Mööda Peloponnesose poolsaart sõites polnud näha sellist elu, mis siin oli varem pulbitsenud. Siin-seal tee ääres olid väikesed turistilinnad, kus polnud näha mitte hingelistki. Söögikohad olid kinni, rannabaarid samuti. Veel aasta tagasi palju kasutuses olnud tantsulaval lesisid nüüd üksnes kuivanud palmilehed, mis pärinevad ilmselt endisest varikatusest. Seal, kus kõlas muusika, puhus nüüd üksnes tuul. Isegi iga kolmas bensiinijaam oli suletud.
Siiski oleme kuulnud ka vastupidisest nähtusest: kinni pidama olevad ärid on lahti, kuid arveldatakse lihtsalt sularahas. Iga päev on üha rohkem näha, et kreeklased on reeglitest väsinud. Riigiisad on juba kuid igal reedel öelnud, et eriolukord kestab veel kõigest nädala, kuid nädala möödudes pikendatakse seda veel nädala võrra. Inimesed ei jaksa enam loota ja tahavad kohe praegu elada. Näeme tänavapildis üha rohkem, et maske ei kanta ja inimesed kogunevad tänaval, pargis või mõne pagariäri ees. Muide, just pagariäri on üks neid tähtsaid asutusi, mis tohib oma uksi lahti hoida. Ent koroonasse nakatunute arvud on viimaste nädalate jooksul kolmekordistunud ja reegleid on hakatud taas karmistama.
