Täna liikusime Gerlache’i väinas Paradiisi lahel, kus hunnitud vaated merele, jäämägedele ja kaldaliustikele lahe nime igati õigustavad.

Ennelõunal maabumine ja matk lumistel küngastel Argentina jaama Almirante Browni ümbruses. Parasjagu oli jaam mehitamata ning kõik lumevabad kohad olid hõivanud pesitsevad eeselpingviinid, sest argentiinlased on aastast 1984 siin vaid aeg-ajalt suviti. Pingviinid on lihtsalt tagasi võtnud oma põlised krundid, kust nad pagendati jaama rajamisel aastal 1951.

Järgnes Zodiaci ristlus rannakaljude all, kus siin-seal paelusid pilku värvikad samblad ja samblikud ning huvitavad geoloogilised kihistused. Siis osutas paadijuht sinirohelistele laikudele kaljudel, vasemaagi ilmingutele. Möödusime kaljuastangul pesitsevate sinisilmsete lõunakormoranide kolooniast, tibud olid juba parajad mütsakad. Majesteetliku aeglusega kerkisid merest toitumisretkel küürvaalad, kord nii lähedal paadile, et ka paadijuht ehmus. Milline elamus!

Kõiki paatkondi külastas oma dekoreeritud Zodiacil lõbusas tujus Santa Claus, esitas tantsu ja kostitas kuuma kakaoga. Jääbarjääri ääres seisis vaikselt bermuuda tüüpi 60jalane ühe mastiline purjekas Rusarc Aurora. Küllap puhati seal alles välja aastavahetuse väsimust, guugeldamine osutaski Vene jahile. Meie ristlusel Gerlache’i väinas nägime muid turismilaevu vaid harva ja kaugelt, 450 reisijaga Seabourn Quest oli siiski teleobjektiivi ulatuses.

Päikeselise pealelõuna veetsime Cuverville’i saarel. Järskudest lumistest nõlvadest väljaulatuvad kaljused lapid olid kõik hõivanud pesitsevad eeselpingviinid. Saarel on neid 6500 paari, see on tähtis linnuala* . Toitumisretkedeks lahele on pingviinid tallanud paksu lumme kõnnirajad, hoidsime neist eemale, et nad ei peaks paksus lumes sumpama ja kalleid energiavarusid kulutama — neid läks eriti vaja tänavu, mil kauem kui tavaliselt kestnud paks lumikate oli pesitsemise algust niigi edasi lükanud. Oli juba 1. jaanuar, ent vaid osal olid munad munetud, tibusid ei märganudki. Võtsime aega, seisatasime, kükitasime maha ja jälgisime pingviinide toimetusi: pesakivide lisamist, armulaule, paaritumist, ka kaklusi. Eemal lumel istusid ännid ja ootasid oma tundi — et saaks mõne muna ja hiljem ka tähelepanuta jäetud tibu napsata ja nahka panna. Toimkond jälgis aga turiste ja peletas neid viisakalt, kuid kindlalt eemale, kui need kolooniale või kõnnirajale liiga ligi tikkusid.

* Important bird area (IBA) — rahvusvaheliselt kokkulepitud ala tähtsate linnupopulatsioonide kaitseks

---

Mure turismi mõju pärast Antarktika keskkonnale on asjakohane. Nähtusel on nii halbu kui häid külgi.

Esiteks headest.

Polaaralade teadusuuringuid tehakse maksumaksjate kulul, kellel on õigus teada, milleks ja kuidas nende raha kulutatakse.

Polaarturismist laekuvad maksud võivad anda lisatuge teadusuuringutele ja polaaralade kaitsele. Arktika põliselanikelt turistidele pakutavad teenused aitavad kaasa ainulaadsete kogemustega ühiskondade säilimisele ja arengule.

Polaaralad vajavad kaitset, ent ei saa õieti kaitsta seda, mida ei tunta. On üldine tunnus, et turistidest saavad koju jõudes polaarpatrioodid-saadikud, kes mõjutavad oma lähikondlasi ja laiemat tutvusringkonda polaaralasid veelgi paremini kaitsma.

Polaaralasid külastanud turistide üldine keskkonnateadlikkus paraneb, aidates kaasa keskkonnaprobleemide lahendamisele nende kodukohtades ja laiemaltki.

Omapärase loodusega ja inimtegevusest kõige vähem mõjutatud piirkondadena on Antarktika ja ka Arktika imeliselt kaunid, kuigi ka karmid ja ohtlikud. Sellisena pakuvad nad turistidele kogu eluks kestvaid elamusi, mõjutavad inimeste tundeid ja väärtushinnanguid.

Polaaraladele, eriti Antarktikasse, siirduvad turistid on üldjuhul hästi instrueeritud ja teadlikud keskkonna suhtes vastutustundliku käitumise nõuetest, paremini kui mõnegi riigi Antarktika ekspeditsiooni mõned liikmed. Samuti viibivad turistid maal ja jääl õige lühikest aega, tänu millele nende mõju keskkonnale väheneb.

Vaatleme ka murekohti.

Turismilaevade tihenev liiklus polaarmeredes lisab õlireostuse ohtu avariide korral, kahjustades kohalikke loomi ja taimi. Üksiknäiteid leiab minevikust ning tõenäoliselt juhtub seda ka tulevikus.
Laevad võivad oma korpuse ja pilsiveega tuua polaaraladele võõraid taime- ja loomaliike, kes ohustavad kohalikke ökosüsteeme. Turistid võivad oma riiete ja jalatsitega tuua tahtmatult maale võõraid pisitaimi, -loomi ja mikroobe. Näiteid leidub.

Turistid võivad häirida kohalike loomade elu nende tundlikel eluperioodidel (paljunemine, sulgimine, karvavahetus jne), tallata taimestikku, tihendada tallamisega maapinda, muuta pinnavete liikumist jne. Turistide transport ranniku lähedal paatidega ja üksikjuhtudel ka kopteritega võib häirida mereloomade elu ning maal asuvate loivaliste ja lindude kolooniaid, vähendades nende paljunemisedukust. Mõnda turistide sageli külastatavat paika (sh loivaliste ja lindude kolooniad) võib see kuhjuvalt mõjutada ja selle ulatus on veel teadmata. Sel juhul oleks mõistlik nn ettevaatusprintsiibi rakendamine. Samas on sellisteks külastusteks eraldatud piiratud arv paiku, mis võimaldab võrdluses külastamata kohtadega teha teaduslikke järeldusi inimtegevuse mõju kohta.

Meie Poseidon Expeditionsi turismireis laeval Sea Spirit oli küll eeskujuliku keskkonnahoiuga.

Meil vedas väga ilusate ilmadega, saime maksimaalse hulga, 13 paaritunnist maabumist. Seega viibis iga meie turist saartel ja mandril kokku umbes ühe inimööpäeva. Väga liialdatult eeldades, et kõik sesoonil 2018/19 Antarktikas maabunud 46 000 turisti olid maal samuti ühe ööpäeva, saame 46 000 inimööpäeva, mis iseloomustab aastast turistlikku koormust Antarktika keskkonnale. Võrdluseks: aasta kestel talvitub Antarktika teadusjaamades u 1000 inimest, neile lisandub oma 4000 seal u 100 päeva viibivat sesoonitöötajat. Teadusjaamade aastane koormus on niisiis 765 000 inimööpäeva ehk 17 korda suurem turismi mõjust. Ent vahe suureneb väga tuntavalt, mõeldes teadusjaamades toimuvale hoonete ja teede rajamisele, ratas-, roomik- ja õhutranspordile jms. Sel moel on turisti ööpäevakoormus võrreldes teadusekspeditsiooni liikme omaga väga palju väiksem. Laeva- ja paadiliikluse teatav mõju rannikumere ökosüsteemidele käib kaasas nii turismiga kui ka teadusekspeditsioonidega. Samas oli mu aastate 1993–2012 kogemuste järgi näiteks Austraalia, Hiina, India, Venemaa, Tšiili, Korea ja Uruguay jaamades keskkonnakaitse üsna heal järjel, vastas üldiselt Antarktika keskkonna- protokolli nõuetele. Erinevusi ilmnes eri rahvaste puhul, ent olukord oli väga palju parem võrreldes 1970. ja 1980. aastatega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid