Käesoleva kirjatüki eesmärgiks on tutvustada Eesti Meremuuseumi viimase aja tegevusi ennekõike „UMUK UDŽD OTB. Näitus mereväe- ja luureohvitserist Bruno Linnebergist” kaudu. Siinjuures tuleb aga esitletavat informatsiooni laiendada ning esile kergitada Reet Naberi ja Arto Olli uurimistööl põhinevat raamatut „Pagide pillutada. Kaptenmajor Bruno Linneberg: Eesti mereväeohvitser ja tema aeg”.

Nii nagu on siililegi selge, et vaenlasele tuleb laudadega ikka serviti äsada, saab öelda, et näitus ja raamat on teineteisega läbinisti seotud ja tarbides üht tuleb kindlasti tarbida teist. Kõike raamatus kirjeldatut ei ole ju võimalik näitusesaali luua ning eks väga huvitavad sõjaväeluure jutud ongi säilinud rohkem paberil kui esemetes. See kõik on aga hea, sest siinkirjutaja arvates on muuseumimaastikul tihtilugu nõnda, et kuigi väljas on justkui kõige-kõigemad eksponaadid, on hoidlates peituv siiski samaväärselt huvitav. Isegi tänapäeval rajatavad avatud hoidlad ei aita siin suuremat edasi, sest kui me näeme eset, aga meile ei tutvustata selle lugu, siis… siis on see vaid üksik, konteksti järgi karjuv ese. Loomulikult võib see olla esteetilise välimusega ja imposantne, aga me pole ometi nõnda pinnapealsed, et sellega leppida. On suur rõõm, et ajutiste näitustena võetakse ette persoonilugusid ja et üleüldse valmistatakse näitusi ette oma kogude või kogudesse just-just jõudnud esemete põhjal. See on väärt aplausi ning näitab, mis seal salata, et siinkirjutaja läks endalegi ootamatult liimile ja huvitus teemast süvitsi.

Kui arvestada lennusadama suurust, siis on ajutise näituse pind muidugi väheldane, kuid see pole kunagi peamine. Ennekõike on see näitus ning Bruno Linneberg läbi ja lõhki seotud Eesti mere-, sõja- ja luureajalooga. Siinkirjutajale meeldis füüsilises ruumis enim just see, et leidlikult oldi kasutatud nii heliinstallatsioone, mida iga külastaja ise saab soovi korral käivitada, kui ka samal viisil seintesse uputatud vitriinkappe, millel näidatavad esemed aeglaselt pöörlesid, võimaldades näha tavapärasest rohkem.

Esiletõstetav on aga võimalus vitriiniklaasi taha suletud museaale katsuda. Selleks olid 3D-printeriga valmistatud nende esemete küllaltki detailirohked koopiad, mida saavad tunnetada eeskätt need inimesed, kel silm nii hästi ei seleta, ja mis igal juhul aitab külastajal näitusele seatud esemeid tajuda. Võib-olla kunagi tehakse sootuks nõnda, et kui väljas on kellegi vorm või riideese, siis on samasugusest kangast fragment vitriini kõrval sellegi tunnetuse saamiseks?

Igal juhul võib juba etteruttavalt ära öelda, et see näitus tuleks ühel Eesti ajaloo huvilisel küll ette võtta ning kindlasti tuleks läbi lugeda ka eespool viidatud Reet Naberi ja Arto Olli raamat näituse peategelasest. Just raamatus kirjeldatud meresidepostid, jälgimisvahendid, salajase sidepidamise näited ja aumärgid, millega Linnebergi autasustati, on see osa, mida näitus põhjalikumalt avab ning vaatajate ette toob. Raamaturidade vahelt viib vahetu kokkupuude kunagistesse aegadesse. Sealjuures sobib näituse külastamine kindlasti noorematelegi: siin leidub nii käed-külge-eksponaate kui ka näiteks kodeeritud sõnumeid.

Üleüldiselt läks siinkirjutaja esmalt vaatama vaid huvitavat ajutist näitust, kuid käik lõppes oma lugemisplaanis ühe raamatu ettepoole tõstmisega. Ja seepärast on minu kindel soovitus lugeda piirangute perioodil see väga huvitav, sisukas ja põhjalik teos läbi ning seejärel minna paljut selles raamatus kirjeldatut juba oma silmaga vaatama.

Kui te näitusesaalist välja astute, jääb teile silma meie allveelaev Lembit. Raamatust saate aga täpsemalt aimu, mismoodi need kaks Eesti mere- ja sõjaajaloo suurkuju lähemalt seotud on. Lisaks sellele veel palju ja mahukalt nii luuretöö kui Eesti mereväe ülesehitamise kohta ning traagiliselt ka selle lõpust Nõukogude okupatsiooni tingimustes.

Vaata ka videot:

Allikas: Kaitse Kodu!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid