Kui sõita mööda mereäärt, siis on pilt selline, et üks rand lõpeb ja teine algab, vahelduseks veidi kaljusid ja siis jälle samamoodi edasi. Kui sõita aga sisemaal, näeb kaunist loodust ja mägesid, ent kusagil veidi kaugemal sillerdab ikka taas vastu meri… Ja meri on pillatud täis maalilisi saarekesi nagu seenenupse sügiseses metsas — kui tahta otsida seost päevakajaliste vaadetega kodumaal.

Autoga saarel ringi sõites võib iga hetk teha peatuse ja end vette kasta. Ka sisemaal sõites ei tule selleks ekstra vaeva näha — meri ei saa saare ühestki punktist olulisemalt kaugemal olla kui 10 kilomeetrit. Oluline info on ka see, et Kreekas on kõik rannad avalikud ja tasuta — ka hotellide rannad. Nii et mine ja uju kus iganes tahad. Meie kogemus näitas, et isegi võõra hotelli basseini lubati sulistama, vastutasuks paluti viisakalt üks kokteil osta.

Rhodose maanteed on väga heas korras — küll kitsad, aga tasase teekattega, mitte nagu näiteks maavärinatest räsitud Kreeta maanteed. Mul on hea võrrelda, kuna käisin nendel kahel saarel suhteliselt väikese vahega. Kreetal võis autos või bussis tukkuma jäädes vabalt toolilt maha sadada, Rhodosel sai autos isegi vajadusel arvutis tööd teha. Kreetal ma pärast seda, kui omaenda arvutiga mikrobussis piki pead sain, enam sõidu ajal tööd teha ei üritanud. Mainin neid pisiasju lihtsalt sellepärast, et võib-olla on see kellelegi kasulik info, kuigi üldiselt sellistele saartele siiski tööd tegema ei minda. Tööloomadest eestlased kahjuks aga alati puhkamise reeglitest kinni ei pea.

Mina soovitan Rhodosel reisides ilusti puhkamise reeglitest kinni pidada, kõik töö- ja muud mured unustada ning mööda saart ringi tuuritades lihtsalt autoaknast välja vaadata (muidugi ainult juhul, kui ise ei juhi) ja kõike seda ilu enda sisse ahmida. Pärast on hea selle sisemise iluga Eesti pimedas sügises edasi toimetada.

Reisijuhi viis Rhodosele Novatours, kohapeal majutas Island Resorts Marisol Hotel.