Üheksas ehk viimane osa.

16. oktoober, Milladoiro -> Santiago

Teekond ise oli lühike, aga filmimise tõttu tähendab pidevat déjà vu-d. Nagu oleks seda juppi juba kõndinud...? Õnneks viitsivad Martin ja Dan kogu selle traalimise kaasa teha.

Katedraali ees ootab mind poolakas Maciej! Mul tulevad pisarad silma. Ta on kõndinud mööda sisemaarada, nii et alates Portost ei olekski olnud võimalik temaga kokku puutuda, ent siin saame öelda viimase tere ja head-aega sel teel. Tema ja ta kümme filmirulli asuvad peagi teele maailma lõppu, Finisterra poole. Dan irvitab kõrval eestlaste versiooni emotsionaalsusest, mis minu sees on suur, aga tema jaoks paistab välja umbes nagu kivinägu, millest käib läbi vaevumärgatav helk, mille võid sama hästi ka maha magada.

Käin compostela järel, seejärel läheme viimasele ühisele einele (mina, filmimeeskond, iirlased) mu siin aastate jooksul kujunenud lemmikrestorani, O Curro da Parrasse. Pettuma ei pea ka sel korral. Pärast viib Eesti-Martin Iiri-Martini ja Dani lennujaama (see on linnale üsna lähedal). Ma arvan, et kogu tegelik emotsioonide kogum jõuab kohale hiljem. Õhtuks on Santiagosse jõudnud ka Calum, kellega teeme dringi Momos, baaris, mis on rajatud kunagisele tänavale. Sisuliselt on katus peale pandud, asfalt ühes märgistega on endiselt olemas.

17. oktoober, Santiago

Täiesti jabur päev. Hommikusöögi järel, mille keskseks küsimuseks kujunes Martini imestus jogurti tekstuuri üle, kõnnime eestlaste kambaga linnast välja, mõned kilomeetrid Finisterra poole. Koperdame kogemata ühele telgile. Juures on palve annetusteks, raha läheb telgis elavale inglasele, et ta saaks teekonda jätkata. Esimese hooga kahtlustan, et ehk teeb keegi niisamuti endale pettusega raha, Santiagos pigem levinud võte: mängid rändurit, kes ei pääse muidu koju. Aga ei.

Russell Kenny on juba mitmendat aastat suviti-sügiseti caminodel. Esimese kõndis hukkunud venna eest, teise surnud ema, kolmanda vähki surnud elukaaslase nimel. Lugusid on ta siin näinud ja kuulnud ja läbi elanud enam kui küll. Oma niru telgi oli ta hiljuti välja vahetanud. Üks rännaku lõpetanud paar oli talle jätnud enda korraliku telgi. Selgus, et ta teab camino-fännist eestlannat Merlet.

Kui ta hakkas aga rääkima ühest kokast, kes siis, kui nad kohtusid, oli parajasti umbes kuu aega kaine ja karske olnud, hakkas vaikselt midagi tuttavlikku kõlama. Ei läinud kaua, kuniks sain aru, et see, kellest ta räägib, on Dany. Kanepisõbrast alkohoolik, südamlik tegelane, keda esimest korda 2014. aastal caminot kõndides kohtasin ja kus ta ajas kõik vanemad prouad endast välja, sest jõudis albergi mitte kella kümneks, kui uksed tavaliselt suletakse, vaid millalgi keset ööd ja kolkis siis akendele, kuniks keegi ta tuppa laskis. Aasta või paar kohtasin teda uuesti Finisterras, kus ta parasjagu hippie beachil peatus. Miks ma üldse üllatun...

Meist kõndis mööda norrakas, mitte palverändur, vaid ärimees, kes lihtsalt parajasti Santiago lähedal peatub. Jäi rääkima, ei läinud kaua, kuniks selgus ka tema lugu. Mitte kuigi palju helgem. Tütar, kes nelja aasta eest enesetapu tegi. Keegi ei osanud aimata või näha, et tal midagi halvasti oleks. Russell rääkis omakorda saksa noormehest, kes isaga koos caminot kõndis. Naeratas, oli kena nagu noor jumal. Russellile rääkis, kui ta isa eemal oli, aga seda, kuidas juba aastaid raskes depressioonis on ja korduvalt enesetappu on plaaninud. Temaga koos kõndiv isa ei teadnud sellest midagi.

Sellised lood on siin teel. Ma ei oska seda kuidagi siia kirja panna, mis kõik käib selliseid lugusid kuulates peast läbi. Aga ma siiralt usun, et caminol käimine aitab vähemalt mingil määral terveneda.

Läksime tagasi linna. Vihma hakkas kallama. Märgade kasside elegantsiga jõudsime tagasi öömajale, katedraali kõrval asuvasse üllatavalt odavasse hotelli, endisse kloostrisse. Välisukse ees seisvate vihmakeepides tüüpide puhul tundus ühe pilk kuidagi hirmus tuttavlik. Ta jäi vastu vaatama. Kuniks meie mõlema silmad läksid ühtäkki suureks kui tõllarattad: see on Dany! Kuidas "#¤%&/( see võimalik on?

Ma ei tea, mis nüüd universumis kogemata kokku kõlksus, aga tema see kahtlemata oli, praeguseks on ta üle kahe kuu kaine (mis ei takista loendamatul hulgal jointide suitsetamist). Ka seda ei suuda ma siin sõnadesse panna, mis tunne oli teda uuesti kohata. Või kuidas kõlavad Dany jutud sellest, kuidas ta kamba temaga ebaviisakalt käitunud sakslasi kättemaksu korras Hitleri-anekdoodiga nii endast välja ajas, et need järgmisel päeval pärast kümmet kilomeetrit mittemidagit asunud kohvikusse sisse ei astunud, sest Dany oli seal ees. Kes on caminol käinud, teab, kui oluline on päeva esimene kohvik, eriti kui tuled albergist, kus hommikusööki ei pakuta.

Või kuidas joomisest loobumine tuli vähihirmu tõttu ja kuidas sellega kaasnes kolm päeva krampe. See on nähtavasti see, mis juhtub, kui inimene on sinnamaani päevas keskmiselt kuus pudelit veini ära joonud. Ja kuidas ta sattus samasse haiglasse, kus tema camino-sõbranna vähki suri. Kõikide nende lugude kõrval tundub kogu ülejäänud päev ühes vihma, söökide, jookide ja jalutuskäikudega selline, et... Ma parem lõpetan siin. Inimeste lood, sellest on keeruline midagi olulisemat mõelda. Igaüks inimestest, keda kohtad, peegeldab vastu pisut iseennast. Igaüks aitab leida mingit perspektiivi või kui eriti hästi läheb, siis oled pärast seda kasvõi õige pisut parem inimene.

18. ja 19. oktoober, Finisterra->Santiago->Tallinn

Maailma kõige lühem kokkuvõte maailma lõpust, sest ruum (kirjutan seda kõike algselt vihikusse) lõpeb. Ei, internet ei saa otsa.

Finisterra, mida omal ajal maailma lõpuks peeti, on minu jaoks oluline koht, ehkki paljud peavad seda ülerahvastatuks. Tuletorni juures kaljudel on alati võimalik leida mõni koht, kus täiesti omaette olla, kui selline soov peaks olema. Peaaegu klišeelik päikeseloojang, mille järel ilmusid kaljudele kitsed. Viimane rahvaste sõprus (tuletorni juures olev austraallane laenab veini avamiseks korgitseri, üks itaallane aitab veini ära juua, enne kui kive mööda kuhugi allapoole kalpsab).

Maailma lõpus maailm igatahes otsa ei saanud.

Vaata ka galeriid:

LÕPP.