mõni teadurikoht mõnes tolmuses muuseumis, kaugelt alla keskmise palgaga? Jah, miks ka mitte, aga palun, mitte kohe! Taivo oli löönud mu hinge suure ja sügava haava, mis piltlikult öeldes siiamaani veritses. Ta teatas mulle, et pole meie suhtes kindel, pärast seda, kui olin ta pidulikult restorani kutsunud, tähistamaks seda, et vanaema oli mulle oma korteri pärandanud. Mille ma kavatsesin maha müüa, et osta kolmetaolise räämas kesklinnakorteri asemele meie esimese oma kodu. Ikkagi kesklinn, ikkagi kolm tuba -- selle eest juba midagi saaks! Võib isegi öelda, et võib valida oma maja või ruumika uusarenduskorteri vahel, kui mitte tahta linnasüdames elada…
Jõudis Taivo mulle need saatuslikud sõnad süüdlasliku ilme ja hääletooniga välja öelda, marssisin restoranist minema. Kodus hakkasin esimese asjana netist otsima lennupileteid. Millegipärast olin alati Dresdenit, seda sõjas peaaegu täies ulatuses maani maha pommitatud ja siis restauraatorite poolt kivi kivi haaval uuesti kokku pandud linna näha tahtnud. Saksa keel oli mu kõrvaleriala, ajalugu aga see, mis mind ainsana tõeliselt huvitas. Olin alati teadnud, et see vanaema pärandus saab olema mu elu ainus rahaline jackpot, ülejäänu tuleb arvatavasti ränga, aeganõudva, alamakstud tööga… Seega, miks mitte olla korra elus rahalises mõttes süüdimatu?
Aga kõigepealt müüsin vanaema korteri maha, sest ostjat sellele polnud raske leida. Raha mu pangaarvele laekunud, võisin minna kaheks nädalaks Dresdenit nautima. Otsustasin kordki elus priisata ning elada oma seni nägemata jäänud platoonilises lemmiklinnas heas hotellis taastatud vanalinnas. Kuna Taivo löödud hingehaav valutas, tundsin, et jalutamine mööda Dresdeni vanalinna rahustab mind. Tegin seda iga päev tunde. Jah, see linn on ilus ja meeleolukas. Vanalinna risti ja põiki läbi kõmpinud, otsustasin minna ekskursioonile mägedesse, kuulsa Köningsteini, mis tõlkes tähendab kuninga kivi, juurde. Asusin teele varavalges, jalutades kõigepealt läbi unise vanalinna jõeäärsesse sadamasse ning ostes siis laevale pileti. Sõit laial Elbel, kaldal mäed, vaadates hingematvaid maastikke, sain lõplikult aru, miks saksa kultuuri juurde kuulub teatav sentimentaalsus. Sellised vaated lihtsalt muudavad härdaks!
Romantilisele laevareisile järgnes veelgi romantilisem mäkketõus köisraudteega, sealt edasi jalgsimatk mägiradadel keset aasu… Näinud kuulsa Kuningkivi ära, võisin hinge tõmmata, tehes seda mägikülakese armsas itaalia restoranis. Ma ei olnud kirjeldatud teekonnal üksi -- olgem ausad, see retk on iga Dresdenit külastava turisti unelm. Üks vanem mees tuli mulle isegi hotelli hommikusöögilauast tuttav ette, kui nüüd järele mõelda. Olime põgusalt tutvunud ja ma teadsin, et tema nimi on Friedrich. Nüüd sättis ta end sisse itaalia restorani kõrvallauda. Noogutasime, naeratasime, tervitasime. Kuskilt olen juba väga ammu kuulnud, et kui eestlane läheb koos inimtühja ruumi, siis mingist instinktiivsest viisakusest istub ta oma kaaskodanikust võimalikult kaugele. Et viimast mitte häirida, loomulikult. Aga ülejäänud maailm loeb viisakuseks hoopis vastupidist käitumist, mitte teise inimese üksinda jätmist…
Friedrich ei ole eestlane, seda kindlasti mitte.
Sellele tutvumisele mägikülakeses järgnesid Dresdeni ja ümbruskonna avastamine juba koos. Friedrich, kuigi minust täpselt kolm korda vanem, oli kõige huvitavam mees, kellega ma eales kohtunud olin. Olles ametilt elektroonikainsener, oli ta ometi hobi korras ajalugu uurinud, ja eriti oma kodulinna oma. Peale naise surma eelistas ta elada hotellis keset vanalinna. Mina olin temasse varsti armunud, vastupidi ka. Et Friedrich on väga rikas, sain teada alles meie abiellumise päeval, kui ta mulle meeleheidet varjamata tunnistas, et kogu ta perekond, kolm last, on tema peale ülimalt vihased. Olid talle üheskoos teatanud, et tema, Friedrich, rüvetab mingit vene hoora naiseks võttes nende surnud ema mälestust ning et nemad, Friedrichi lapsed, ei kavatse temaga enam kunagi suhelda.
Nende isa jättis nad vastukäiguna pärandusest ilma ning kahjuks jäi varsti pärast seda Alzheimeri tõppe, mis väga kiiresti röövis talt nii mälu kui isiksuse. Friedrich elab siiamaani, tehes seda luksuslikus vanadekodus, kuhu ta saatsin. Mina, mina ise elan siin kui kurikuulus “must lesk” ning “Christiane F”, F on Friedrichi kultuurilooliselt olulise suguvõsa perenime esimene täht. Tema lapsed on mind nii mitu korda kohtusse andnud, et ma ei suuda neid kordi kokku lugedagi. Viimases kohtuastmes olen aga neid alati võitnud. Egas midagi, võitlus Friedrichi vihaste, pärandusest ilma jäetud lastega ning Dresdeni väikekodanlastega jätkub. Ma tunnen iga kord, kui oma vanalinnakorterist välja astun, nagu läheksin sõtta. Need paar sammu autoni on minu väike, alati võidukas lahing. Samas ei suuda ma Dresdenist, mida paljud peavad endise Ida-Saksamaa mõttetuks kolkalinnaks, tühiseks turismiatraktsiooniks, ka lahkuda. Kuigi, ma tean, kõik teavad mind ja minu lugu siin. Teavad ja sosistavad. “Die Russe”, venelanna, see on mu kolmas hüüdnimi Dresdenis. Aga mingil veidral põhjusel ei suuda ma siit paljukannatanud linnast, kus isegi palju kannatanud ja üle elanud olen, lahkuda. Midagi hoiab mind siin kinni…
