„Vastavalt ÜRO humanitaarvajaduste kaardistusele vajavad hetkel maailmas humanitaarabi 235 miljonit inimest. See on üks inimene kolmekümne kolmest,” ütles Janson ja lisas, et suurimad kriisipiirkonnad on hetkel Jeemen, Süüria ja Etioopia. „Aga need numbrid tõusidki eelmisel aastal, ka koroonaviirusest tulenevalt. Vajadus humanitaarabi järele pole kuhugi kadunud. Meie panus on kui veetilk vannis, aga iga euro on tegelikult vajalik selleks, et kriise leevendada, elusid päästa ja inimväärikust hoida. Lähtume oma tegevuses ju sellest, mida me ootaks, kui me ise oleksime samas olukorras.”

Ka Kadi Metsandi nõustus, et vajadused humanitaarabi järele on tohutult kasvanud. „Paljudes arenenud riikides oli keeruline seletada, et miks me peame endiselt aitama riike, mis on meist halvemas olukorras, kui ka oma riigis on inimesed suremas. Õnneks on kõik riigid, kes on senini andund abi, seda ka oma sihtriikides jätkanud,” ütles Metsandi. „Abipalveid tuli meile nii arenenud kui ka arenguriikidest, välisministeerium oli kui üks suur kriisitaap. Vaatsime siis, kuidas läbi digi- ja erasektori lahenduste saaksime aidata. Ühelt poolt on mitmel Eesti MTÜl sihtriikides kohalikud partnerid olemas, keda erasektoril pole, aga neil on omakorda innvovatiivsed lahendused. Koos saame aidata paremini ja just digi kaudu saime aidata ilma ise kohale lendamata. Kriis annab uue mõtlemise ja uut moodi projektide rakendamise võimaluse.”

Janson lisas, et globaalsel tasandil valitseb meil tohutu digilõhe, suured käärid, et kellel on ligipääs arvutile või internetile ja võrgule, kellel mitte. „Digilõhe ületamine saab olema üks pikaajalisemaid eesmärke. Digilõhel on ka sooline komponent, sest üldjuhul on meestel parem ligipääs internetile ja olemas telefon, millega seda kasutada. Digitaliseerimine aitab riske ennetada, aga samas toob esile ka isikuandmete kaitse riski.” Ta tõi välja Pagulasabi tegemised Ukrainas, kus haavatavatele naistele pakutakse ärikoolituste programmi. „Näeme vaeva, et üldse luua see koht, kus nad saavad internetti kasutada, et üleüldse meie programmi siseneda. Kui need sammud läbi teha, on võimalus jõuda suurema hulga inimesteni, aga ega traditsioonilised [humanitaarabi] meetodid kuskile ei kao.”

Digihariduse teema olulisust rõhutas ka MTÜ Mondo juhatuse liige ja arengukoostöö suuna juht Riina Kuusik-Rajasaar, kes tõi välja viimaste aastate arengud, kus fookus on nihkunud kliimamuutustele ja digiharidusele. „Eesti on väike ja peame endale aru andma, et igale poole me minna ei saa. Eesti Pagulasabi ja Mondo pakuvad kriisiolukorras täiendavat tuge alles siis, kui elud on juba päästetud.”

Ta rõhutas ka hariduse ja tervishoiu suurt tähtsust ning kohapealsete partnerite vajaduste teadmist. „Praegu tunneme oma väärtust selles, et tunneme neid naisi ja lapsi ja noori ja partnereid neis riikides, kus oma tööd teeme. Kui organisatsioonid kasvavad, siis see enam nii lihtne pole.” Kuusik-Rajasaar lisas, et ei tohiks olla meie versus nemad suhtumist, sest nii kliima, tarbimise, energeetika, maailmamere ja kõige muuga oleme kõik kokku üks ühtne planeet. „Inimkond tõuseb ja langeb ikkagi kõik koos,” ütles ta.

Kuula täispikka raadiosaadet SIIT.