Metsavendade jälgedes Lääne-Virumaal: ainsaks eesmärgiks oli ellujäämine ja vabadus
Konkreetselt Lääne-Virumaast rääkides on seal tänaseks kokku inventariseeritud 14 punkrikohta, mille kohta leiab infot ka maa-ameti kaardirakenduse alajaotuses “Pärandkultuur”. Kokku on tänastel Virumaadel hukkunud metsavendi 343, kuid see number on ilmselt tegelikkuses natuke suurem ja pole ka arvestatud ajas toimunud territoriaalsete muutustega. Suur hukkunute arvgi näitab metsavendluse suurt aktiivsust ning osa Eesti vastupanu ajaloos.
Artikli ülesehitus on eelnevatest teistsuguse — rõhuasetusega ühele erilisele lahingule Eesti relvastatud vastupanu ajaloos ning selle lähiümbruse metsavendlusele. Ühe suurematest ja edukamatest lahingutest ümberpiiratud punkrist väljamurdmisel, metsavendade ning julgeoleku vahel on kõige paslikum tuua ära uurimistoimikust selle osa tõlge, kus lahingut kirjeldab selles osalenud metsavend. Häid ja ülevaatlikke kirjeldusi punkrilahingutest, eriti sedavõrd edukatest väljamurdmistest ning pikast piiramisest ei ole palju. Ei arhiivi ega mälestuste vahendusel.
Loomulikult peab silmas pidama fakti, et sedavõrd rikkaliku (vastupanu)ajalooga piirkonna kohta on raske kirjutada — paljud kohad ning juhtumised jäävad paratamatult välja. Siiski on Virumaa metsavendluse kohta võimalik lugeda (täpsemalt Heino Lipu, varjunimega Pargas kohta) kasvõi Ilmar Palli ning Virgo Lepassalu raamatust „Wabariigi viimased sõdurid”. Samuti võib taustaks lugeda mõnevõrra muudetud sisuga (nimed, kohanimed jms.) Hermann Behri raamatut „Hundina Virumaa metsades” ning loomulikult Jaan Elleni „Ei halastust, ei armu. Okupandi salapäevikud, teine raamat”. Viimases on veriseid kirjeldusi sellest unustatud sõjast, mis oligi sõda ning seda tuleb lugedes ka meeles pidada. Sõda ei ole ilus ja tore, see on verine ning õõvastav, kus ainsaks eesmärgiks oli ellujäämine ning meie vabadus ja selle käigus hukkus loomulikult ka inimesi. Täpselt nagu konventsionaalses sõjas.
Aruküla lahingupaik
Koordinaadid: 59°11’5.02’’ja 26°25’51.29’’
1946. a märtsi alguses teatati Tallinna, et 27. veebruaril jäid kaduma kolm punaväelast 260.ndast polgust. 5. märtsi hommikul leidis nende jälgedele saadetud otsingugrupp punaväelaste surnukehad Arukülast, ühe heinaküüni seest.
Samal päeval peeti kinni talupidaja Seinpere, keda kahtlustati metsavendade abistamises ning ka punaväelaste tapmises. Tema tunnistuste alusel leidis kapten Gurkovski juhitud grupp 11. märtsil kell 09:00 Arukülast umbes 4 kilomeetrit edelas punkri viie metsavennaga (tegelikult oli neid punkris küll neli). Punker piirati ümber, kuid seda vallutada ei suudetud — õhtul murdsid metsavennad piiramisrõngast välja ning kadusid. Roela-Aruküla punkrilahingut on kirjeldanud ülekuulamisel punkris viibinud Karl Moor. Järgneb väljavõte Karl Moori ülekuulamise protokollist 3.6.1946. Loomulikult selleaegse retoorikaga pikitud tekst.
Küsimus: Rääkige täpsemalt sellest lahingust sõjaväelise grupiga.
Vastus: 11. märtsi hommikul k. a., umbes nädal aega pärast kolme punaarmeelase tapmist SEINPERE Johannese talus, kõik JUHKAM Heino bande liikmed, s. o. JUHKAM Heino, mina — MOOR Karl -, JUHKAM Mihkel (JUHKAM Heino isa) ja LEHTLA Johannes (tegelikult oli punkris Leo Moor ning Lehtla nimi nimetati jälgede segamiseks ning oma sugulaste kaitsmiseks), olime punkris, kus me ennast varjasime. Kõik me magasime, kui umbes kell 9 hommikul JUHKAM Heino ajas meid üles ja hüüdis, et tulistatakse. Pärast seda kuulsin ma ise paari valangut. JUHKAM H. käskis kõigil seista oma laskeavade juurde, avada need, relvad laskevalmis seada ja hakata tulistama kõiki lähedalasuvaid põõsaid madala sihikuga lume tasapinnal. Me avasime tule. JUHKAM oli automaadiga ukse laskeava juures, LEHTLA prantsuse kuulipildujaga vastasseinas, mina — MOOR Karl — Saksa vintpüssiga kolmanda laskeava juures ja JUHKAM Mihkel poolautomaadiga neljanda juures. Esimese rünnaku tagasi löönud, panime JUHKAMI käsul riidesse, samaaegselt läbi laskeavade vaadeldes. Kuuldus uuesti laskmist, kuid JUHKAM käskis meil tuld mitte avada, vaid lasta kallaletungijad lähemale. Pärast seda, kui tulistamine kostis juba päris punkri lähedal, avasime JUHKAM Heino käsul taas tule. Niiviisi lõime rünnakuid tagasi kuni kella kaheni päeval, millejärel tulistamine katkes. Õhtul kui pimenes, pani JUHKAM ette häiret teha. Tema käsu peale hakkasime kõik tulistama ja karjuma “Hurraa!”, tema ise aga läks punkrist välja ja hakkas seal tulistama. Meid piiravate vägede poolt ei tulnud mingit vastust. Pärast seda väljus JUHKAM Heino veel kaks korda punkrist ja tegi luuret, mille järel me võtsime vastu otsuse — murda lahinguga piirajatest läbi, kui need on veel kohal. Umbes kell 21.30 me väljusime punkrist, olles enne seda ära rikkunud minu raadiovastuvõtja ja akordeoni, mis jäid punkrisse, samuti riideid ja teisi esemeid. Relvad võtsime kaasa, jättes maha kaks poolautomaati, saksa vintpüssi, nagaani ja laskemoona. Punkri juurest hakkasime liikuma lääne suunas. Ees JUHKAM Heino, tema järel LEHTLA, siis mina — MOOR Karl — ja viimasena JUHKAM Mihkel. Iga 4 — 5 sammu järel me kuulatasime. Nii liikusime 300 meetrit pooleteise tunni jooksul. Metsasihile jõudes me kuulatasime ja siis märkasime kahte liikuvat kogu. Avasime tule. JUHKAM Heino kuulipilduja andis tõrke, mina ja LEHTLA avasime tule automaatidest ja kogud kukkusid kohe. Pärast seda me jooksime üle metsasihi, hiljem juba kuulsime appihüüdeid sellest suunast, kus me tulistasime kogude pihta. Pärast seda avati mõnes kohas automaadituli ja hakati vilistama, meie grupp liikus üha sügavamale metsa. Püüdes oma jälgi segada, muutsime korduvalt järsult oma liikumissuunda, läksime uuesti oma jälgedes tagasi, liikudes teed mööda, kus jälgi ei jää, hüppasime teeäärsesse kuusikusse. Niiviisi jõudsime Kadila külla, sealt Koeraveresse Küti vallas. Nurga talus talunik KAASIK Johannese juures saime teada, et siin vägesid pole ja liikusime edasi. Koeravere külas läksime talunik MÄEKIVI Magnuse juurde ja varjasime ennast tema juures kolm päeva, kus puhkasime ja sõime. Pärast seda hakkasime ennast varjama, olles kogu aeg liikumas, ööseks peatusime kas küünides või taludes. Neli päeva pärast punkrist lahkumist JUHKAM Heino isa JUHKAM Mihkel läks meist lahku Väljaotsa küla piirkonnas ja lahkus teadmata suunas. Pärast seda ei ole ma JUHKAM Mihklit näinud. Hiljem tõin ma oma kodust kolm paari vanu suuski ja me hakkasime liikuma suuskadel.
Küsimus: Kas teile on teada, missuguseid kaotusi kandis väegrupp 1946. aasta 11. märtsi lahingus?
Vastus: Täpselt kaotusi ma ei tea, keegi talumeestest rääkis, et lahingu ajal sai surma ja haavata 10 inimest, keegi aga, et 15 inimest.
Küsimus: Kirjeldage selle punkri ehitust, milles te pidasite lahingut väegrupiga 11. märtsil 1946.
Vastus: See punker oli ehitatud 1944. aasta detsembri lõpus ja kujutas endast ehitist, mis oli kaevatud kuni poolteist meetrit maasse, spetsiaalset kohandatud kaitseks. Punkri sees mahtus vabalt püsti seisma. Väljaspoolt oli punkri kõrgus maapinna kohal umbes pool meetrit. Välisseinad olid tugevdatud kivide ja mullaga kaitseks kuulide eest. Laskeavad olid arvestatud nõnda, et juba kolme meetri kaugusele igast punkri nurgast võis anda sihikulist risttuld kahest kõrvutiasuvast laskeavast. Punkri uks oli kaitstud granaatide sisseviskamise eest igast küljest traatvõrguga. Punkri ümber olid selle maskeerimiseks istutatud tihedad noored kuused, mille sisse oli maskeeritud okastraadist tõke. Kuuskede alumised oksad olid ära lõigatud ning seega ei seganud vaatlemist ja sihtimist laskeavadest. Bande pealik JUHKAM Heino, nagu ma eespool tunnistasin, oli saksa armee leitnant ning punker ehitati ja kohandati kaitseks tema plaani järgi.
Loe artiklit edasi SIIT!
Vaata ka galeriid metsavendade jälgedest Lääne-Virumaal:
