MILITAARTURISMI PÄRLEID | Põrgupõhja punker — paljude kohalike metsavendade viimane peatuspaik enne nende hukkumist
Eesti metsavendlusega on läbi aastakümnete see häda olnud, et selle tekkest ja eksistentsist pole suurt keegi põhjalikult aru saanud. Kui kunagi ühes ettekandes tõin välja, et Eestis oli selleks hetkeks tuvastatud 117 punkrikohta, kuigi neid oli olemas vähemalt tuhandeid, isegi viiekohaline arv, siis tekkis kuulajates sügav hämming ja segadus. Meie kohalik metsavend oli mitmeski mõttes üks paras Kalevipoeg — ja seda just eepose, mitte tänapäeval levinud uues tähenduses. Kes ta oli, mida tegi, kus elas ja mis sellest kohast sai — küsimärke on palju, aga vastuseid vähevõitu.
Osaliselt tänu Leedu inspiratsioonile sai sealsamas edasi mõeldud Põrgupõhja punkri rekonstruktsiooni saatusest ning tekkiski idee paigutada see n-ö oma juurte juurde ja sellegagi mitte piirduda. Tekitada üks punkrite rada, aga ilma laudteede ja plastviitadeta, vaid nii, et külastajatega on kaasas personaalne teejuht, kes teab, mida ta räägib, miks ta räägib ja kuhu teel ollakse. Nii sündiski Põrgupõhja metsavenna raja idee. Varasematel aastatel oli õnnestunud lähipiirkonnas tuvastada mitmed kunagiste punkrite asupaigad ja varemed, nii et tekkis võimalus kokku panna umbes kuuetunnine jalgsimatk, mille käigus saab külastada kolme punkrikohta, ühtlasi näha mitmekesist Eesti loodust ja trehvata ka loomi või roomajaid.
Põrgupõhja metsavenna raja mõtteliseks alguspunktiks on, nagu nimigi ütleb, Põrgupõhja punker, mille juures saab näha nii eelpool mainitud rekonstruktsiooni kui ka kunagise punkri varemeid koos mälestuskiviga, lisaks lühiülevaade metsavendlusest tervikuna. Punkris on tänaseks ööbinud juba sajad matkajad ja toimunud kümned laagrid, nii meie noorteorganisatsioonide kui ka noortekeskuste korraldatud mõnepäevased üritused. Esimesel aastal, kui punker oli äsja avatud ja huvi kõige suurem, oli tavapärane, et ma veetsin punkris või rajal peaaegu iga nädalavahetuse ja, mis seal salata, see muutus üpris koormavaks. Teisalt oli rõõm näha inimeste huvi ja emotsiooni saadud teadmistest.
Põrgupõhja punker ise on ca 20 ruutmeetri suurune maapealne rajatis, kuid erinevalt 1946-1947 eksisteerinud punkrist ühekordsete seintega. Algsel punkril olid topeltseinad, mille vahe oli nii soojustuseks kui ka kaitseks täidetud pinnasega. Tänapäeval tähendaks see punkrile vaid lühemat eluiga, seega topeltseinte taastamisel polnud mõtet. Sees on kaks magamislavatsit umbes nii, nagu need kunagi olid, vahest küll selle erinevusega, et suurem lavats on täna ainult ühe- ja mitte kahekordne.
Põrgupõhjale lähim tänaseks leitud endine punkrikoht on Illaste, mille Nõukogude üksus hävitas jaanuaris 1945. Ükski metsavend selle käigus viga ei saanud, sest hoolimata suhteliselt suurest lahingutegevusest punkri suunal ei olnud punkris tegelikult ühtegi metsavenda. Läbiotsimisel leiti punkrist relvi, mis võeti kaasa, toiduaineid aga süüa ei juletud ja need visati lõkkesse. Punker ise süüdati ja põletati maha, tunnistajaks on püsti jäänud üks söestunud nurgapost. Punkri seintelt leitud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri piltide saatusest teated puuduvad, ilmselt hävisid need põlengus. Illaste punker asub 21-25minutilise jalutuskäigu kaugusel Põrgupõhjalt, eeldada tuleb küll vett täis kraavide ja märgala ületamist ning sekka mõne karu või põdra trehvamist. Samasse kõrvale jääb Illaste turbatootmisala, nii et sinnapoole uudistama minnes tasub silmas pidada: tootmisala servas on ütlemata sügav kraav, kuhu ei ole mõistlik sisse kukkuda.
Raba serva pidi läände liikudes on pärast põllu- ja metsateede ning raielankide ületamist võimalik jõuda Soevahe punkri juurde. Tänaseks asub see keset raielanki ja on rohelisel aastaajal kõige paremini äratuntav sõnajalgade järgi, mis sellel väikesel varemekuhjal kasvavad. Kuna metsatüki veerežiim on palju muutunud, siis on punkri ümbrus enamiku aastast üleujutatud või liigmärg. Soevahe punker oli n-ö kahemehepunker ehk mõõtudelt pisike maapealne onn. Punkris elanud, lähedalt külast pärit metsavend Peetmann hukkus haarangu käigus julgeolekutöötajate relvade tules. Rahvasuu teadis rääkida, et kui tavaliselt viidi tapetud metsavendade surnukehad kaasa, siis Peetmanni kehakaalu ja kasvu arvestades on võimalik, et tema jäeti punkrisse, mis seejärel põlema süüdati.
Soevahe punkrikoha juurest on võimalik mööda metsateid ja liinialust võtta uuesti suund Põrgupõhjale, et seal pingil istudes veel võileib süüa või teed juua, kuid enne Vigalast lahkumist on mõistlik sõita ka Lätimetsa punkrikoha juurde, mis asub teispool Vana-Vigalat. Teenusele mineva tee ääres näitab puidust viit vasakule alla, kus asus Relvastatud Võitluse Liidu ehk RVL-i eelviimane punker. Autoga on punkrikoht praegu ülihästi ligipääsetav ja üle suure kraavi viib sild, et vähendada uudistaja jalavaeva ning säästa teda märjaks saamisest. Punkrikoha ette rajati kohalike meeste algatusel monumentaalne, hästi õnnestunud mälestuskivi, mis oma suuruses mõjub austust tekitavalt. Lätimetsas toimunud lahingus oktoobris 1948 hukkus kaks metsavenda, tõsi küll, mitte punkri juures, vaid piiramisrõngast välja murdes, kuid nende matmiskoht on kahjuks tänaseni leidmata.
Vigalast lahkudes on huvilisel võimalik näha veel Relvastatud Võitluse Liidu või siis Põrgupõhja meestega seotud kohti. Teenuselt otse läbi sõites on Urevere külas, Topi talu sissesõidutee ääres suur mälestuskivi RVL-i juhile Endel Redlichile, kes seal haarangu käigus tapeti. Vigalast Pärnu poole sõites on enne Pärnu-Jaagupit, Ertsma küla servas mälestuskivi sealses lahingus tapetud metsavendadele. Tegemist oli Põrgupõhja meeste viimase punkrikohaga, kus enamik nendest veebruaris 1949 surma said.
Vaata ka videot:
Allikas: Kaitse Kodu!
