Maailma kõige aeglasem kiirrong - ent ikkagi ülipolulaarne
Nõjatud lõõgastunult vastu pehmet seljatuge ja vaatad läbi akna kaugusse. Kõrvaklappidest pakutakse kommentaare kuues keeles, nii mööduvatest huviväärsustest kui liustikuekspressi ajaloost. Luksusrongi vagunitel on panoraamaknad, kust näeb suurepäraseid vaateid nii paremale kui vasakule, üles ja alla, ning istekohal valgetel laudlinadel portselannõudelt serveeritava kolmekäigulise maitsva lõuna neelad alla masinlikult – niivõrd lummavad on maastikud.
Ega asjata vehi Šveitsi maailma kauneimaks riigiks tituleerivad turismiturundajad alati lipuga – see olevat ainus riik maailmas, kel on lipul suur plussmärk. Ning see pluss tähendavat „Sa saad alati rohkem“. Paremat teenindust ja rohkem elamusi kui ootasid, puhtamaid hotelle, täpsemalt liikuvaid ronge. Suur valge pluss on maalitud ka meie rongi punase vaguni küljele.
Aknatagused maastikudki ületavad juhureisija kõik ootused, ja seda kuuldavasti igal aastaajal. Rohelised alpiniidud rohtu näsivate lehmadega, igaühel tohutu kell kaelas, kaunid mägikülad ning chalet’d, kus otsekui turistide jaoks on igal aknal lilled ja iga asi täpselt oma kohal, pilvede vahele end torkavad lumised mäetipud. Vahepeal orud ja Šveitsi oma Grand Canyon.
Vaguni vastasseinas istuvad rändurid, kes ilmselt on seda ilu juba korduvalt näinud. Naine koob peaaegu terve tee, pilk kinni oma näppudel, mees loeb raamatut ja koguni suigatab vahepeal tunnikese. Jääb natuke arusaamatuks, milleks nad sellele reisile on tulnud – mägede ilu on ainult istmikuga suhteliselt raske nautida. Tavasõiduks punktist A punkti B on Šveitsis aga kindlasti mugavamaid võimalusi.
Terve riigi transpordisüsteem on uskumatult läbimõeldud ja integreeritud, nagu trendiinimesed väljenduvad. Busside sõiduplaanid on ühitatud rongide omaga, nii et reisija mugavalt ja kiirelt kohale jõuab, ning rongide järgi võid oma kella õigeks panna.
Mu kõrval istuvad rahutud poolakad, kes ilmselt juba ammused Šveitsi asukad. Nende omavahelises vestluses vaheldub poola keel šveitsisaksa omaga, mina muidugi ei saa aru kummastki. Vähe on kasu kunagistest saksa keele õpingutest ja kindlast oskusest Berliini Bierstube’s õlut tellida – siinne saksa keel on sedavõrd erinev. Poolakad on aknatagusest vaatemängust väga erutatud, kiikavad energiliselt mõlemale poole ja ähvardavad ootamatult püsti karates kelneri soustikausigi ümber paisata.
Rändur vagunis seda ei hooma, kuid rong ei läbi mitte ainult erineva ilmega maastikke, vaid ka erinevaid kultuuri- ja keeleruume. Akna taga vahelduvad saksa, prantsuse, retoromaani ja itaalia keele rääkijad ning erinevad arhitektuuristiilid. Paadunud rongihullud ei suuda ära imestada juba üle-eelmisel sajandil alguse saanud tehnoloogiaid.
Glacier Express sõidab vähem kui 300kilomeetrist vahemaad Lõuna-Šveitsis ligi kaheksa tundi, kuulsast suusakuurordist ja jet-set’i mekast St. Moritzist teise tuntud suusakuurorti, Alpides Matterhorni lähedal asuvasse Zermatti. Stardib hommikul kõrguselt 1775 m merepinnast, laskub kahel korral 600 meetri peale, ületab 2033 m kõrgusel asuva Oberalppassi ja lõpetab õhtu eel 1600 meetri peal. Vahepeal on ületatud 291 silda ja läbitud 91 tunnelit!
Kõige järsemas kohas on tõus koguni 125 meetrit kilomeetri peale ja juhureisija erutub, ega me ometi alla ei libise. Asjata, sest nutikad šveitslased on järsemates kohtades kahele rööpapaarile lisanud veel kolmandagi ja koguni hammastega, millest veduri spetsiaalne hammasratas mäkke rühkides kinni haarab.
Pärast teekonna kõrgeimat punkti, enam kui kahe kilomeetri kõrgusel asuvat Oberalppassi, tuleb järsk 600meetrine laskumine Andermatti. Nüüd rakenduvad pidurdamiseks ka igal vagunil olevad hammasrattad, ning nii liikleb rong edukalt ka talvetingimustes. Raudtee kõrval on mitmeid suusanõlvu ja –tõstukeid.
Glacier Express tegi oma esimese reisi 1930. aastal, lühemaid juppe olid erinevad raudteefirmad sõitnud sellel teel tunduvalt varemgi. Näiteks Vispi ja Zermatti vaheline „hammasrattaga“ raudtee avati juba 1891. aastal.
15kilomeetrise Furkatunneli valmimisega 1982. aastal lõigati teekonnalt ära veelgi kõrgem jupp üle Furka mäe – 2160 meetrit, kuid tagati aastaringne liiklus. Jäi ära ka iga-aastane töömahukas operatsioon kontaktliini ja osaliselt kandepostidegi eemaldamiseks, et need kevadel taas paika panna.
Püüan oma kaameraga läbi akna jäädvustada imekauneid maastikke ja vonklevat rongisaba. Kahjuks peegeldun ise aknaklaasilt päikese käes vastu ja midagi kvaliteetset pildistatud ei saa. See aga ei häiri mustapäiseid jaapanlasi, kes kogu aeg paremale ja vasakule klõpsivad ning ilmselt mitmeid gigabaite fotosid sellelt rongireisilt endaga kaasa viivad. Loomulikult saaks parimaid pilte vahepeal kuskile mäetipu otsa tõustes, kuid selleks tuleb juba teine kord tagasi tulla. Et siis ka kuhugi mägiaasale jalutama ja kepikõndima minna – ükskõik millises Šveitsi rongis kohtad rohkesti inimesi, kel seljakott seljas ja kokkupandavad kõnnikepid selle küljest tolknemas.
Võib-olla kohtaks siis kuskil Heiditki ja tema kitsekarja.
