ELEPHANTINE | Egiptuse hästi hoitud saladus — paradiisisaar keset Niilust

Elephantine’i saar võib vabalt olla kõige kaunim koht kogu Egiptuses, arvab reisikirjanik ja fotograaf Silvia Pärmann.

Hetk enne, kui mul tekkis tahtmine leida paat ümber Elephantine’i saare sõitmiseks, leidis paat minu. Täpsemalt paadikapten nimega Sherif — ma küll väga kahtlen, et ema talle selle nime pani — leidis mu Aswani muuseumi väravast, kõige loogilisemast kohast, kus kohata välismaalast mõtisklemas selle üle, mida järgmisena teha.

Pakkusin tema välja käidud summast tublilt väiksema, aga Sherifi nõustumise kiirus reetis ikkagi, et seda oli liiga palju. Paat oli sealsamas, säravvalge ja puhas, mootor käivitus esimesel katsel ning ma ei lubanud sellel tingimisapsakal oma tuju rikkuda. Kakskümmend minutit hiljem olime võtnud ulja kurvi ümber saare põhjatipu, kus laius hiiglaslik Mövenpicki hotell, üks Ö-täpp logolt kuhugi teadmata kadunud, ja möödunud Kitcheneri saare botaanikaaiast.

Talvepäike küttis hoogsalt ja mul tekkis kahtlus, et järgnevad paar tundi ilma vett joomata jõel kruiisida, et näha Aswani tammi, templeid, üht lõpetamata obeliski ja kõike muud veidrat ja võluvat, mida iidsetest aegadest on Niiluse äärde kogunenud, pole hea plaan. Sherif tunnistas, et ta pole ka hommikust söönud ja esimene planeerimatu peatus jõe läänekaldal paistvate kohvikute juures oli otsustatud. Leidsin Sunset Cafe uksed varakult avatuna, kari kasse päikese käes tukkumas ja kogu personal mõne meetri kaugusel liival keskpäevapalvet pidamas. Peremees kloppis põlved liivast puhtaks ja nõudis, et ma jooksin tassi kohvi sel ajal, kui ta kiirelt võileiva kokku paneb, ise siiralt imestades, et Sherif ei viitsinud seda sadakonda meetrit paadi juurest jalutada, vähemalt teregi ütlema tulla.

Imestus ei ole aga õige sõna kirjeldamaks minu emotsioone kümmekond minutit hiljem tagasi paadini jõudes, kus minu kapten oli lahti kangutamas teist — Allah üksi teab, kust hangitud — õllepurki ja seda endale sisse kallama asus. “Meil Egiptuses on lihtsalt selline komme, et kui oled juba purgi lahti teinud, pead lõpuni jooma!” laiutas ta käsi, sõnad venimas kui kurblik saksofon, sest peatus jäi talle selgelt liiga lühikeseks.

Paadimootor käivitus neljandal katsel ja taas veel olles, ees kaljused ja käänulised jõesopid saarte vahel, pidin tunnistama valusat tõde, et minu katse elada kõige klassikalisemat Egiptuse turisti elu oli lootusetult läbi kukkunud. Minu nõudmisel randusime mõni minut hiljem, ühtegi korralikku kokkupõrget tegemata, taas Elephantine’i saarel. Viskasin maale hüpates Sherifile sisina saatel poole kokku lepitud summast — tehes kaine kalkulatsiooni, et ta ei julge minu peale turistipolitseisse kaebama minna — ja sumpasin banaanisalu lohutavasse varju, kaugemale Niilusest, millel reisimine tundus jõukohane kõigile peale minu.

Just siit, Niiluselt, sai alguse turism tänapäevases mõttes, kui Thomas Cook rentis 1869. aasta veebruaris kaks aurulaeva ja saatis need esimeste “paketituristidega” mööda Niilust Aswani poole teele. Muidugi, Niilust mööda oli reisitud ka varem, jõukad eurooplased ja ameerikalsed sõitsid aurulaevade ja rongidega Kairosse, rentisid siis terve väikese purjelaeva, dahabieh’i, koos kapteni ja meeskonnaga ning asusid teele. Need reisid nõudsid palju aega, veel rohkem raha ja kujuteldamatut organiseerimisvõimet — ehkki dokumenteeritud on ka juhutum, kus kuude pikkuseks kujunevale Niiluse reisile võeti kodust hädavajaliku esemena kaasa ka ei midagi väiksemat kui tiibklaver. Ent Thomas Cook vabastas jõukad reisihimulised kogu organiseerimise piinast ning “massiturism” Egiptusesse võis alata — Niiluse reiside populaarsus julgustas teda laienema ja korraldama ka Ameerika reise ning maailma esimene suur turismiettevõte, mis tegutses aastani 2019, oli sündinud. Umbes 150 aasta eest, kui Niiluse kruiisid juba suure hoo olid sisse saanud ning erinevate reisikorraldajate aurikud suitsupahvakuid Aafrika taevasse paiskasid, maksis kolmenädalane Niiluse kruiis koos reisikuludega mõnest Euroopa suurlinnas Kairosse tublisti üle keskmise briti aastapalga.

Vaatamata sellele, et Niiluse kallaste esimesed turistid olid inimesed, kes võisid endale kõike lubada, olid need ajad, kui reisijad olid enne teele asumist heal juhul lugenud mõnd reisikirja ja hoidnud käes paari fotot. Enamik neist polnud iialgi oma ihusilmaga näinud ühtegi araablast, rääkimata nuubilalasest, polnud kohanud kaamelit ega osanud ette kujutada, milline võiks välja näha liivakõrb — eriti veel selline nagu Sahara, mis kohe Niiluse kallastelt kõrgete düünidena tõuseb ning kus Aswani ja Abu Simbeli vahel kulgedes päeva jooksul muud ei pruugi nähagi kui vett, taevast ja nende vahel lõputut liiva. Nüüdseks on asi täiesti vastupidiseks pöördunud, ükski turist ei jää jõllitama kohalike välimust, ei trügi ise nende koju, ei näpi uudishimulikult nende kehakatteid ja ehteid. Küll aga käituvad tööpäeval jõeäärsel Aswani promenaadil pooled mehed nii, nagu näeks nad lääne turisti esmakordselt. Nad kohe ei saa kasutamata jätta harukordset võimalust pakkuda võimalust sõidutada teda taksoga, viia paadiga üle jõe, viia ta feluccaga päikeseloojangu ajal purjetama või müüa talle mingi uskumatult kole suveniir. Oleks muidugi liiga uljas teha selle pinnalt üldistus rohkem kui 100 miljoni egiptlase kohta; aga paraku ei löö Aswani südamekirurgid ja sillainsenerid, arheoloogid või sümfooniaorkestri esiviiulid kauni tööpäeva hommikul aega surnuks Aswani südalinnas tänaval suitsu tehes, see on pisut vähem haritud ja hõivatud seltskond, kellele turist pahaaimamatult sülle jookseb. Aga jõe äärde peab Aswanis minema rohkem kui üheski teises Niiluse äärses linnas, sest just siit pääseb paadiga — tavalise liinipaadiga, mille pilet maksab vaid sente ja millega sõitmise pärast kellegagi kauplema ei pea — jõe keskel asuvatele saartele, ennekõike Elephantine’i saarele, mis võib vabalt olla kõige kaunim koht kogu Egiptuses.

Tänapäevast kaarti vaadates seda ei aima, aga Aswan on tegelikult piirilinn, siin lõppeb “päris” Egiptus ja algab Nuubia, mille alad laiuvad siit kuni piirini ja edasi kaugele Sudaani. Vanade egiptlaste, kreeklaste ja roomlaste jaoks oli see impeeriumi lõunapiir, tsivilisatsiooni lõpp. Maailma serva on kujutatud erinevalt, aga see oli meeldiv serv: rikas saar, mis kaubitses graniidiga ja kus peatusid lõuna poolt tulevad laevad, mille lastiks olid elevandiluu, jaanalinnusuled, keraamika, eebenipuu, orjad — kõik, mida Aafrika südamest leida võis ja laevale tõsta kannatas. Siin on juba tõelise Aafrika hõngu, isegi aeg tundub kulgevat teises rütmis, hulga aeglasemas — sest kui Aafrikas midagi tõesti palju on, siis on see aeg.

Iidsetel aegadel, enne kui Aswani linna üldse ehitama hakati, asus Elephantine’i saarel vaaraode ajastu tähtis kaubalinn nimega Swenet, mis kasutas saart kaitseks Niiluse esimese kärestiku rahutute vete eest. Ent kindlasti pakkus see piirilinn ka sekeldusi ja hämaraid tehinguvõimalusi, kuhu kaugel Luxoris asuv seadusesilm vaatama ei ulatanud. Kui kunagine maailma mõjukaim mees, Vana-Rooma keiser Hadrianus (76-138), tahtis vaigistada satiirilist poeeti Juvenali, kas ta lõikas tol keele välja või torkas silmad peast? Ta ei teinud seda. Ta saatis ta ligi 1000 kilomeetrit Niilust mööda ülesvoolu, Aleksandriast Aswani.

Täna pole see ehk kõige jõukam kant, liiv tuiskab kitsastel sillutamata tänavatel ja paljajalu ringi jooksvad lapsed jaksavad imetlusväärse järjekindlusega välismaalase sabas sörkida, lunides raha, komme ja pastakaid. Elephantine’i saare kaks Nuubia küla kasvavad jõe idapoolsel kaldal peaaegu kokku, saare keskel lahutavad neid aga lopsakad aiamaad, lammaste aedikud ja mõne tähelepanu armastava eesli kisa. Õhtuti kogunevad kõik jõeäärsete külastemajade katustele kohvikutesse, et vaadata päikese kadumist kõrgete liivadüünide ja Aga Khani mausoleumi või moodsata kõrghoonete taha — olenevalt sellest, kummal poolt saart olla.

Parim vaade Elephantine’i saarele endale avaneb aga ikkagi kaldalt, täpsemalt hotelli Old Cataract terrassilt. Just seal istudes kirjutas Agatha Christie oma “Surma Niilusel” — uskumatu, et kõikvõimalikest kohtadest Egiptuses tekkis talle selle idee kogu riigi ainsas paigas, mis on tõeliselt idülliline. Tsaar Nikolai II, printsess Diana, Winston Churchill, Henry Kissinger ja paljud teised laitmatult riietatud rändurid on kõik seal hommikukohvi joonud, ringutanud ja vaadanud, kuidas päike Elephantine’i saarel asunud iidse linna varemete ja valgete Nuubia külade kohale tõuseb. Staare täis ajalugu ja muidu ka korralik annus luksust on kergitanud seal toa hinna kõrghooajal üle 300 euro öö eest — samal ajal kui Elephanetine’i saarel leiab küll vähem luksusliku, aga sama võluva külalistemaja muretult 20 euro eest — ning ühelgi kelneril ei pilgu silm ka mitte, kui nad Old Cataracti baaris pokaali veini eest 30 eurose arve ulatavad. Kui pahaaimamatult paar pokaali juua, siis võivad mõrvastsenaariumid õhtu lõpuks peas tiirlema hakata küll.

Niilus on kirjanikele üldse inspireerivalt mõjunud, alustades 1798. aastal seal seigelnud Napoleoni kaaskonnast, kes pani kirja lausa 19 köitelise “Description de L’Egypte” kuni kaasaegsete ränduriteni välja. Olin mitmetest Egiptuse reisikirjadest, just naisautorite omadest, lugenud Egiptuse meeste hämmastavast otsekohesuest oma seksuaalelu arutamisel võhivõõraste inimestega ja tundnud kergelt tänutunnet, et ilmselt interneti tulekuga oli nii teema ise kui vestluspartnerite eksootilisus oluliselt vähenenud. Kuni ühel reedel varahommikul Elephantine’i praamilt oma kohvri rannapromenaadile vinnasin, ent lahkuda subtroopilisest paradiisist ja suunduda bussijaama ja siis edasi juba Abu Simbelisse.

Inimtühjal tunnil avastasin end promenaadil seismas parasjagu oma autot poleeriva mehe ees, kelle silmad särama lõid: “Taxi!?”. Aswan ei ole vaatamata oma kõrghoonetele ja luksushotellidele moodne linn nagu Kairo või Hurghada, kus oleks Uber või vähemalt oleks taksojuhid vaevunud oma autodele need neli tähte kleepima — Aswanis eelistavad taksojuhid luurata tänaval puude varjus ja potentsiaalse kliendi nähtavale ilmudes päevavalgusesse karata ja talle “Taxi!Taxi!” karjudes järgi joosta. Taksosõit Egiptuses võib olla päris ehmatav kogemus juba enne autosse istumist. Mul oli võimalus Niiluse kohale kerkivat päikest ja varahommikust idülli nautida ka mitu sekundit pärast autosse istumist, kuni juht esimese foori all peatudes taskust mingi tableti õngitses ja seda alustuseks mulle pakkus — ehkki minu keeldumine oli nii oodatud ja ootuspärane, et see kadus talle suhu veel enne, kui midagi vastata jõudsin. “See annab energiat!” informeeris mind juht. ”Täna on reede — teen paar tundi tööd ja siis pean jõudma kahe erineva naise juurde. Reedeti ei tee ma mitte midagi muud peale seksimise! Kas ma pole mitte hull!?”

Ta polnud eriti noor, kaugeltki mitte ilus, kindlasti ka mitte rikas. Ja mees, kes hommikul kell seitse kliendiga sellist dialoogi arendab, ei süvendanud minus veendumust, et ta võiks olla intelligentne ja vaimukas vestluspartner; nii et pigem pidid olema hullud need naised, kui nad ikka päriselt olemas olid.

Ikka veel tummalt tagaistmel peas võimalikke vastusevariante kedrates jõudsime meeldivalt kiiresti bussijaama. Märkasin tänutundega Abu Simbeli poole suunduvas minibussis kohalike meeste vahel ka ühte naist — tõsi, teda oleks olnud raske mitte märgata, ta oli kõikidest meestest kaks korda suurem ja oma niigi kopsakale kogule lisanud mõned head kilod kulda erinevate kettide ja võrude kujul — ning pressisin ennast järgmiseks neljaks tunniks tema varju. Mul oli tunne, et olen mõneks ajaks egiptuse meeste reedestest plaanidest juba piisavalt kuulnud.

Aga eemal meestest, kelle sissetulek sõltus turistidest, ei tundnud minu ega minuga rääkimise vastu mitte keegi vähimatki huvi. Tee lõpus — ja Abu Simbelis tõesti lõppeb tee, sealt edasi laiub vaid mõõtmatu Nasseri järv — tõotas elu olla veel vaiksem, kui ainult suuta ei öelda kutsuvalt viipavale paadimehele, kes Abu Simbeli templite juures mind kahtlemata juba ootas.

Vaata galeriid Elephantine'i saarest: