Mauritius — killuke paradiisi India ookeanis

Madagaskarist 900 kilomeetrit ida pool India ookeanis asub umbes Saaremaa suurune Mauritius, mis on tuntud oma pikkade valge liivaga randade ja türkiissiniste laguunide poolest. Kuigi sageli reklaamitakse saareriiki kui romantilist sihtkohta pulmareisiks, on kohapeal avastamist ka loodushuvilistele ja matkajatele, veespordiarmastajatele, purjetajatele, aga ka niisama sõpradest kulgejatele ja (toidu)nautlejatele. Saareriik võlub aga lisaks aastaringsele suvele ja rannaelule hea söögi, mitmekülgse looduse ja lugude ning lihtsa asjaajamisega, mis teeb paigast mugava ja muretu reisisihi.

Talvisest Eestist päikeselist troopilist pelgupaika otsides vaatab suur hulk reisiselle Aasia või Kesk-Ameerika poole. Ka Sansibar ning Seišellid on üha rohkem „kaardil”. Sel korral said sihtkoha valikul määravaks lisaks päiksejanu rahuldamise soovile ka võimalikult väike (või olematu) isolatsiooniperioodi nõue, arusaadav kohapealne koroonapoliitika, toimiv tervishoiusüsteem ning mugav ühe ümberistumisega (pigem soodsam) lend. Nii kerkis Tai ja Mehhiko kõrval üllatuslikult valikusse Mauritius, mille kohta polnud meie kolmesel reisiseltskonnal just liiga palju eelteadmisi — seda põnevam kogu plaan tundus.

Mauritius on vulkaaniline saar, mida ümbritsev vallrahu kaitseb saart murdlainete eest, luues rannapuhkuseks ideaalsed olud. Nii on saare rannikualad peamiselt hingematvalt kauniste valgete liivarandadega, saare keskele jäävad veidi enam kui 800 meetri kõrguseni küündivad smaragdrohelised mäed. Küngaste ja ookeani vahelise maa-ala katavad aga suures osas suhkuroopõllud. Viimane on ka saare peamine põllumajandussaadus, millest kasutatakse ära kõik, varrest kuni lehe viimse otsani.

Just see sama suhkruroog on mänginud suurt rolli Maurituse kirjus koloniaalajaloos — paradiisisaarel on aegade jooksul käske jaganud nii hollandlased, prantslased ning viimati inglased.

Ühendkuningriigi koosseisust lahkus Mauritius alles 1968. aastal, kui pandi algus vabariigile. Koloniaalmõisate töös hoidmiseks toodi aastasadade jooksul saarele tuhandeid orje, nii Aafikast kui ka Indiast, mille tulemusena on Mauritiuse 1,5 miljoniline rahvas vägagi mitmepalgeline ja -keelne — nende seas on nii hindusid, kristlasi kui ka moslemeid ja tamiile. Religioonide paljususele vaatamata on mauritiuslased väga rahulikud ja sõbralikud, seda ka külaliste vastu. Suur osa kohalikest räägib nii prantsuse kui ka inglise keelt, kuid n-ö omakeeleks on kreooli keel.

Igale poole jõuab — no FOMO

Et Mauritius on suuruselt võrreldav Saaremaaga — ühtpidi 60 ja teistpidi 40 kilomeetrit —, siis ühest saare otsast teise sõitmiseks (ümber mägede) kulub umbes-täpselt tund. See tähendab, et kogu saare ilu ja võlu kogemiseks ei ole vaja kohvrite otsas elada, vaid piisab ka ühest „staabist”. Saarekesel on sadu edevaid kuurorte ja ka lihtsamaid hotelle, lisaks on suuremates rannakülades ja -linnades rendikortereid ning -maju igale maitsele ja eelarvele. Seda nii metsikumas ja mägisemas lõunas kui ka turistide seas populaarsemas põhjas.

Meie puhkusereisi peamine eesmärk oli laadida „päikesepatareisid” ja kogeda kohapealset eluolu. Nii saigi meie esimeseks peatuspaigaks Flic en Flaci linnake saare lääneküljel, kus rentisime korteri, mis jäi populaarsest 8 kilomeetri pikkuse valge liivaga rannast jalutuskäigu kaugusele. Kuigi linnas liigub parajalt turiste, on tegemist kohalike seas hinnatud puhkusekohaga. Põhjamaalastele tasub siinkohal meelde tuletada, et päikesenautimisega tasub olla pigem ettevaatlik. Kuigi ilmad on Mauritiusel imeliselt soojad — päeval 1-2 kraadi üle 30 ja öösel nii 26 kraadi, ja seda aastaringi, saadab päevi sageli kerge ookeanibriis. Tuuleõhk teeb küll olemise mõnusaks, kuid ohutunne päikese suhtes kaob ehk isegi kui kannad päiksekreemi kaitsefaktoriga 50, on võimalik end ära „kõrvetada”.

Flic en Flac rand. Foto: Egle Loor

Lisaks imelisele rannale, mis on kui päikeseloojangu imetlemiseks loodud, on Flic en Flacis rohkesti põnevaid söögikohti erinevale rahakotile, leidub nii kohalikke lihtsaid toiduputkasid kui ka moodsa bohostiilis interjööriga edevaimaid restorane. Maurituse kirju ajalugu peegeldub ka saare köögis, mis on saanud mõjutusi nii aafrika, prantsuse, india kui ka hiina köögist. Kõige enam julgustan proovima mereande: kalmaare, kaheksajalgu, krabisid, krevette ja tuunikala — nii mõnigi neist saarel saadud toiduelamustest jääb pikaks ajaks meelde ja seda positiivses võtmes. Lisaks on menüüs riis ja erinevad karriroad, mida serveeritakse kas kana, veise või hoopis köögiviljadega. Küll ei tasu karta, et karrid liiga tulised oleks — teravust lisatakse roogadele hoopis erilise tšilli-tšatniga, mis võib ka kõige tulihingelisemale tšilliarmastajale pisara silma tuua. Söögikohtade seast sobiliku valimiseks tasub heita pilk TripAdvisorisse. Koroonajärgsel ajastul tasub kontrollida, et millal on viimatised arvustused postitatud — nii mõnigi varem paljukiidetud restoran on 1,5 aastase vaikelu järel hingusele läinud.

Troopiline mets on poole tunni kaugusel

Rannapäevade vahel tasub saarepeal ringi seigelda. Juhul, kui vasakpoolne liiklus ei hirmuta, on kõige mugavam rentida auto. Euroopalik teedevõrk on väga heas korras ja märgid-viidad teevad omal käel liikumise lihtsaks. Alternatiivina võib nii tänavalt kui ka reisibüroode kaudu tellida suhteliselt lühikese etteteatamisajaga auto koos juhiga, kes on valmis viima lihtsalt punktist A punkti B või siis vastavalt soovidele (ja ka ise vahele soovitusi andes) ühepäevast saaretuuri tegema. Meie kolmene reisiseltskond valis just sellise juhiga auto tellimise võimaluse, mis oli autorendist küll veidi kallim (u 70 eurot päev), kuid olime „saan lihtsalt autoaknast välja vaadata ja ei pea mõtlema vasakpoolse liikluse peale” lahenduse eest valmis veidi rohkem maksma. Lisaks on sellise ameti peal autojuhid tavapäraselt vägagi jutukad ning räägivad hea meelega saare elust-olust lähemalt. Tihti on neil ka häid restoranisoovitusi ja muid kasulikke nõuandeid.

Turism on saarel olnud aastaid üks olulisemaid elatusallikaid, mis tähendab, et reisibüroodest ja giididest puudust ei tule. Koroona tõttu oli saareriik turistidele poolteistaastat „lukus”, seega täna võetakse külalisi suurima rõõmuga vastu. Taksojuhtide sõnul on nüüdseks turistivoost taastunud ehk veerand, mis tähendab, et suur hulk kohalikke peab tegutsema mitmel rindel, et ots-otsaga kokku tulla.

Mitmed reisibürood pakuvad päevareise, kus saare suurimate vaatamisväärsustega tutvust teha (või kust omalt käel seiklemiseks ideid saada). Kindlasti tasub ette võtta retk La Morne poolsaarele, matkata mäe tippu, nautida imelisi vaateid laguunile, ning laskumise järel teha tiir ümber poolsaare. Asukoha tõttu valitsevad seal kandis võimsamad tuuled, mis meelitavad kohale lohesurfarid. Poolsaare lääneküljele on end sisse seadnud saare kõige silmapaistvamad kuurordid. Et seaduse järgi peavad kõik ranna ääres paiknevad majutusasutused tagama ligipääsu rannale ka n-ö tavalistele inimestele, saab mereäärt pidi vabalt liikuda. Hea õnne korral õnnestub ehk ka mõne kuurortiga rannatoolide kasutamise osas kokku leppida.

Rand Le Mornes. Foto: Egle Loor

Matkamisele lisaks saavad adrenaliinijanused Flic en Flaci läheduses teha 500-meetrise zipline’i-tiiru ja kõndida 350 meetri pikkusel kitsal rippsillal. Surfajatel tasub aga Flic en Flaci rannast sõita mõni kilomeeter lõunapoole Tamarini, kus randa tuleb rohkem murdlaineid ning tegutseb surfikool. Lõvide, sebrade ja kaelkirjakutega kohtumiseks tasub suunduda Casela loodusparki safari-tuurile.

Ainulaadne, kuid ohustatud loodus

Suur osa safari-tuuril näidatavatest loomadest on aga saarele sisse toodud, Maurituse kohalike maismaaimetajate ring piirdub nahkhiirtega — Mauritiuse lendrebastega. Viimased muide meenutavad oma suuruselt suuremaid vareseid, toituvad puuviljadest, ei pelga valgust ega inimesi, tiirutavad ringi vabalt ka linnatänavatel ning puhkavad nahkhiirtele omases rippuvas asendis täiesti suvalistes paikades. Sisse toodud liikidest võib loodusparkides kohata ka Seišellidelt sisse toodud hiigelkilpkonni, kes elavad keskeltläbi 150 aastat vanaks. Mauritiuse enda hiidkilpkonnad on kahjuks välja surnud, nagu ka saareriigi armastatud rahvuslind, lennuvõimetu dodo, mis kadus 17. sajandil. Suur osa kohalikest kahepaiksete-sisalike-linnuliikidest elavad vaid Mauritiusel ning elukohtade hävitamise ning uute liikide sissetoomise tagajärjel ähvardab neidki väljasuremine.

Mauritiust ümbritseva korallrahu ümbrus on koduks enam kui 400le mereliigile nagu delfiinid, haid, kašelotid ja küürvaalad, lisaks värviküllased troopilised ja süvaveekalad. Ka siin on inimtegevus jätnud sügava jälje — aastakümnete eest toimunud dünamiidipüük on hävitanud elupaiku, mis tähendab, et paljud rannikuäärsed lahed on kaladest tühjad. Küll aga tunnevad mereelukad end mõnusamalt kaugemates vetes ning raskesti ligipääsetavates paikades. Flic en Flaci rannajoonest vaid mõne kilomeetri kaugusel on end ühte lahesoppi sisse seadnud suurem delfiinide kogukond ning soovi korral saab sõita paadiga delfiine vaatama ning nendega isegi ujuma minna. Huvitav, mida delfiinid ise sellest arvavad? Karta on, et inimeste innukus mõjub loomadele siiski pelutavalt ning nad asuvad peagi otsima uut elupaika.

Mauritiuse taimemaailm on samuti väga unikaalne — pea tuhandest saareriigis leiduvast liigist 300 kasvavadki ainult siin. Kõige parem on saare loodust tundma õppima loodusparkides, neist suurim on Black River Gorgesi rahvuspark, kus on säilinud troopilised vihmametsad, kuid avastamist väärivad ka Alexandra juga, Seven Coloured Earth (vulkaanipurske tagajärjel tekkinud seitsme eri värviga maapind) ning varem mainitud Le Morne’i mägi. Rahvuspargis kulgeb kümneid ja kümneid põnevaid radu, mida kas omal käel või giidiga läbida.

Le Morne mägi kuurortide taga. Foto: Egle Loor

Mugav turistielu Grand Baies

Saare põhjaosas on „staabi” sisseseadmiseks mitmeid turistisõbralikke rannalinnakesi. Neist suurim, Grand Baie, asub imekauni laguuni kaldal ja sageli peetakse seda väga n-ö turistilinnaks. Mõnepäevaseks peatuseks sobis see aga suurepäraselt — linnakeses on rohkesti söögikohti ja mitmeid poode, spaasid, mõnedki baarid ja ööklubid, lisaks on võimalik sõita katamaraaniga lähedalasuvatele väikesaartele. Igal hommikul saab päevitamiseks valida mitme-mitme rannalõigu vahel, olgu see siis tihedalt külastajaid täis või hoopis inimtühi liivariba, kus jätsiputka asemel kohalikud kala püüavad. Snorgeldamise sooviga aga tasub sõita 10 minuti kaugusele, punase katusega kiriku poolest tuntud paradiisi vibe’ga Cap Malheureux kalurikülla, kust saab rentida paadi ning kohaliku giidiga merealust maailma imetleda.

Grand Baie. Foto: Egle Loor

Grand Baie’st veidi vähem kui 40 kilomeetri kaugusele jääb ka Mauritiuse pealinn Port Louis, mis küll kogu saare ilu ja harmoonia kõrval kahvatub. Kirju linnapilt, kus lobudikud vahelduvad klaasist kõrghoonetega, jätab parajalt skisofreenilise mulje. Siiski tasub linna sattudes käia läbi keskturult, kust on võimalik suhteliselt hea hinnaga osta koju kaasa vaniljet, kurkumit, kardemoni, teed ja muudki. Samuti tasub turul otsida üles tänavatoidu müüjad ning proovida paari euro eest kohapeal valmistatud maitsvaid pirukaid ja karrisid.

Turu lähedal asub 1850. aastal rajatud silmapaistva arhitektuuriga Jummah mošee, mis on saanud mõjutusi nii india, islami kui ka kreooli ehituskunstist. Veel mõned sammud edasi asub aga ootamatult Port Louis Chinatown koos iseloomulike toiduäride ja salapäraste pea 100 aastat tegutsenud poodidega, mille on rajanud saarele 1750ndatest lainetena sisse toodud Hiina töölised. Muide, viimane suurem Hiina kogukond jõudis Mauritiusele 1950ndatel põgenedes kommunistliku režiimi eest. Kaasaegse arhitektuuri huvilised võiksid aga seada sammud Waterfrontile, millest on kujunemas moodne linnasüda kohvikute, restoranide, kunstikeskuste, käsitööturu ja muuseumitega.

Grand Baie ja Port Louis' vahele jääb aga üks Mauritiuse hinnatumatest turismiobjektidest, lõunapoolkera vanim, 1770. aastal rajatud Pamplemousses’ botaanikaaed. Lisaks hiigelsuurtele vesiroosidele saab aias tutvuda erinevate vürtside, eebenipuude, suhkruroogude ja 84 palmiliigiga Kesk-Ameerikast, Aasiast, Aafrikast ning India ookeani saartelt. Kuigi botaanikaaed ei ole üüratult suur ning tiiru tegemiseks kulub tund-poolteist, tasub juba sissepääsu juures küsida kaasa giidi, kes vaid mõne-eurose lisatasu eest selgitab ümbritsevate taimede erilisust.

Hiigelvesiroosid botaanikaaias. Foto: Egle Loor

Botaanikaaiast mõne kilomeetri kaugusele jääb ka üks paremini säilinud mõisahäärber Cheteau de Labourdonnais. Väljapanek 1856. aastal valminud ja 2006. aastal detailitäpsusega taastatud häärberis annab väga hea ülevaate mõisaelust, mis tiirles ümber suhkruroo kasvanduse, aga ka Mauritiuse kujunemisloost laiemalt. Tänaseks ei kuulu mõis küll enam Wiehe perele, kes omas valdusi enam kui 150 aastat, kuid põllumajandusega tegeletakse jätkuvalt. Lisaks suhkruroole kasvatatakse tsitruselisi ja villitakse rummi ning võõrustatakse rohkesti turiste. Nii asubki vaimustava taastatud häärberihoone kõrval väike rummi degusteerimiskoda, hinnatud restoran ning seda kõige ümbritseb piirkonna floorat turvustav kaunilt hooldatud aed. Kunagise koloniaalvalduse külastamine annab väga hea ettekujutuse varasemast saarelu toimimisest, mille mõjud ei ole lõplikult lahtunud.

Kirju ajalooga Mauritiuse saarel võib kogeda mugavat ja muretut rannapuhkust, kuid lisaks türkiissinisele veele ja pehmele valgele liivale on saarel pakkuda veel palju muud. Kaks nädalat pärast saabumist läbi saare lennujaama poole sõites on ikkagi tunne, et palju jäi veel avastamata ja tunnetamata — peidus on rohkem kui esialgu paistab.

Vaata galeriid Mauritiusest: