Peale 12-tunnist teekonda Lyoni sain kiirelt ka oma esimese Erasmuse-õppetunni. Nimelt tasub võõrasse linna minnes kõigeks alati rohkem aega varuda, sest rongijaamast oma ühikasse jõudmiseks jäetud tund aega muutub kiiresti mõneks minutiks, kadunud taksojuhiks ja kurjaks kirjaks ühikatädilt, kelle tööpäev kohe lõppemas on. Kui aga kohale jõudsin ning ühika juhatajale oma sekeldustest jutustasin, rääkis ta naerdes, et esimesel päeval taksofirma peale kaebuse esitamine ongi osa õigest prantsuse kogemusest.

Platvorm 9 ¾

Ülejärgmisel päeval sain esimest korda minna ülikooli päriselt kohale — tegu on siiski suure privileegiga, mis praegusel ajal parasjagu elevile ajab. Jean Moulin Lyon 3 peamine õppehoone (mis asub kusjuures vanas tubakavabrikus) on nii suur, et pelgalt sissepääsu leidmisele kulub 10 minutit. Kui olin omajagu mööda labürindina tunduvat hoonet ringi ekselnud, tundus nagu oleksin otsimas platvormi 9 ¾, sest kõik inimesed, kes oleksid võinud ruumi asukohta teada, kadusid sama kiirelt kui Hagrid.

Kui eksinud vahetusüliõpilane lõpuks auditooriumisse jõudis, olid tunnid juba alanud — või vähemalt nii oleks võinud arvata, sest infotund oleks pidanud juba 40 minutit peal olema. Peagi aga selgus, et prantslastel on tehnikaga siiski veidi teistsugune läbisaamine kui eestlastel, seega võttis koroonareeglite järgimiseks vajalik kolme auditooriumi virtuaalne ühendamine täpselt parasjagu aega, et mu hilinemine keset prantslaslikku kaost peaaegu märkamatuks jäi.

Peale infotundi olin juba valmis järgmiseks katsumuseks ülikooli labürindis, sest üles tuli leida uus ruum, kust pidin saama enda õpilaspileti. Seekord polnud ma aga enda mures üksi — minuga koos oli otsingutel äärmiselt vahva neiu Itaaliast, kellega saime kiiresti jutule ning peagi selgus, et elame ka samas ühikas. Olen selle äraeksimise eest siiamaani tänulik, sest tänu sellele leidsin enda parima Erasmuse sõbranna, kes tutvustas mulle imelist Itaalia kööki ning kellega koos sai seigeldud Lyonis ja väljaspool, rõõme ja muresid jagatud ning pisarateni naerdud.

Maitsvad prantsuse road

Igal nädalal vähemalt korra valmistasime pisikeses ühikaköögis imelisi õhtusööke, mille juurde valisime mõne prantsuse veini — ülikoolis oli meil isegi loeng prantsuse veinikultuurist, kus anti ka soovitusi parimate veinide valimiseks: näiteks tuleb alati vaadata, et pudelil oleks toodud välja mõis, kust vein pärineb ning vähem kui kolm eurot maksev vein tuleks pigem riiulile jätta. Erinevates seltskondades Itaalia toite proovides (ning neid valmistama õppides) hämmastas mind enim see, kuidas küllaltki vähestest koostisosadest on võimalik valmistada niivõrd maitsvad road — lihtsatest gnoccidest, tomatikastmest ja mozzarellast saab kokku panna juba restoranitasemel õhtusöögi.

Loomulikult tegin vahetussemestri käigus tutvust ka Prantsuse köögiga. Kuigi koroonapiirangute tõttu olid restoranid suletud, võis toitu kaasa osta ning nõnda sai ära proovitud näiteks Lyoni salat või erinevate täidistega pirukataolised chaussonid. Vaieldamatult parim oli aga erinevate koogikeste ning pagaritoodete proovimine. Kuna Prantsusmaal on teadagi igal tänavanurgal boulangerie-pâtisserie, proovisin ma ära kõikvõimalikud saiatooted ja koogid, alustades Lyoni kuulsast tarte aux pralines’t ning lõpetades croissanti erinevate variatsioonidega. Lisaks baguette’ile ei puudunud igapäevasest menüüst ka šokolaadisaiake ehk pain au chocolat, mis prantslasi omamoodi tülli ajab, sest seda võib nimetada ka chocolatine’ks, millega esimese nimetuse kasutajad sugugi nõus ei taha olla.

Kõige lahedam osa elust Prantsusmaal oli aga erinevate prantslaste ja vahetusõpilastega tuttavaks saamine, mis arendas mu silmaringi rohkem kui oleksin eales osanud arvata. Kõik erasmuslased, kellega seal kohtusin, olid äärmiselt soojad ja avatud inimesed, kelle kaudu õppisin kultuuride kohta maailma eri nurkadest. Lyonis oli Erasmuse vahetusõpilasi mitusada, seega oli igapäevaselt kuskil toimumas mõni piknik, üheskoos linnaga tutvumine või matk.

Üks seiklus viib teiseni

Hiljem organiseerisime rohkem ka ühiseid reise — üks meeldejäävamaid neist oli näiteks nädalavahetus Marseille’s, kuhu läksin seltskonnaga, kust ma kedagi eelnevalt ei tundnud — tänu ühistele seiklustele saime aga headeks sõpradeks. Kuna seal veedetud päevadel ulatus temperatuur 25 kraadini (veebruarikuus!), siis tahtsime otsida üles ühe kauni ranna, mis asus veidi linnast väljas. Navigeerimisoskus vedas meid aga veidi alt, seega sattusime hoopis Calanques’i matkarajale, mille lõpust avanes lummav vaade maastikule ja merele — ideaalne paik lõunasöögi nautimiseks. Kuigi tol päeval me randa ei leidnudki, läks meil õnneks järgmisel päeval, mil käisime ühel Friouli saartest. Selle ühes peidetud nurgakeses leitud eraldatud rand nägi välja nagu unenäos. Olime kaasa võtnud pitsat ja snäkke ning jäime sinna toitu ja vaadet nautima nii kauaks, et oleksime peaaegu praamist maha jäänud.

Teine meeldejääv seiklus oli spontaanne autotrip mööda Beaujolais veiniteed. Pärast eelneval õhtul tekkinud mõtet veidi seigelda asusime ühel hommikul sõpradega viiekesi väikeses Peugeotis teele Beaujolais poole. Kuigi veinimõisad olid tol hetkel suletud, saime nende ümbruses siiski ringi uudistada, sõita läbi Prantsusmaa kauneimast väikelinnast ning näha prantsuse maapiirkondi. Lisaks sellele jõudsime käia ka Mont Brouilly tipus, kust avanes suurepärane vaade ümbritsevale külale. Tegime seal lähedal ka pikniku paigas, kus polnud pea ühtegi inimest ning vaateid imetledes kadus ajataju, mis oli suurepärane vaheldus tempokale linnaelule.

Vahetussemester Prantsusmaal pakkus mulle võimalust sukelduda imelisse prantsuse kultuuri ning andis sõpru erinevatest riikidest üle maailma. Igapäevane suhtlus inimestega erinevatest kultuuridest muutis mind avatumaks ja andis oskuse näha näiteks erinevaid globaalselt aktuaalseid teemasid täiesti uutest vaatenurkadest. Ka prantsuse keele oskus arenes Lyonis elades märgatavalt — kui alguses oli seltskonnas rääkides keeleliselt veidi keeruline, siis peale esimesi kuid sain juba hästi hakkama ja muutusin enesekindlamaks. Üle kõige hindan Erasmuse kogemuse juures aga sealt saadud täiesti uutmoodi iseseisvust, maailmapildi avardumist ning julgust end uutes olukordades proovile panna. À bientôt, la France!

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt eeagentuur.ee.