Ma olen iga kord Marokos käies plaaninud minna Marrakechi paariks päevaks — ja alati jäänud nädalaks. Marrakesh, mille aastal 1062 keset kõrbe ja eimidagit rajas berberite juht Abu Bakr ibn Umar, on sellest ajast alates olnud Põhja-Aafrika lääneosa suurim kaubandus-, kultuuri- ja usukeskus. Roosade linnamüüride vahel asuva medina välimus on sellest ajast vähe muutunud: see on pöörane labürint, kus kitsastel tänavatel proovivad jalakäiad ellu jääda moottorrataste ja eeslite vahel ja mille soukidesse ehk turgudele sõidatakse vaipu, vürtse, keraamikat, susse, laternaid ja kõike muud mõeldavat ostma kõikjalt maailmast. Linna vaeseimad perekonnad elavad uhkeimate paleede külje all — kusjuurest tänavalt vaadates on nende majadel raske vahet teha. Tõelise Marrakechi nägemiseks on vaja juua liitrite kaupa münditeed kohalikega, kes siis avavad väravaid võlumaailmadese.

Igal õhtul, kui minarettidest kaigub üle linna kutse palvele, ärkab ka maailma üks legendaarsemaid väljakuid Jemaa el Fna, kuhu kõik kogunevad sööma, jalutama, jutustama, vaatama maotaltsutajaid ja akrobaate.

Marrakech kasvas juba ammu suuremaks kui igivana medina — “uude linna” rajasid oma stuudiod kunstnikud ja kus möödunud sajandi alguses ehitatud villades on nüüd concept store’id ja kunstigaleriid. See on linn, mis inspireeris moekuningas Yves Saint Laurenti, sadu kunstnikke ja kirjanikke. Linna servas laiuv palmiväli on vaimustav koht, kus miljonäride villade vahel karjatatakse ikka veel lambaid ning kus võib minna pikale rattamatkale — või siis sellest kuumaõhupalliga üle liuelda.

Ka Anna Sorokin aka Anna Delvey veetis aega Jardin Majorelle’is, aga kui tema seltskonnale läks giidituur ja kannuke münditeed maksma paartuhat dollarit, siis need, kes pole just ka otsustanud teeselda rikast pärijannat, pääsevad sinna sisse paari euroga. Prantsuse maalikunstnik Jacques Majorelle (1886-1962) jõudis Marrakechi 1917. aastal ja kaotas oma südame kohe. Kuus aastat hiljem kolis ta sinna ning 1931. aastal palus arhitekt Paul Sinoiril ehitada juugendstiilis maja endale stuudioks, mille ta lasi värvida “Majorelle’i siniseks”. Maja ümber rajas ta hoolikalt kujundatud aia, mis koosnes tema maailmareisidelt kogutud taimedest. Majorelle avas aia publikule 1947. aastal, kuid pärast tema surma vajus see unustusse. 1998. aastal ostsid aia Pierre Berge ja Yves Saint Laurent, kes taastasid selle väikese roheluse oaasi. Stuudios on täna avatud berberikultuurile pühendatud muuseum.

Kohe aia kõrval asub Yves Saint Laurenti muuseum, mis on kohustuslik kõikidele moe- ja arhitektuurihuvilistele. Minge Yves Saint Laurenti kollektsioonide, maja arhitektuuri ja raamatupoe pärast — ja jääge siis natuke kauemaks suurepärase kohviku pärast.

Tagasi medinasse jõudes tasub kindlasti läbi astuda La Maison de la Photographiest. See pole moodne fotogalerii — see maja on traditsiooniline riad Marrakechi medinas, kus on eksponeeritud fotod valdavalt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi esimesest poolest. “Selle piletiga võid tulla nii mitu korda kui tahad,” ütleb mulle sissepääsu juures pileteid kontrolliv töötaja. Ja kuna maja katusel on üks parimate vaadetega muuseumikohvikuid kogu Aafrikas, siis ma tavaliselt tahan käia seal peaaegu igal õhtul, kui Marrakechis olen. Sättige ka oma külaskäik päikeseloojangu ajale ja tehke ka ise mõned unustamatud fotod Marrakechist!

Medina kaoses ja harmoonias

Marrakechi medina tänavad, mis on täis alati kuhugi tõttavaid mootorrattaid ja eesleid, kaupmehi ja giide, võivad põhjamaalase üsna kiiresti ära väsitada. Pulss langeb ja meelerahu tuleb kiiresti tagasi Le Jardin Secret'is (Rue Mouassine 121), mis on vastupidiselt oma nimele mitte enam nii väga salajane aed ühe uhke palee külje all keset medina kaost. Sellel on on korraga nii eksootiline kui väga traditsiooniline islami aed. Aias on rohkelt varjulisi pinke, kuhu kasvõi terveks päevaks jääda — või hoopis imetleda aeda selle katusekohvikust.

Kui aiapuhkusest ei piisa, siis Bliss Spa turgutab kindlasti üles järgmiseks seiklusrikkaks päevaks Marrakechis. Lisaks meeltele kipuvad Marrakechis väsima ka jalad — see on jalakäiate linn, te tõesti ei taha selles kaoses kohalikega mootorratastel võidu sõita — nii et medinas ühes kaunis riadis asuv päevaspaa Bliss on midagi, mida teie jalad õhtuks väga ootavad. Pärast hammami, massaaži või pediküüri ei ole üldse halb mõte nende kohvikusse sööma jääda.

Mulle meeldib see kaos, ehkki ühel ammusel reisil olin ka mina umbes kolmanda päeva lõpuks nii väsinud, et lugesin hotelli raamatukogus kamina ees — tookord oli jahe talvekuu — päev otsa raamatut ja jõin münditeed. Tegelikult saab kogeda idülliliselt vaikset ja inimtühja Marrakechi ka nii, et ei sulgu päevaks otsaks oma hotelli (mis ausalt öeldes on tihtipeale väga ahvatlev võimalus, sest Marrakechi butiikhotellid on kindlasti maailma tippklassi kuuluvad). Selle avastamiseks tuleb lihtsalt ärgata väga vara ja tõusta väga kõrgele — kuumaõhupalliga. Tõuse päikesetõusu ajal Marrakechi külje all absoluutses vaikuses kuumaõhupalliga õhku ning vaata, kuidas päike Atlase mägede tagant vaikselt välja piiluma hakkab. Lennud olenevad ilmast, kuid Marrakechi kliima on selline, et harva on lendamiseks halbu päevi!

Shop ’til you drop

Pärast päevi täis kultuuri ja logelemist aias ja spaas, on nii meeled kui jalad valmis väikeseks butiigituuriks. Marrakech pole juba enam aastaid linn, kus ainus võimalus midagi osta on turul nõrkemiseni kaubeldes. Marrackesh on Põhja-Aafrika vaieldamatu disainipealinn, täis disainipoode ja concept store'e.

Max & Jan on suur ja sopiline peamiselt keraamikat ja rõivaid müüv concept store medinas, mille katusel on kohvik, kus regulaarselt toimuvad joogatunnid.

33Rue Majorelle, Jardin Majorelle’i vastas asuv concept store, on pühendunud Maroko kaasegsele disainile ja moele: kotid, kingad, ehted, kübarad, diivanipadjad,nõud, küünlad jne.

Omaette vaatamisväärsus on Riad El Fenni butiik, mis kuulub samanimelise luksushotelli juurde — Madonna pidas seal oma 60. sünnipäeva ja on pigem tõenäoline, et sealt poest ka endale koju mõned aksessuaarid valis. Butiigi valikus on nii rõivaid kui kodusisustust, mõned kohvilauaraamatud lisaks. Kui lähete päeva teises pooles, jääge dringile kaupluse ühes otsas tegutsevasse baari.

Sisustusfännidele on kohustuslik käik V. Barkowski poodi aadressil Arset Aouzel 142. Belgia tekstiilidsainer on alates 1997. aastast loonud minimalistlikke kodutekstiile ja Maroko traditsioonilistele esemetele vihjavaid sisustusaksessuaare, mida valmistavad kohalikud käsitöömeistrid.

Hotellisoovitus: Riad Dar Kawa (Derb El Ouali 18)

Tekstiilidisainer Valerie Barkowski loodud nelja toaga riad on vaimustava interjööri, toidu ja asukohaga. Katuseterrassiga väike päevaspaa, sisehoovi kohvik, mõnusad sopid raamatu lugemiseks — Dar Kawa raamatukogu on samuti muljetavaldav. See kõik ahvatleb muidugi üldse mitte kaugemale minema. Jätke endale kindlasti üks lisapäev lihtsalt seal logelemiseks.

Vaata fotosid Marrakechist:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid