Üheksakümnendad olid Eesti ajaloos murrangulised ja murrang kandus muidugi ka Kihnu. Suurimad muutused toimusid majanduses ja see andis raske hoobi tähtsaimale traditsioonile saare kultuuriloos: Kihnu pulmale. Sellesse kümnendisse jäävad viimased järjepidevad kosjad, millele enam ei järgnenud majanduslikel põhjustel tavakohast kolmepäevast pulma. Kosjas veel käidi, kuid viimane õige, kahepoolne pulm toimus 1994. aastal Kivirängäl ja Kasemaal ning see oli tõesti uhke. Küll üritati samal perioodil Kihnu pulmafondi abil traditsiooni üles turgutada, kuid enam see ei õnnestunud. Mingil ajal oli Kihnus 30 vabaabielupaari, kellest keegi ei näinud võimalust — ennekõike polnud raha — korraldada kolhoosiajal tavaks kujunenud suurejooneline pidu. Nüüdseks on kõik need paarid abiellunud ja korraldanud väiksema pulmapeo sugulaste ja sõpradega, aga on ka suuremaid ettevõtmisi olnud.

Kuid pärimuslike ettevõtmiste kõrvale tulid uued nähtused, eelkõige baarid, neid avati isegi mitu. Märgi pani vanas rahvamajas maha Ranna Viktor oma videobaariga Victoria, mis osutus aasta läbi väga populaarseks. Kui traditsiooni survel käisin mina enda parima sõbranna, kaks aastat vanema Kiusu Pilviga veel, vardakott ümber käe, Urga Elly juures kudumas või praegusel Lumiste Illel Linakülas külas, siis need käigud asendusid õige pea lõbusate baariõhtutega. Sissepääs baari sisaldas klaasi morssi ja kartulisalatit, rahvast oli tihtipeale palju ja sai igasugu nalja. Baaris käisid kõik Kihnu noored ja need olidki ainult noorte peod. Kõik põlvkonnad said kokku rahvamaja pidudel või pulmas.

Hiljem tuli baare veel juurde, näiteks Öökulli baar vana rahvamaja juures või kiiresti ülipopulaarseks muutunud Kurase baar ja vana hea Rock City kõrts sadama lähedal. Kaks viimasena mainitut tiksuvad tänapäevani edasi, kuigi hiilgeaeg on möödas.

Baarikülastajate riietus oli nagu ikka, osalt rahvalik, osalt maesõma* rahvaga sarnane. Eriti põnevad olid kojuminekud, sest need, kes „käisid” ehk paari moodustasid, ei teinud seda kunagi koos ega teiste silmade all, vaid ikka salaja. Tavaliselt kadus tüdruk enne ära ja siis mõne aja pärast poiss. Samuti ei istutud üldjuhul kõrvuti või isegi mitte sama laua ääres, et varjata oma suhet kaaslaste ja külakogukonna eest ja säästa end külajuttudest nii kaua, kui see võimalik oli. Osal õnnestus see tõesti kaua. Kui teistele oligi teada, kes paari moodustavad, ei istunud paar teiste ees kõrvu ega läinud koju koos.

Peale rahvamaja pidude, baaris käimise või sagedaste pulmade said noored kokku lõkkõl käümisetel**. Ei oska kommenteerida, kuidas mujal on, kuid Kihnu noorte lemmiktegevus on ajast aega olnud just lõkkõl käümine: minnakse üheskoos mere äärde — neid kohti on Kihnus mitu ja igas külas —, lõke tehakse maha, istutakse tule ümber, lauldakse ja tehakse nalja. Enesestmõistetavalt ei puudu sealt alkohol ja tavaliselt ka söögipoolis.

Mõnikord üritas seltskond lõkkele minna ülejäänud puntide eest salaja ja omi jälgi varjata, kuid need, kes teisi leida püüdsid, saavutasid üldjuhul oma eesmärgi, vaadates, kust suitsu tõuseb. Lõkkel käimine oli meie põlvkonnas väga popp ja on veel nüüdki varakevadest sügiseni välja Kihnu noorte lemmik ühistegevus, mida muu hulgas harrastavad põhikooli vanemate klasside õpilased.

Üheksakümnendate Kihnu oli tulvil noori ja lapsi, kuid kogukonna sotsiaalne kontroll kõigis asjus on saarel olnud tugev. Nii näiteks on alati silm peal hoitud, et noored lasterikaste külade vahel ei kihutaks. Kirjutamata seadused, sotsiaalne kontroll vanema ja alalhoidlikuma põlvkonna poolt on toiminud ajast aega. Normi täitmine tagati vajadusel füüsilise jõuga.

Sellel kümnendil avaldasid noored veel tugevat vastupanu võõrastegi suhtes, kujunes selge erisus „meie” ja „teie” vahel. Kihnu poisid võitlesid igal võimalusel „oma” tüdrukute eest, et nad mandrikavalere Kihnu ei tooks. Ometi see juhtus: seda ajastut iseloomustasid Kihnu tüdrukute soojad suhted Võiste kandi noormeestega Häädemeeste vallast. Nüüd on Kihnu noored asunud sõprussuhteid arendama Tõstamaa eakaaslastega, mis näitab rannakülade noorte tugevat ühtekuuluvustunnet ja suurt äratundmisrõõmu külakogukondliku elu üle. Vahe üheksakümnendatega seisneb vahest selles, et enam ei kakelda võõraste sissetungijatega oma ehk Kihnu tüdrukute pärast. Lepitakse kõigi vaba valikuga, sest ka noorte arv on kahanenud pea kolmandiku võrra ja kõik ei leia juba ammu enam kaaslast kodusaarelt.

Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsurõõmu.

Kihnlaste tantsurõõm on kirjeldamatu nähtus ja sellele võrdset pole ma kusagil mujal Eestis kohanud. Kihnus tantsitakse tavaliselt kolme tüüpi tantse: valss, reinlender ja polka, millele lisanduvad omakorda Kihnu omad tantsud. Tantsima õpivad Kihnu noored enamasti pulmades ja külapidudel, kus tants kestab varaste hommikutundideni. Nooruses sai ikka lõpetatud umbes kell kuus või seitse, et siis kohe töö kallale asuda. Kihnu rahvamaja pidudel tantsisime teinekord kauemgi, tihti oli suur valge väljas ja viimane ring tehti või pillimehed väsisid kell üheksa hommikul, see oli tavaline.

Rääkides Kihnu armastatumatest pillimeestest ja pulmabändidest, tuleks kindlasti nimetada Soometsa Mihklit, Ranna Viktorit, Ansu Endlit, Kuraga Helgat, Mere Marikat, Kalmu Lembitut, Ansu Arnet, Karotamm Unot, Sarapuu Silvit ja Margust. Kõik nad olid võimelised laulma ja pilli mängima hommikuni, kuni tantsijad jaksasid tantsida. Repertuaar oli muidugi äärmiselt naljakas ja kaugel Kihnu pärimusest. Tegu oli valdavalt tolleaegsete popp- ja isegi Eurovisiooni lugudega, mille järgi oli hea tantsida: ikka valss, reinlender ja polka.

Kihnu tantse tantsides liigutakse kindla välise struktuuri järgi, püsides ühtlasel ringjoonel. Head ja tugevad tantsijad keerutavad suurel ringil, keskel viletsamad tantsijad või vanad ja lapsed, kes ringjoonel püsida ei jaksa. See suur välimine ring liigub ühes taktis, valsi salmiosas astutakse, refrääniosas keerutatakse. Noored, head tantsijad keerutavad valssi mõlemat pidi või siis näiteks oli meie ajal moes kiirete lugude, polkade ajal teha seda astmisõga, et anda veel hoogu ja efekti juurde. Reinlender või kaks kahtõ, nagu kihnlased ütlevad, on ajast aega kõigi lemmiktants olnud, siis tulevad isegi mehed põrandale, sest liikumine on lihtne ja rahulik, sünkroonis, viisid ja laulusõnad tavaliselt toredad. Tüdrukutel on sageli kombeks lugudele tantsimise ajal kaasa laulda.

Võib tekkida küsimus, et kuidas need kihnlased, eriti tüdrukud ja naised, nõnda hommikuni tantsida jaksavad. Vastus on tantsuviisis: Kihnu tants on üldjuhul säästlik, mitte hüpleva iseloomuga, nagu sageli Eesti rahvatantsus näeme. Reilender ehk kaks kahtõ on puhketants hoogsamate tantsude vahel, valssi tantsideski saab sammu astudes vahepeal hinge tõmmata. Ja muidugi pole polkad noorele inimesele mingi probleem, neid teevad pillimehed sageli just siis, kui ise puhata tahavad, et tantsijad väsiks ega rohkem lugusid nõuaks. Kihnu tantsudest on näiteks selline „Tõmba-Juri”. See on hoogne hüppetants, mille järel on pillimehel hea pisut puhata.

Seoses „Tõmba-Juri” tantsuga meenub mulle eredalt 1992. aasta talvel peetud kosjapidu Lepiku talus. Istusime hulga oma küla noortega Põlde kambris ja arutasime asju, oli selline õdus õhtu, kui järsku astus uksest sisse Kivirängä Ats ja ütles: „Ruotsikülä tüdrikud, ruttu kosjõ vasta!“*** Oi kui kiiresti käisid uued riided selga ja algas jooks läbi metsa Lepikule! Jõudsime õigel ajal.

Peigmees saabus oma suguvõsa ja veoautokastitäie sõpradega Lepikule. Kihnu kombe kohaselt otsiti noorik suure rätiku alt üles, söödi ja joodi vahetustega nagu ikka Kihnu pidudel ja väikestes talumajades võimalik. Kambris olid söögilauad kaetud, keedetud oli traditsioonilist kosjatoitu ehk siis tapetud lammas ja see soolase sealihaga läbisegi keedetud, Kihnu keeles lihakartuli, ja toas läks tants lahti. Pilli mängis Mõmmina Ly. Tantsiti palju, ikka öö läbi. Ja kui pillimees vahepeal väsis, mängis ta „Tõmba-Jurit”, kuni tantsijad ükskord avastasid, et koguni 20 minutit järjest, et ometi põrand puhtaks saada. Nii kukkus peigmees selle tantsu ajal väsimusest kokku ja varahommikuse tantsuploki ajal lendas üks paaridest tantsuhoos toa akendesse, nii et need purunesid. Kihnus oli ikka kombeks kõigi suuremate pidude ja pulmade ajal aknad laudadega kinni lüüa, et tantsijad-pidulised akendesse ei kukuks ega neid ära lõhuks, kuid seekord läks nii kiireks, et sellega ei jõutud enam tegelda. Nii jäi see maja meist 24. veebruari varahommikul maha ilma aknata, kui väljas oli umbes 20 kraadi külma.

* Maesõma — mandri-.

** Lõkkõl käümine — mere ääres lõkke tegemine.

*** Ruotsikülä tüdrikud, ruttu kosjõ vasta! — Rootsiküla tüdrukud, tulge kosjalistele vastu! Ehk ta kutsus meid pruudikoju peigmeest vastu võtma.