Sõjas oleva riigi hetkeolukorda, hakkamasaamist koroonakriisiga, ebavõrdsust, tulevikusuundumusi, aga ka seda, mida on meil riikidena teineteiselt õppida, aitas avada Kaimo Kuusk, Eesti suursaadik Ukrainas.

Ukraina relvakonfilkt on nüüdseks kestnud veidi üle seitsme aasta. Kas ja kui palju räägitakse sellest praegu Ukraina meedias?

Ukraina meediast käib Vene-Ukraina sõda läbi igapäevaselt. Alates vaherahust, mis hakkas kehtima esimesest augustist eelmisel aastal, on see intensiivsus küll madalam, aga sellegipoolest — sõda on sõda. See jookseb igapäevase liinina meediast läbi. Ukraina tänab ja austab neid, kes võitlevad riigi eest, nemad on eetris nii nimeliselt kui ka pildiliselt. See on suur kontrast Venemaaga, kes oma osalust ja ka kaotusi salgab — need, kes hukkuvad, maetakse salaja maha.

Kui palju pööratakse tähelepanu sellele, kuidas olukorda Vene poolel kajastatakse?

Ukraina võitleb oma iseseisvuse eest — nemad ei alustanud seda sõda ja Ukraina meedia jälgib väga tähelepanelikult läbirääkimiste protsessi, nii palju kui seda siin üldse toimub. Kui president [Volodymyr] Zelensky võimule tuli, siis oli hirmu, et äkki tehakse Vene poolele mingeid järeleandmisi Ukraina suveräänsuse arvelt. Sellist asja ei ole olnud ja neid hirme on kõvasti maha võtnud ka Zelensky ja tema meeskonna käitumine. Ukraina meedia jälgib seda ikka väga tähelepanelikult, arutletakse teemasid, on jutusaateid. Umbes kuu aega tagasi pani Ukraina kinni kolm telekanalit, mis kuulusid Kremli-meelsele oligarhile [Viktor] Medvedchukile. Nende puhul see info ja hinnangud, mis sealt tulid, kippusid väga Vene nägemust esitama. Kohati esines puhast valet. Ei saa nüüd öelda, et nende vaadatavus oleks olnud hiiglaslik, aga sellegipoolest: riik oma iseseisvuse eest seisab ja vajalikud meetmed ka tarvitusele võtab.

Kuidas on Ukraina saanud hakkama koroonakriisiga? Mis seal praegu toimub?

Ma arvan, et üsna rahuldavalt. Eelmise aasta kevadel lükkas Ukraina kohe päris karmid liikumispiirangud peale. Pargid suleti. Mõned sellised asjad võibolla tagantjärele vaadates kõige mõisltikumad ei olnud, et mis sa neist parkidest sulged, lase inimestel jalutada. Aga maskikohustus tuli, metrood pandi kinni. Ma arvan, et selle kiire reaktsiooniga nad säästsid tegelikult tuhandeid elusid. Esimese laine haripunkt oli siin novembris, siis oli vahepeal veidi kergem ja jaanuaris nad lükkasid riigi taas sisuliselt kolmeks nädalaks lukku. See lõi nakatumise taas madalaks, aga eks see nüüd jälle tasapisi kerkib.

Ukrainas on umbes 10 000 nakatumist päevas. Arvestades riigi suurust on nad hetkel paremas seisus kui Eesti. Ukraina saaks praegu Eestit isegi vajadusel arstide või medõdedega aidata. Aga millega on jama — vaktsiine ei ole. Ja siin on vinge värk see, et meie oleme Euroopa Liidu liige, ühiselt suudeti need vaktsiinid välja kaubelda ja juba detsembris esimesed Eestis välja jagada. Ukraina sai oma esimesed vaktsiinid kuu aega tagasi. Väga hea tunne on olla Euroopa Liidu liige. Ja eks Ukraina on kindlasti üks esimesi, kellele EL hakkab vaktsiine võimalusel suunama, aga hetkel on puudu kõigil.

Milline on ukrainlaste meelsus vaktsiinide osas?

See on nii ja naa, nad on siin üleüldsiselt vaktsineerimise osas skeptilised. Eks siin seda ärgitustööd tuleb teha ja eeskuju ka anda — president lasi end näiteks telekanalite ees vaktsineerida, samamoodi terviseminister. Aga hetkel vaktsiine ei jagu, et teha suuremat kampaaniat. Need lähevad rohkem meditsiinitöötajatele ja kaitseväelastele, kes on rindel, ka politseinikele. Kogused on väikesed. Samas ukrainlased otsivad võimalusi, kuidas saaks musta turu kaudu selle vaktsiini kätte, ja seal pakutakse selliseid summasid, et… Tegelikult on covidiga pihta saanud inimesi ikka omajagu ja nemad teavad, kui raske ja karm see haigus võib olla.

Räägime majanduslikust poolest. Ka Eesti Pagulasabi pakub Ukraina rindelähedastes asulates humanitaarabi. Koroonakriis lööb paratamatult kõige valusmalt neid, kes olid juba enne nõrgemas positsioonis. Kas ja kui tuntav on nüüd see lõhe erinevate Ukraina ühiskonnaklasside vahel?

See majanduslangus ei olnud nii hull kui kardeti. Eelmise aasta numbrid on kokku löödud ja majandus kukkus 4,4 protsenti. Riik on ikka üritanud aidata ja õlga alla panna, mingid numbrid on läbi jooksnud, et jaanuaris-veebruaris suunati toetust 800 000 abivajajale. Aga sellegipooles on Ukraina riik, kus humanitaarabi läheb väga vaja. Riik on sõjas. Üle 3% SKPst läheb kaitsekuludeks, see on väga suur tükk eelarvest ja siin on väga palju sisepõgenikke. Hinnaguliselt 1.5 miljonit inimest — see on rohkem, kui inimesi Eestis, kes kõik on pidanud oma kodud maha jätma ja paljud neist täiest nullist alustama. On selge, et siin on väga palju inimesi, kellel on raskusi igapäevaselt hakkama saada.

Eluolu Ukraina rindelähedases asulas. Foto: Eesti Pagulasabi

Kui vaadata suurt plaani, siis kui teised riigid ei osutaks oma abikätt, ka koostöös kohalike partneritega, siis millises seisus oleks Ukraina? Kui suure osa abist moodustab teiste riikide humanitaarabi või arengukoostöö?

See on väga oluline osa ja ukrainlased saavad sellest ise väga hästi aru ka. Eesti ja Kanada humanitaarabi 2014-2015. aasta talvel, siis kui esimene sõjaaasta oli täis, aitas rindejoone lähedal olevatel inimestel tolle talve üle elada. Sellega säästeti tuhandeid inimelusid, nad ei külmunud ära, nad said süüa. See oli olukord, kus Ukraina enda kaitseväel varustust ei olnud ja riigil ei olnud lihtsalt jaksu, et mõelda tavalise lihtsa inimese peale. Neile on ikka kriitilise tähtsusega humanitaarabi saada ja väikese sillana liigume sealt juba edasi ka arengukoostöö peale. Et aidata neid suures hädas inimesi nii, et nad saaksid ise endaga hakkama. Ja mitte ainult iseendaga, vaid aidates juba oma kogukonda ka.

Põikame interneti ja digimaailma juurde. Eestil on selles valdkonnas maailma mõistes päris hea maine. Kui koroonakriis algas, kutsus Eesti Pagulasabi inimesi üles annetama oma seismajäänud nutiseadmeid, et jagada neid haavatavamatele pagulasperedele. Nii said lapsed koolitöödega jätkata ja ei jäänud teistest seetõttu nii väga maha. Kas Ukrainas on digitaalne lõhe päevakorras?

Selles võtmes on Ukraina hästi huvitav. Kui ma pooltesit aastat tagasi siia tulin ja linnas ringi jalutasin, siis kõik oli tehnikavidinaid täis. Ma nägin Kiievis nutikellaga poes või restoranis maksmist enne, kui see Eestisse jõudis. Vaatad ja imestad ja siis mõtled, et tohoh — aga see on see turu suurus. Mingid firmad avavad suurel turul võimalusi varem kui pisikestel nagu Eesti. Nad on siin seda e-riiki ja digivaldkonda üha aktiivsemalt arendamas just viimased kaks aastat, ja siin on Eesti olnud selgelt neile eeskujuks. Praegune asepeaminister, kes vastutab digivaldkonna arengu eest, käis Eestis enne ametisse saamist infot kogumas. Ta armastab ikka konverentidel jutustada, kuidas ta tuli tagasi, klade märkmeid täis ja kuidas ta siin siis seda asja ehitama hakkas. Ja ehitama hakkas ta seda nutitelefoni peale. Kui me omal ajal tegime, siis personaalarvuti peale. Sellesmõttes on kihvt, sest nutitelefon on palju rohkem levinud.

Kui me räägime digilõhest, siis kindlasti on murekoht vanemaealised. Humanitaarabi korras sisustati varem arvutiklasse, kus neid sai õpetada, aga nüüd on ka riik vanemaealiste ree peal hoidmise prioriteediks võtnud. Selleks on kohe eraldi programmid. Millega on probleeme ja just ääremaadel, on interneti levik. Kui lapsed seal rindelähedastes pisikestes külakestes koduõppele jäid, siis neil ei ole piisavalt arvuteid ja nutiseadmeid, aga ei ole ka internetti. Eesti saatkond on just Luhanski oblastis käivitamas paari projekti, kus me üritame pisikesse külla internetti viia. Kaalusime ka arvuteid ja nutiseadmeid kokku ajada, aga mis sa nendega teed, kui nettigi pole. Digilõhest saab veelgi tõsisemalt rääkida okupeeritud aladel, seal, kus Ukraina olukorda ei kontrolli, kontrollib Venemaa. Seal asi ei edene.

Ukraina rindelähedase asula tänavapilt. Foto: Eesti Pagulasabi

Kuidas on olukord sooliselt, naiste ja meeste vahel? Kui me vaatame näiteks tööturu võimalusi, ligipääsu internetile, haridusele?

Kindlasti on naised paljud haavatavamas olukorras, eeskätt Ukraina idaosas, sest töökohad ju kadusid. Eesti saatkond on üritanud just selliseid humanitaarabi ja arenguabi projekte toetada, mis aitaksid naisi võimestada ja mis julgustaksid neid ise ettevõtlusega tegelema. Just mõni nädal tagasi käisin Zaporizhias, kus kohtusime ka ühe organisatsiooniga [Pagulasabi kohapealse partneriga Unity for the Future], kes näitasid, kuidas naistele ettevõtlust õpetati ja edendati. Mulle meeldis väga, et seal olid mentorid juures ja kihvt oli vaadata, et sellest hulgast täitsa arvestatav protsent osalisi panid oma ettevõtte püsti, hakkasid toimetama ja said oma perele lisaraha teenitud või üksikvanemana jalad paremini alla. Selliseid asju katsume rohkem teha — mitte lihtsalt tuua raha ja see laiali jagada, vaid julgustada inimesi, kes on siin andekad ja targad, aidata nad raja peale ja siis nad aitavad juba mitte ainult ennast, vaid tervet kohalikku kogukonda.

Hiljuti kiitis Eesti valitsus heaks välistoetuste jaotuse aastatel 2021-2027. Eesti saab toetusteks kokku ligi 5 miljardit eurot. Suuremad investeeringud suunatakse kliimamuutuste ja vananeva rahvastiku probleemidega tegelemisse, oma osa saavad ka digiteenused ning teadus ja haridus. Millised on arengusuunad Ukrainas ehk millistele valdkondadele plaanitakse rohkem tähelepanu pöörata?

Digimaailm on kindlasti üks asi ja see projekt, riik nutitelefonis, on oluline prioriteet. Covidi ajal on see riik nutitelefonis teinud viiekordse hüppe ja see on päris vinge, me räägime siin ikkagi miljonitest kasutajatest. Teine prioriteet on taristu. Nad ei ole siin aastakümneid uundanud lennujaamasid või maanteid. Võib küll veidralt kõlada, et valavad prioriteedina betooni, aga siin tuleb taaskord meelde tuletada selle riigi suurust. Ma sõidan autoga Kiievist Severodonetskisse, mis on mõnikümmend kilomeetrit rindejoonest, üheksa tundi. Ja Kiievist Taga-Karpaatiasse, Ungari piiri äärde, on üksteist tundi. Need maanteed ei ole vahepeal väga mõnusad ega tundu liiga turvalised. Riik on nüüd pannud suure ressursi sinna taristusse, et ääremaade inimesed tunneksid ka, et neist hoolitakse. Zaporizhias, kus poolteist aastat tagasi käisin, oli toonane lennujaam ikka nägur, umbes nagu 30 aastat tagasi Tartu bussijaam. Ja nüüd kuu aega tagasi sai valmis uhiuus lennujaama terminal — võiks öelda, et kõige värskema väljanägemisega lennujaama terminal terves Euroopas. Seda on vaja, kui sa tahad investeeringuid ja tahad, et inimesed tuleksid ja julgeksid läbi lennujaama ka lennuki peale minna. See on kindlasti neil üks prioriteet, kuhu vahendeid läheb päris kõvasti.

Räägime teisest kuumast valdkonnast — kliimast. Eesti näeb vaeva, et saada lahti põlevkivi sõltuvusest. Inimesed teadvustavad kogu kliimaprobleemi üha tugevamalt. Kas Ukrainas, kus teatud osal elanikkonnast pole talveks küttepuid või isegi süüa, räägitakse rohehüppest või keskkonnateemadest üleüldiselt?

Peangi nentima, et kohati see ongi Maslow püramiid, et kui sul toitu laual ei ole, siis sa muude asjade peale ei jõuagi mõelda. Mõtled sellele, kuidas see toit sinna saada. Aga mõnes aspektis oleme ka Eestis üsna samas seisus Ukrainaga. Eestis on põlevkivi ja mõttekoht, et kuidas sujuvalt minna üle taastuvenergia ja rohelise energia peale. Ukrainas on kivisüsi. Meie peaministrid pidasid hiljuti videokohtumise ja üks teemadest oligi see, et kuidas me saaksime kogemusi vahetada põlevkivi ja kivisöe pealt rohelisele energiale üleminekul, kuidas leida inimestele uued töökohad või koolitada neid, kes seni on selles sektoris hõivatud olnud. Lisaks vene elektrivõrgust lahtiühendumine — Eesti tahab ennast lahti siduda 2025ndaks ja siduda end siis lääne võrguga. Ukrainalsed hõikasid maha veelgi ambitsioonikama plaani, et 2023ndaks siduda end lääne võrguga ja lahti siduda valgevene ja vene võrgust. Aga see tähendab seda, et elekter peab olema puhas. Kui nad tahavad siit elektrit Euroopasse müüa, siis nad ei saa enam müüa kivisöe elektrit. Tuumaelektrijaamad siin on, aga mõeldakse ka taastuvenergia peale, näiteks päikesepaneelid. Ma arvan, et üks lahedamaid projekte — kui Tšernobõlist saab rääkida lahedas võtmes —, on minu meelest see, et sinna rajatakse päikeseenergia parke. Mida muud sa sinna ehitada saad, see on selline ala, kuhu elama ei saa minna ei tea kui kaua veel. Aga ülekandeliinid on olemas, nii et päikesepaneeliparkide jaoks on see õige koht. Hakatakse tootma puhast elektrit radioaktiivsest piirkonnast. Kõlab kummaliselt, aga minu arvates on see kihvt näide, kuidas seda piirkonda arendada.

Üks asi, mis on paras peavalu ja kus probleemi sügavus hakkab neile kohale jõudma, on prügimajandus. Nad ei sorteeri siin prügi peaegu üldse, Kiievisse on nüüd viimase kahe aasta jooksul ilmunud sorteerimiskonteinerid. Nad ladustavad prügi prügimägedesse, aga kogu Kiiev toodab aastas viis korda rohkem sorteerimata prügi kui terve Eesti kokku. Eestis me põletame selle ja teeme sellest elektrit, mis tänapäeva standardite kohaselt pole ka päris okei, isegi kui see on läbi filtrite võimalikult puhtaks tehtud, aga siin nad jätkuvalt panevad selle lihtsalt põllu peale. See arusaamine, et pagan, midagi peaks tegema, et prügi ei sorteerita, et seda ei taaskasutata, et sellest ei tehta isegi energiat — see on nüüd kohale jõudnud. Prügivälja omanik tahab aga ikka teenida ja mitte investeerida sorteerimisse või energia tootmisse. See on üks suurimaid peavalusid. Ükspuha, mis oblastis ma olen käinud, siis seal alati küsitakse, et aga kuidas te Eestis seda teete? Aga hetkel sellest küsimusest väga kaugemale pole jõutud.

Mis on lisaks digimaailmale ja põlevkivi-kivisöe dilemmale need valdkonnad, kus Eesti ja Ukraina saaksid teineteiselt õppida?

Mina olen koostöö usku. Üks kihvtimaid asju, natuke muigamisi, aga tegelikult on seal tõsi taga, on vaadata kosmose poole. Eestlased teevad NASA jaoks kaameraid ja ukrainlased teevad NASA jaoks kanderakette, siin võiks ju jõud ühendada. Ukrainlased on varmad meilt vaatama, et kuidas me oleme asju teinud. Meie stradipositisoonid olid ju 1991. aastal kaunis sarnased ja me oleme teinud hullult ägeda arengu. Nad võtavad seetõttu meid vahel palju tõsisemalt, kui vana Lääne-Euroopat, kes tuleb õpetama, kuidas peaks tegema. Mis neil võiks rohkem juurduda, on pikem planeerimine. Eks see tuleneb ka riiklikust majandamisest, sest riik on sõjas — sa vaatad võibolla päeva-kaks, heal juhul kuu, et mida ja kus, aga sa ei planeeri pikemalt. Nad võiksid seada endale eesmärgi, et kuhu nad jõuda tahavad, jagada teekonna juppideks, vaadata, et okei, selles jupis oleks meil abi vaja, ja siis pöörduda selle õige riigi või ekpertide grupi poole. Kus me kindlasti koostööd teeme, on kaitsevaldkond. Demineerimine näiteks, meie pioneerid käivad siin õppimas. Rindelähedane ala on Euroopa kõige mineeritum piirkond. Eksperdid ütlevad, et seda ala demineeritaks järgmised 50 aastat, kui sõda homme lõppeks. Kohutav, aga kogemuste vahetamiseks õppimist seal on, samuti kübervaldkonnas. Lisaks füüsilisele sõjale toimub ka pidev Venemaa küberrünnak Ukrainale kriitiliselt tähtsa taristu vastu. Seda, kuidas Venemaa ründab, on meil neilt õppida, ja kuidas koos neid olukordi lahendada.

Koroona käigus on ju Eestis ilmnenud, et e-riik igas aspektis kõige sujuvam ei olegi. Meil oleks nüüd vaja seda ukrainlaste uue tegemise õhinat, millega nad seda riiki nutitelefonis hetkel teevad. Kuidas saaks seda uue tegemise indu meile Eestisse, kuidas saaksime oma e-riiki veel paremaks teha? Sellepärast peame nendega koos asju tegema ka, aitama neil seda e-riiki ehitada. See paneb silma särama, et kuidas ja mis teenuseid nutitelefoni panna. Neil on pass ja juhiluba juba nutitelfonis. Ükspäev olin poes, minu ees oli selline nooremat ohtu seltskond, kes soovis alkoholi osta, ja enda isikut tõendasid nad nutitelefonist passi näidates. Ei olnud mingit plastikkaarti või paberist passi.

Veel on huvitav valdkond vabatahtlik tegevus. Ma arvan, et Eestis on see päris hästi edenenud. See arusaamine, et lisaks oma põhitööle võiks anda midagi tagasi ühiskonnale ja oma kogukonnale. Eks nad siin rähklevad oma igapäevase leiva teenimisega, aga kui neil üks hetk aega üle jääb, siis seda võiks siin küll arendada. Kui sõda puhkes, siis see agressioon saadi ju alguses pidama tänu vabatahtlikele võitlejatele. Aga see ei ole kaitsevaldkonnast väga palju kaugemale läinud. Esimesed sammud, esimesed lahedad MTÜd, neid tuleks kindlasti julgustada. Me räägime neile, kuidas Eestis on organiseeritud vabatahtlik pääste, kus inimesed on huvitatud sellest, et nende küla oleks võimalikult tuleohutu ja nende rannas oleksid vabatahtlikud päästjad valmis. Et kuidas riik annab neile hea varustuse, aga palka ei pea maksma. Siin neil lähevad silmad suureks, et kas nii saab ka? Jah, nii saab ka, sest et kohalik on ju kõige rohkem motiveeritud sellest, et ta piirkond oleks ohutu, ja riigil oleks vaja ainult see varustuse investeering teha.

Kiievis saab oma isikut tõendada telefoniga, aga on rindelähedasi asulaid, kus pole internettigi. Tundub päris suur kontrast ja riigis on niivõrd palju erinäolisi kihte — et kõike seda koos hoida ja kõigile tähelepanu pöörata, see on vist riigile päris paras väljakutse?

See on teema, millega tuleb kõvasti tööd teha. Detsentraliseerida, anda koha peale ise otsustamise õigust. Tõmbekeskuseid on sellises suures riigis palju. Eestist tulnuna ongi see kummaline, et miljonilinnu on rohkem kui üks. Kiievis on sisepagulased viimase seitsme aastaga tõstnud elanikkkonna 3,5 miljonilt hinnanguliselt 4 miljonile. Kuskil peavad nad ju elama ja tööd tegema. Odessa, Lviv, Zaporizhia, Dnipro, Kharkiv… Tõmbekeskusi on, aga vahemaad on metsikud. Võid sattuda ka tööstuslinna ja sinna pole tähelepanu jagunud. Kuidas neid järele tõmmata ja arendada, sellega tuleb Ukrainal tegeleda ja Ukraina sõpradel samamoodi. Siin tuleb mängu ka ukrainlaste töölekäik Euroopasse. Mina vaatan sellele kui ühiskonna normaalsele protsessile ja arengule. Eestlased ju 90ndate alguses läksid ikka massiliselt Soome tööle. Meie jaoks oli see täiesti normaalne, et sai Soomes käia ja natukenegi lisa teenida oma elujärje parandamiseks. Ma olen toonud näidet ja naernud, et Soomest omakorda noored käivad Rootsis tööl ja Rootsi noored käivad Oslo kohvikutes ja restoranides ettekandjateks, sest seal makstakse suviti lihtsalt nii palju rohkem. Aga mina, kurat, ei saa aru, et kus norrakad tööl käivad? [naerab] See on nii normaalne asi minu arust. Käiakse kogemust omandamas näiteks noore arstina. Selleks me ju vabaks tahtsimegi ja Euroopa Liitu kuuluda, et piirid oleksid vabad. Las see noor läheb. Las ta omandab kogemust. Ja teistpidi jälle, mu ema vana perearst läks pensionile ja uus on noor ukrainlane, kes on eesti keele ära õppinud. Needsamad ukrainlased saavad hiljem oma kodumaal teha oma ühiskonda paremaks, selliseks, nagu nad näinud on. Ma arvan, et see on edasiviiv jõud.

Mis võiks lõpetuseks olla üks positiivne uudis, millest inimesed Ukrainas rõõmu tunnevad?

Kevad on kohe käes. Ma arvan, et see covid saab ka lõpuks seljatatud, saame igale poole piisavalt vaktsiine ja saab jälle sõpradega kohtuda.

Ida-Ukraina maja rindejoone lähedal. Foto: Eesti Pagulasabi