Millal Eesti humanitaarabi andmist alustas ja millised on arengusuunad, rääkisid IDA raadio saates Eksiilium Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson, välisministeeriumi humanitaarabi ja arengukoostöö büroo juht Kadi Metsandi ja MTÜ Mondo juhatuse liige Riina Kuusik-Rajasaar.

„Aastal 1998 sai Eestist doonorriik. Ühelt poolt vajasime küll ise abi, teisalt näitasime üles solidaarsust ja aitasime teisi," ütles Kadi Metsandi ja lisas, et tegelikult ei ole oluline rahasumma suurus, sest ka paari dollari eest saab kusagil osta teki, mis kasvõi ühe inimese elujärje märksa paremaks teeb. Üheksakümnendatest saati on Eesti panus n-ö arenguriikide toetuseks üha kasvanud ning muutunud ka järjest süsteemsemaks.

„Humanitaarabi ja arengukoostööd saab vaadata spektrina, kus ühes otsas on näiteks toidupakk, mis antakse abivajavale inimesele kohe üle, ja teises otsas pikaajaline arengukoostöö, mis ehitab üles õigusriiki ja korruptsioonivaba ühiskonda," ütles Eero Janson. Ta selgitas, et humanitaarabi on pigem operatiivne abistamine kriisipiirkondades, et päästa inimelusid, kuid arengukoostöö on pikem protsess. Mõlemad valdkonnad on omavahel tihedalt läbipõimunud, sest Jansoni sõnul võib ka humanitaarabi pakkumine toimuda pika aja jooksul: relvakonfliktid kestavad keskmiselt kümme või enam aastat ja inimesed on pikaajalises paguluses. „See tähendab, et pagulaslaagrites või linnades, kus pagulased või sisepõgenikud elavad, räägime nende abistamisel pigem humanitaarabi osutamisest, sest arengukoostöö eeldab juba rahutingimustes tegutsemist."

Eelmise aasta augustis toimunud Beiruti plahvatusele kogusid annetusi mitmed Eesti MTÜd. Foto: Eesti Pagulasabi

Janson toob n-ö klassikalise humanitaarabi näitena välja Eesti Pagulasabi programmid Ida-Ukraina rinde lähedastel aladel ja Liibanonis pärast Beiruti plahvatust, kus inimesi aidatakse otse kriisikoldes. Samas on näiteks Süüria kriisi tõttu pagulusse läinud inimestele mõistlik anda kala asemel õng, et nad saaksid enda elu ise jätkusuutlikult üles ehitada.

„Kogu süsteemi suur väljakutse on praegu see, kuidas minna humanitaarabi andmiselt üle arengukoostööle. Teinekord on nii, et riik annab abivajajatele toetuse ära, hakatakse ennast üles ehitama ja siis tuleb konflikt tagasi," nentis Metsandi. Ta tõi välja, et Eesti välisministeeriumis töötavad nii arengukoostöö kui ka humanitaarabi suuna inimesed koos, kuid mõnes suuremas organisatsioonis võivad need pooled lahus olla. „Kui omavahel ei räägita, siis on neid raske siduda," ütles ta, „aga õnneks need asjad lähevad järjest paremaks, ka näiteks ÜROs saadakse aru, et seda halli ala kahe teema vahel on vaja rahastada."

Kasu asemel ei tohiks kahju teha

Kadi Metsandi tõi välja, et ühelegi riigile ei saa appi minna, kui seda ei paluta. ÜRO saab abipalve järel aga kohe erinevaid doonoreid ja saadetisi koordineerima hakata.

„Aastal 2010, kui toimus Haiti maavärin, saabus abi igalt poolt, nii riikidelt kui ka eradoonoritelt ja siis oli väga suur probleem see, et see abi polnud koordineeritud. Ühelt poolt tahame küll head teha, teisalt tuleb asjad aga läbi mõelda. Kas saadame Eesti poolt abi ise või küsime ÜRO käest, mida tegelikult vaja on? Eesti uuribki tihti neilt, sest siis saame olla kindlad, et abi läheb õigesse kohta," rääkis Metsandi.

Janson lisas, et samal aastal toimus maavärin ka Tšiilis ja nemad tulid riigina ise toime, sest nemad olid kriisideks paremini valmistunud. „Rahvusvaheline vastutus ja solidaarsus tulevad kõige rohkem sisse siis, kui riik üksi enam toime ei tule," ütles Janson ja lisas, et Eesti põhimõte on osta abivajajatele sobivaid asju sihtriigist, sest nii on enamasti odavam, tarneahel lühem ja kiirem ning raha jääb ka kohalikku majandusse.

Ideaalses maailmas poleks humanitaarabi või arengukoostööd pakkuvaid organisatsioone üldse vaja. „Ka ÜRO Pagulasameti juht Filippo Grandi ütles, et palun võtke meilt see töö ära," naeris Janson „et meid polekski vaja." Siiski nentis ta, et vaadates praeguseid arenguid, ei kao humanitaarabi andmise vajadus paraku kuskile.

Kuula täispikka raadiosaadet SIIT.

Artikkel sündis koostöös Eesti Pagulasabiga (ERC - Estonian Refugee Council). Pagulasabi aitab pagulastel ja rändetaustaga inimestel Eestis paremini kohaneda, lisaks pakub humanitaarabi Gruusias, Ukrainas, Jordaanias ja Liibanonis. Tallinnas tegutseb ERC sotsiaalne ettevõte Siin & Sääl, kus rändetaustaga inimesed pakuvad toitlustust, korraldavad keeleõpet ja töötube ning müüvad oma tooteid läbi e-poe. Jälgi Eesti Pagulasabi tegemisi ka Facebookis.


Eesti Pagulasabi toetab Ukraina koolilapsi koolikottidega. Foto: Eesti Pagulasabi