Seljakotiränduri pihtimused: lugu sellest, kuidas teekond randa võttis ootamatud pöörded
(11)
Olles reisinud seljakotiga juba neli kuud, siis pean tõdema, et lugusid on reisipäevikusse kogunenud küll ja veel. Siin on üks nendest.
Et pageda mandri-Euroopa jahedast talvest otsustasin detsembris suuna võtta Kanaari saartele, esialgu Tenerifele. Ainus ootus saarele oli see, et saaksin soojad riided nurka visata ja asendada need bikiinide ja plätudega — check!
Aga nüüd siis loo juurde.
Valesti läks kõik, mis minna sai
Oli marusoe jõulujärgne päev ja otsustasime reisikaaslasega seda rannas peesitades nautida. Kuivõrd bussiliiklus polnud teab mis aktiivne sel päeval, siis otsustasime tee ääres pöidlad õhku visata ja lootsime autojuhtide pühadejärgsele lahkusele. Kuid seda polnud kusagilt paista. Ja tagantjärgi mõistan, et elukesel olid muud plaanid meie jaoks!
Mõne aja möödudes saabus buss ja pikema mõtlemiseta otsustasime peale hüpata, sest suund oli sel vähemalt õige. Suund oli küll õige, aga buss viis meid ranna asemel hoopis kõrgustesse. Kuid tulihingelised seiklejad nagu me oleme, siis see ei heidutanud meid sugugi. “Küll me leiame viisi jõudmaks soovitud sihtkohta,” mõtlesime.
Mis juhtub, kui lihtsalt usaldada elu
Hakkasime siis kõmpima pea 600 meetri kõrguselt alla, et saabuda Alcalasse, meie lemmiklinnakesse. Sõber Google Maps väitis, et teekond alla võtab umbes kaks tundi ja kõndimine leiab aset autotee ääres. Noh, pole päris ideaalne, aga võtsime väljakutse sellegipoolest vastu.
Õige pea mõistsime, et oleme hoopis õnnega koos! Esiteks oli autotee täielikult meie päralt ja teiseks olid vaated allolevale ookeanile ning taamal paistvale La Gomera saarele hingematvad. Lisaks eelnevale lookles meie tee veel ka banaaniistanduste vahel. Kas saab midagi kaunimat olla kui see? Julgen kahelda.
Tee paradiisiranda vaatega La Gomera saarele. Foto: erakogu
Piltide klõpsutamise ja itsitamise vahel märkasime tee ääres üht hingelist (seni ainsat, keda teel kohtasime). Viisakusest tervitasime vanahärrat ja kõndisime edasi. Kuid järsku kuulsin, et see sama härra karjub meile midagi järele. „Mis toimub?” mõtlesime. Oma algelise taseme hispaania keelega sain aru, et saime kutse banaaniistandusse tuurile. “MIDA?!”. Vaatasime suurte silmadega sõbrannaga üksteisele otsa ja keerasime samal sekundil otsa ümber ning suundusime vanaisa juurde.
Vanaisa (nimetame teda Joseks) lonkas meiega värava juurde ja väriseva käega avas portaali banaanimaailmasse. VAU, vau-vau-vau! Ma poleks ealeski arvanud, kui maagiline võib olla jalutuskäik banaaniistanduses. Ja mis tegi selle eriliseks oli juhuslikkus.
Me saime näha autentset farmi, kus pea kohal lendlesid tuule käes lopsakad banaanipuu lehed ja olime ümbritsetud suurtest kobaratest, mis olid veel valmimise faasis.
Paraku meid ja Josed lahutas keelebarjäär, kuid olenemata sellest ta ikkagi andis endast parima, et meid banaanimaailmaga kurssi viia. Seda kõike muidugi hispaania keeles. Ainus, millest aru sain, on see, et härra on juba 40 aastat banaanidega toimetanud — võimas! Peale lühikest, kuid silmiavardavat jalutuskäiku banaaniistanduses avaldasime oma suurimat tänu Josele ja jätkasime sooja tundega oma teekonda.
Banaaniistanduse tuuril. Foto: erakogu
Kui tunnisest matkast saab 10-minutiline sõit
Peale Jose banaanifarmi külastust oli tuju ikka maruhea ja samm reibas, kuid ees terendas veel pikk tee randa. Ühtäkki märkasin taamal lähenevat autot ja otsustasin hääletamisega õnne proovida. Auto jätkas peatumata oma teekonda, kuid ega nukrutsema me ei jäänud. Jätkasime oma jalutuskäiku, tegime veel rohkem pilte ja imetlesime ümbrust. Kuniks juhtus miski, mida kumbki meist poleks oodanud.
Umbes viis minutit peale hääletamiskatset märkasin, et see sama auto tuleb mäest üles. “Ju siis eksisid ära,” ütlesin kaaslasele. “Või siis tulid meile järele,” ütles sõbranna osutades autole, mis meie selja taga ümber pööras ja võttis suuna meie poole. POLE VÕIMALIK?!
Aga oli. 50ndates mõnusa jumega härra ja tema tulipunase huulepulgaga abikaasa naeratasid meile autost ja juhatasid meid tagaistmele. Proua ütles, et ta lihtsalt ei suutnud meid tee äärde jätta ja palus abikaasal otsa ringi pöörata. Hiljem tuli välja, et ka nemad olid varasemal reisil peale pikka jalutuskäiku hääletanud ning olid nii tänulikud juhuslikele möödujatele küüdi eest, et enam nad naljalt hääletajaid tee äärde ei jäta. See oli ehe näide sellest, et hea sünnitab head.
Selliste seiklustega ning südamlike inimeste abiga jõudsimegi lõpuks mere äärde päikest nautima. Elu on üllatusi täis!
