Kireva ajalooga Keenias segunevad kultuurid. Lamu linn tundub ikka veel kuuluvat 13. sajandisse

Keenia ainulaadne rannikukultuur on araabia, portugali ja suahiili mõjutuste pika ja sageli keerulise ajaloo tulemus, mis paigutub soojade tuulte ja päikeses sillerdava veega India ookeani kallastele. Lamu saar on selle kvintessents, võttes kord verdtarretava, kord väga võluva kuju.

Veetakso viib mind Shela linna Peponi hotelli, mille terrassil algavad paljud puhkuselood. Need lõppevad samas Old Pali (laim, viin, tilk mõru bitterit ja suhkur klaasi serval) rüübates ja ajades juttu uute tuttavatega Pariisist, Jubast, Mombasast, Masqaţist. Veetakso on tegelikult puust purjepaat dau, siinsete vete traditsiooniline kalapaat. Juba selle pardale astudes ei ole ma enam Aafrikas, vaid idamaises riigis, mis on täis väikestel tänavatel tiirlevaid eesleid, Egiptuse kasse, maasai mehi ja looritatud mosleminaisi.
Kaldal libisevad mööda tõendid kultuuride segunemisest ja kirevast ajaloost: UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Lamu linn, mis tundub ikka veel kuuluvat 13. sajandisse, kui see rajati; leivaahjud, kus valmivad chapati’d; kaldarestoranid lõhnavate kalakarridega; loendamatud eeslid; lõputud mangroovid. See kõik on üle kallatud päikesega ja jäetud siis tuulte meelevalda.