Mägimatkadel on vahelduv ilm ja kõrgustes muutuv temperatuur tavapärane. “Seal oli mõnevõrra teistsugune ilm kui Eestis,” muigab Anna. ”Olime Ötztali orus ja 30-st plusskraadist polnud juttugi, ikka poole vähem - üleval mägedes oli üldse vaid paar kraadi sooja, ükspäev sadas isegi lund.”

Omamoodi mägimatk tõusude ja laskumistega oli ka Otepää Gümnaasiumi loodusainete õpetaja Anna esimene kooliaasta. Koolid said vahelduva eduga avatud olla vaid mõned kuud enne, kui kõik lapsed koduõppele saadeti. “Ma ei ütleks, et see nüüd minu jaoks kooliaasta ära rikkus. Proovile pani küll ja sundis ehk natuke enam pingutama," ütles ta ning lisas, et distanstõpe oli palju kurnavam kui kontaktõpe. "Vahel tuli arvuti taga lausa masendus peale, sest tööd oli oluliselt rohkem ja silmast silma ei saanud suhelda. Õpilaste tööde ülevaatamine ja tagasisidestamine võttis meeletu aja ning 1012-tunnised tööpäevad olid tavalised. Sellest hoolimata jäin esimese aastaga rahule, õppisin ise väga palju ja olen hea meelega õpetaja,” võtab Anna kokku kooliaasta valu ja võlu. Kuidas aga tema teekond kõik õpetajani ning alpidesse matkamiseni alguse sai? Sellest järgemööda.

Geenid viisid geenitehnoloogi õpetajaks

Annale meeldib oma elukutse juures kõige rohkem vahetu suhtlemine lastega klassiruumis ja rutiinivabad päevad. See on ka põhjus, miks ta pärast geenitehnoloogia bakalaureuseõpet astus haridusteaduste magistrisse loodusainete õpetaja erialale. “Ma hakkasin pelgama, et ehk pole kuskil laboris töötamine ja omaette teadustöö kallal nokitsemine siiski päris minu pärusmaa, tahtsin rohkem suhelda ja oma teadmisi jagada," rääkis ta ning lisas, et "Kolme põrsakese" teadusteater ning ülikooli ajal muuseumis lastegruppidele loodusteaduse teemalisi sünnipäevasid ning laagreid korraldades tapas ta, et õpetamine on osa temast.

Võib-olla taipas noor geenitehnoloog ka seda, et pärilikkus paneb end maksma ja vastu puigelda pole mõtet. Loodusainete õpetajad olid ka ka Anna vanavanemad ja tema isa Neeme Katti, keda teatakse kui hinnatud keemiaõpetajat ja õpikute autorit. Anna ema on jälle muusikapedagoog.

Arvuti tagant õue ja Alpidesse

Suvevaheaega ootas õpetaja Anna Katt samasuguse innuga kui tema õpilased. Kuigi õppeaasta-sisestel vaheaegadel õpetajad tunde ei anna, siis tegelikult õpetajatele see puhkus ei ole. "Kevadeks olin juba üsna väsinud. Arvutit ei tahtnud pärast kuudepikkust distantsõpet nähagi, mäletan üht nädalavahetust enne suvevaheaega, kus tegin päev otsa aias füüsilist tööd: muldasin kartuleid, niitsin muru, rohisin. Mul oli kohe vaja ennast vabas õhus liigutada," rääkis ta.

Vabas õhus viibimise lusti kogeb Anna ka matkates, tegemist on ammuse hobiga. “Selle pisiku sain külge isalt, kes matkas ise ja korraldas retki gruppidele. Kui ma olin 12-aastane, kutsus ta mind oma suvisele Slovakkia mägimatkale kaasa," meenutas ta. "Alguses tundus see ettepanek veidi kummaline, sest ma polnud selles vanuses sugugi eriline matkafänn, aga läksin ikkagi ja jäingi käima. Sellest ajast saadik pean igal suvel vähemalt korra mägedesse pääsema.”

Anna Katt

Inimesed ja teekond

Kõige meeldejäänumaks elamuseks peab ta matka ümber Alpide kõrgeima mäe Mont Blanci, kus sai 11 päevaga läbida kolme riiki, sest Mont Blanc asub Itaalia, Prantsusmaa ja ŠveitsI piiril. Anna mäletab toredaid õhtuid mägihüttides, kus matkajatele pakutakse einet ja kuhu tulevad kokku rännuhuvilised üle kogu maailma. “Osa neist on su eelmise päeva matkakaaslased, osadest saavad uue päeva omad. Need inimesed on matkakogemuse lahutamatu osa” lisab Anna. “Teiseks protsess ise. Tavaliselt räägitakse matkamise eesmärgi puhul ikka kuhugi jõudmisest, kui ollakse mägedes, siis mäe tipu vallutamiseks. Tegelikult on eesmärk ju minna sihtpunkti ja tulla sealt tagasi. Tähtis on teekond. Ja ükski argielu mure mägedes ei loe, need jäävad matkama tulles maha.”

Ehkki Anna matkab mägedes, ei ole tegu alpinismiga, sest kõrgmägede jaoks on vaja juba eraldi ettevalmistust ja varustust. “Ma olen sellele mõelnud, et kui saaks vastava koolituse ja leiaks grupi, kellega minna juba päris mäetippu, näiteks sama Mont Blanci otsa,” unistab Anna. “Teine soov on ära käia Mount Everesti baaslaagris, see on minusugustele matkajatele sobiv retk ja siis saaks natuke muud mäestikku ka näha,” ütles ta, kuid see ei tähenda Alpide vastu armastuse kustumist. “Vastupidi,” kinnitab ta. "Veel mõned aastad tagasi, tundsin sinna jõudes vaimustust, vaatasin kõike suu ammuli. See tunne on muutunud - nüüd lähen ma Alpidesse nagu koju,” ütles ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid