Mida teha, kui tekib tunne, et pole enam mingit uut tegevust ja igapäevane keskkond on muutunud tüütuks? Minu lahendus sellele on muuta oma vaatenurki sõna otseses mõttes ja suunata tähelepanu nendele ootamatutele ja erilistele kihtidele, millest meid ümbritsev maailm koosneb. Loodan, et minu lihtsad mõtted on kellelegi inspiratsiooniks või toovad muudmoodi rõõmu.

Mida teha, kui teha pole enam midagi?

Pilk avarusse.

Linlasele, kes on seotud oma kodu(kontori) ja arvutiga, on kahtlemata oluline silmi puhata ja laiendada enda ümber tajude ruumi. Mõtted ja innukus avanevad hästi siis, kui me läheme majade vahelt ja arvuti tagant kuhugi avarusse ja leiame endale tegevusi, mis aitavad meil tunnetada seda avarust enda ümber.

Üks üsna lihtne ja ootamatu vahend selleks on tuulelohe. Erinevalt lohesurfist on tuulelohetamine soodsam ja kompaktsem hobi, milleks ei pea tingimata mere äärde minema.

Tuulelohesid on liikvel mitut eri sorti. Visuaalselt kõige tuntavam on ühe nööri abil juhitav Eddy, mis sündis William Eddy käe all ja on inspireeritud jaapani lohedest. Hetkel on kõige levinumad vast deltalohed ja trikilohed. Mina sain enda väikse hübriidlohe juhuslikult kingituseks ja ta seisis mõnda aega, enne kui tekkis võimalus proovida. Pealegi tundus tuulelohendus pigem laste värk.
Kord aga liivaluidete vahel lohetanud, hakkas see meditatiivne tegevus mulle meeldima ja aegajalt võtan lohe endaga ühes, kui minek kuhugi mere äärde või muidu tuulisesse laia maailma.

Kahe nööriga juhitavat lohet saab ka koos kaaslasega lennutada, üks nöör sinu, teine tema käes. Kui lohet ühte suunda liialt tõmmata, kisub ta end kreeni ja keerutab juhtnööri sõlme. Seega on kahekesi lohe lennutamine tiba keerukam ja ka omamoodi koostööharjutus. See on kummastav tunne juhtida peente nöörikeste abil lohet, mis seilab kümnete meetrite kõrgusel. Suurte kõrgustega kaasnevad ka suuremad riskid.

Kes lohenööre on lahti harutanud, teab, et see on ajakulukas tegevus — parem olla hoolas ja tähelepanelik. Mere ääres lohetades võib juhtuda ka see, et lohe liugleb merre ja hiljem on vaja selle nööre adrust puhastada.

Lohe plussideks on, et nad on üsna soodsad, neid on igale maitsele ja nad on kerged kaasas kanda. Samas aga vajavad nad avarust ja ka tuul peab piisavalt püsiv olema. Lisaks tasub olla ettevaatlik, mitte lohetada kuskil liinide, kaablite läheduses ning kui pilk taevasse suunatud, tasub aeg-ajalt ka jalge ette vaadata.

Tühermaad Linnas. Viimane võimalus enne täielikku linnastumist

Tühermaid, kus uitada, jääb Eesti linnades aina vähemaks, sest tühi maa ei teeni raha. Samas on näiteks Tallinna tühermaadel tihti olnud märgata ka haruldasemaid putuka- või taimeliike, kes on inimliikluse eest sinna kolinud. Teinekord võib eikuskil komistada ka geopeituse peidukatele või looduse enda poolt vormitud märkidele. Mitmele sellisele alale on tänaseks kerkinud ehituspood või kaubanduskeskus, kuid näiteks Lasnamäe kandis on mõned veel alles. Suurimad rohealad Tallinnas on aga peamiselt Paljassaare, Merimetsa, Kadriorg ja Kesklinna kalmistu koos Poolamäe pargiga.

Minust sai siseriiklik geoturist 2020. aasta kevadel esimese koroonakarantiini aegu, kui üritused ja koos hängimine oli keelatud. Umbes sel ajal leidsingi Suhkrumäe paeklindist toruja kivistise. See on nautiloidi koda, kellesarnaseid elas meie kandis 450 miljonit aastat tagasi suuremal hulgal. Eesti olevat üldse paiknenud siis kuskil tänapäeva Mehhiko piirkonnas. Seega on meie kandis massiliselt igasuguseid kodalisi, dinosauruse kontidest võib aga suu puhtaks pühkida. Suuremad eluvormid olid lihtsalt nii palju aega hiljem.

Suhkrumäeks aga nimetatakse Maarjamäe pangapealset Tallinnas Lasnamäe äärealal. Seal olen ma kohanud sügis-tondihobu, tubakataime ja lisaks siis ordoviitsiumi ajastu elukaid nagu nautiloid. Teadaolevalt elab Suhkrumäel ka rebaseid ja vahel teevad seal kohalikud noored lõket. Mööda panga äärt läheb rada, kus on lahedaid vaatekohti Tallinna lahele.

Paepaljandeid ja -murde on võimalik leida veel ka Lasnamäe Pae pargis, kust ma olen leidnud meritähe kivistise. Meritähte ei tohiks ise välja koksida, sest ta on kaitse all. Maast võib aga üles korjata küll.

Lisaks on huvilisel võimalik leida ka meie kohalikke kristalle — kaltsiidipesasid. Meie maakoores toimuvad protsessid pole nii radikaalsed, et luua teemante või kulda. Kassikulla ja kaltsiidikogumeid võib leida aga isegi lainemurdjates, mis tehtud murtud paeplaatidest. Üks selline asub näiteks Tallinna Linnahalli taga kruiisilaevade sadama kõrval.

Kivistisi saab imetleda ka Tallinna vanalinnas, Kohtu vaateplatvormil ja Viru tänava trepil. Omamoodi märkimisväärne on ka see, et ühe jalutuskäigu jooksul Toompeal on võimalik näha magavat siili, rotti ja tuttpütti.

Lisaks avastasin enda jaoks Kesklinna kalmistu, mis on suviti ja ka sügisel mattunud üleni taimestikku. Selline vaatepilt on väga vastandlik katoliiklikes lõunamaades nähtuga, kus kiviplaadid läigivad ja väravad on tavapäevadel suletud.

Huvitav, mis saab tulevikus nendest kalmistutest, mis Eesti kesklinnades asuvad? Seda põhjusel, et Eesti kalmistud on mitmekülgsed looduskeskkonnad, kus on võimalik kohata huvitavaid elukaid. Tallinna kesklinna kalmistul spurdivad pirakad jänesed ja seal peab jahti mitu kanakulli. Kanakullid pesitsevad küll tõenäoliselt Ülemiste äärses metsas, mis on inimestele keeluala.

Magdaleena haigla ja raudtee vahelisel rohealal on võimalik näha kahte suurt kreeka pähklipuud, mis ka tublisti vilja kannavad. Tõenäoliselt on nad jäänud sinna kunagisest suurest Diakonissi haiglapargist. Julgemad võivad ronida Toompeal Nooleteritaja torni all müürile ja noppida kreeke. Söömine omal vastutusel, tolmu ja saasteained võiks aga kindlasti varrukasse pühkida.

Hoolimata sellest, et covidist tingitud piirangud vähendavad sotsiaalseid ja töiseid võimalusi, tekivad uued teed ja huvid ning eks aja möödudes vahetuvad needki. Mul on hea meel, et leian põhjust ringi liikuda ja saada uusi teadmisi.

Vaata galeriid Rene leidudest tühermaadelt: