Kui olen õige väheke aega tagasi kodusaarel olnud, tellib Kuressaare linnavalitsus mult ühe teksti Saaremaa kohta. Sellise, mis peaks üle ilma, aga eriti Euroopa turismimessidel ja infopunktides tekitama vau-efekti: nii äge koht! See Saaremaa on küll üks eriline paik, tahan sinna, ja kohe!

Kirjutada on tore. Olen äsja pool maailma läbi rännanud ja tunnetan, et pilk on erk. Suudan märgata, mis on kodusaarel just sellist, mis ränduri südame võidaks, mis on meie väärtused, mis läänemaailmas juba defitsiitseks minema kipuvad. Valin kohaliku elaniku vaatenurga ja paljastan mõned süütud saladused: Kuressaare linnalaste lemmikkelguliukoha (tollal, enne lossivallide renoveerimist, oli see vallide tagumises, merepoolses servas, nii et alla liueldes tundus, et kihutad otse merele) ja teadmise, miks meite kandis laupäeva õhtul inimesed avalikust ruumist kaovad. (Müsteeriumi vastus: kõik on saunas.) Kokku saab selline väike teatmik, mida ise ringi rännates igas sihtkohas igatsenud olen, aga leidnud tavaliselt ei ole.

Valminud teksti ootab kooskõlastusring. Saan kutse raekotta grupiarutelule, kust prouade ametnike arvates mõni koma, lause või mõte puudu või üle on. Tellijad on sisuga üldjoontes väga rahul, ainult et…

„Siin on kirjas, et kohalikud käivad metsas marju ja seeni korjamas — no miks turistil seda tarvis teada on? Jätab ikka väga vanaaegse mulje, nagu me oleks ikka veel korilased,” pahandab üks daam.

„Just-just, mina ka mõtlesin, et peaksime ikka näitama, et meil on siin ka juba moodsaid kontoripindu ja täitsa mitu korralikku poodi,” toetas teine.

Ei suuda mina vastutavates rollides daame veenda, et palavalt oodatud Lääne-Euroopa rahakas turist ei lähe elevile meie kaubanduskeskusest või teistest hüpetest modernsuse poole. Samas suunas on neil endil ammu ja kaugemale ära hüpatud. Pigem võlub Saaremaale tulijat ikka vana ja ehe, eriti kui ehedust saab kasvõi vilksamisi piiluda tema tänaseni elaval kujul.

Sauna-, metsa- ja seenerahva tutvustamisel ei tasu muidugi ka hoogsalt eksotiseerimise kari otsa kihutada, nagu üheksakümnendate alguse maailmale avanemise vaimustuses oht oli. Et kui kruiisilaev sildub, siis igale saarlasele rahvarõivas kohustuslikus korras selga. Kui minul on valida, kas näidata tuttavale turistile simmanit simuleerima aetud tädi või siis mammisid-papisid turu peal metsast ise korjatud metsmaasikat või kukeseent müümas, siis valin kindlasti viimase variandi.

***

Saarele kolinud Tartu mees Kristjan märkas kohe esimesel aastal, kuidas kevaditi liiguvad karulaugukuhjadega koormatud vanad vene jalgrattad linna ühest servast teise, suve lõpu poole vurisevad jälle lestakoormatega rattad sinna-tänna. Ehe rohemajandus lokkab täiega, aga see turumajanduse vorm on kuidagi linna peale ära lahustunud. Ühel teataval nädalapäeval teataval kellaajal koguneb teadjate summ ühel otsekui täiesti tavalisel unisel tänavanurgal eramajade vahel. Ilmub auto, kust saab soetada värsket talupiima, kohupiima ja vabakäigul peetud kanade suuri kolla-kollase rebuga mune.

Palju on Kuressaares räägitud ja kirutud, kõige rohkem vast puhtsüdamlikult imestatud, et kuidas seda toiduturgu ikka käima ei saa. Küll olla hädaks, et keegi ei jaksavat tänapäeval enam kartulikotti ilma autota koju viia, aga parkima peab nii hirmus kaugele, saja meetri kaugusele üle keskplatsi Rae poe alla või koguni kaubamaja taha — veel 20 meetrit kõndimist! Või siis räägivad mõned moodsa linnalise elu pooldajad, et kaubanduskeskuste ajastul polevat turgu enam vajagi.

Kui Kuressaarde jõuab 2017. aasta kevadel linnaosade päevade eeskujul Tänavafestival, siis selgub, et turg võib ellu ärgata ka teistel alustel. Turuplats võib tänapäeval olla hoopis koht, kus nautida tänavatoitu ja klaasikest head veini, lobiseda vana tuttavaga, keda kusagil mujal enam juhuslikult ei kohtagi. Kui kalapoe ees oleks ka festivaliväliselt nädalavahetuseti võimalus oma silme all valmivat lihtsat kalarooga süüa, lihapoe ees pakutaks ehtsast saare mahelihast šašlõkki või burgerit — eks siis oleks ju turulkäik täitsa teine tera.

***

„Tippkokk Toomas Leedu astub heast peast läbi, toob sirmikuid ja manitseb: vaata, et täna ära teed! Või siis tuleb üks pooltuttav proua: ma tõin sulle natuke mett. Siis astub kontorisse kellegi vanatädi ja teatab: ma tegin sulle äädikakilu — a tahad sa suitsulesta ka? See kõik on lihtsalt NII sümpaatne!“

Tallinnast saarele kolinud Margit viskab käed lae poole, et väljendada vaimustust Kuressaare mitteametliku looduslähedase toiduvõrgustiku üle. „Peened daamid lõpetavad Kuressaares tööpäeva, istuvad kõpskingadega autodesse, landid on juba autos, viie kilomeetri kaugusel Nasval hüppavad autost välja, võtavad kontorikingad jalast ja lähevad särge püüdma! Noo ja särjehooajal juba tead, et terve Tallinna poole sõitev buss haiseb kala järele. Normaalne!”

Margit ostab juba saarel suvitamisest saati teadlikult toidu saarelt, ja alati, kui võimalik, siis naabritelt või oma küla rahvalt, et kohalikku toidumajandust toetada. „Ja maa ja linna vahel on siin õhkõrn piir. Vahel astub kesklinna kohvikusse maamees kummikutega — see on siin täiesti okei! See on nii tore, Tallinnas ei näe seda eriti,” muljetab Margit enda ehedast Saaremaast.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid