Minu nimi on Karoliine, olen 22aastane, elan Pärnus ja õpin Tallinna Ülikoolis esimest aastat noorsootööd. Olen armsa vabaühenduse MTÜ Tunne eestvedaja ja veel nii mitmegi rolli täitja ning fotograaf.

Olen küll täielik Eesti patrioot, ent siiski armastan tohutult rahvusvahelistes projektides osalemist. See nädal-kaks noortevahetusel või koolitusel muudab täielikult maailmavaadet, suhtumist teistesse ja endasse. Esimesel lähetusel osalesin Comeniuse projekti raames juba 2013. aastal.

Esimene lähetus Itaalias

Kui ma 2014. aastal gümnaasiumisse läksin, kõnetas mind kohe meie kooli projektijuhi Liis Raal-Virksi eestveetav grupp. Sinna kuulusid kõik, kes olid huvitatud harima ennast rahvusvahelisel tasandil. Väikeste ülesannetega, nagu näiteks plakatite joonistamine, videote tegemine või logo loomine, kogusime punkte ja tabeli eesotsas olevad reeglina 4-6 õpilast said järgmisele Erasmus+ lähetusele minna. Liis seisis hea selle eest, et projekte jaguks ühe õppeaasta jooksul mitmeid ja kõigil soovijatel oleks võimalik reisile minna.

2015. aasta mais lendasingi Itaaliasse. Minu kui üpriski tagasihoidliku inimese jaoks oli kõige hirmsam vahetusperes elamine. Noormees, kelle pere oli minu võõrustajaks (ingl k host) ei olnud inglise keeles kõige tugevam. See-eest tema vanema õega, kes oli nende perest ainus, kes inglise keelt rääkis, saime kõik jutud räägitud. Mul on temaga ka vahva pilt, mille tegime väljasõidul mägedesse. Siit õpetussõnad kõigile, kes projektides osalevad: tehke rohkem pilte inimestest kui taimedest ja loomadest. Mina tegin selle vea, et pigem mängisin loodusfotograafi, selle asemel et mälestusi jäädvustada.

Esimene lähetus on endiselt meeles tänu oma vahvatele vaadetele ja sellele kajakale. Foto: Karoliine Aus

Inimestel kipuvad ikka paremini jääma meelde negatiivsed mälestused. Minu eredaim mälestus sellest projektist on see, kui minu host unustas mulle pärast ringreisi järele tulla. Ta ei vastanud telefonile ja temast polnud kippu ega kõppu. Istusin kooli ees ikka kenad paarkümmend minutit ja vaatasin, kuidas Eesti sõbrad järjest oma võõrustajatega lahkuvad. Ka itaallastel hakkas koolipäev lõppema ning inimesi jäi aina vähemaks.

Ajaks, mil hirm oli juba päris kõrge ja nutt kurgus, helistas mu võõrustaja ja ütles, et tema on jalgpallitrennis. Kujutage ette, istute üksi võõras riigis, kus keegi sinuga sama keelt väga ei räägi ja ei oska ka kuskile minna või kedagi järele kutsuda. Õnneks tuli ikkagi Eesti sõbranna oma hostiga mulle järgi ja kutsusid mu linna peale. Üks mõnna XL suuruses jäätis (mis Itaalias on lihtsalt nii maitsev!) tegi tuju jälle heaks.

Üheskoos oma võõrustaja õega väiksel roadtripil mägedes. Foto: erakogu

Erasmus+ kogemus Kariibi mere paradiisisaarel

Alates sellest ajast kuni koroona tulekuni olen iga õppeaasta kohta käinud ühel kuni kahel lähetusel. Gümnaasiumi jooksul neljal ja pärast seda hakkasin ise võimalusi otsima. Kusjuures tänu tutvustele, mida olin aktivistina loonud, on mul siiani tutvusringkonnas inimesi, kes otsivad osalejaid Erasmus+ projektidesse ja mulle aeg-ajalt võimalusi jagavad.

2017. aasta alguses käisin tõelisel paradiisisaarel Martinique’il, mis asub Kariibi meres, aga kuulub Prantsusmaale. See on asukoha poolest vast üks meeldejäävamaid projekte, saime seal ookeanis supelda, looduses matkata ja korralikult ära kõrbeda. Hästi huvitav on olnud näha mitmeid koole soojades maades, sest need on kuidagi palju õhulisemad. Mõned koridorid on nagu rõdud ja lapsed veedavad vahetundides hulga rohkem aega õues.

Me käisime Martinique’il banaanimuuseumis! Oligi terve botaanikaaed täis erinevat sorti banaanipuid, samuti saime erinevaid liike mekkida. Kusjuures proovisin ka kakaooa ümber olevat valget hapuka maitsega ollust ja värsket kookosvett. Kogemata ostsin ükskord banaanide asemel hoopis plantaani, mis nägi samasugune välja, aga oli kivikõva ja maitses nagu kartul. Igatsen Martinique’i siiani, mis oli kui väike Prantsuse Hawaii!

Eneseleidmine Prantsusmaa Alpides

Minu kõige lemmikum projekt oli aga Prantsusmaal 2018. aastal, kus kogu tegevus toimus mägede vahel, kus polnud kedagi peale meie ja lehmade-lammaste. See oli esimene projekt, kuhu läksin täiesti üksinda. Eestlaseid oli küll kaks, aga teise tüdruku Mariaga kohtusime alles Prantsusmaal rongijaamas. Projekti nimi “Mind Your Body” kirjeldab hästi ka selle sisu, milleks oli ke enese heaolu suurendamine ja endaga kontakti leidmine.

Need 10 päeva Prantsusmaal olid täis eneseleidmist ning tänaseni käivad mul läbi võnked ja meenutused, mida ma seal enesearmastuse kohta õppisin. Me tantsisime, joogatasime, mediteerisime, tegime süüa ja nautisime head seltskonda. Nutsime, kui oli raske ja naersime pisarateni, sest meist sai ühtne perekond. Osalejad oli nii küproslased, poolakad, tšehhikad ja ei puudunud ka üks argentiina juurtega hispaanlane.

Enim puges hinge projekt Prantsusmaal, mille sisu oligi suunatud eneseotsingutele. Foto: erakogu

Siia sobib mainimiseks üks huvitav fakt küproslaste kohta: kuna osalejaid oli nii Lõuna- kui ka Põhja-Küproselt, siis nad pidid omavahel suhtlema inglise keeles, sest põhjaosa kuulub Türgile ja seal räägitakse ka vastavat keelt. Lõuna pool räägitakse kreeka keelt.

Kui siiani olid kõik projektid olnud sellised, kus käisin sõpradega, siis seal pidin astuma mugavusstsoonist välja ja looma päriselt uusi tutvuseid ja sõpru. Soovitan kõigile võtta ette see väljakutse ja minna täitsa ihuüksi võõrasse keskkonda ja seltskonda. See tunne, mis seal tekib, on hoopis midagi muud ja maagilist!

Selle projekti viimasel päeval tõdesid mitmed, et nad enne oma kodust väljumist tundsid, et ei taha tegelikult tulla ühel või teisel põhjusel. Ometi oli see elumuutev projekt meile kõigile ning kõik tüdrukud ja poisid nutsid, kui oli aeg lahkuda. Need soojad kallistused ja ilusad sõnad, mis me üksteisele jagasime, elavad siiani mu südames.

Prantsusmaal sai meist suur perekond ja keegi ei lahkunud pisarateta. Foto: erakogu

Käin ära, et jälle avastada, kui imeline on Eesti

Olen igast projektist alles hoidnud kirjakesed, mida üksteisele kirjutasime. Neid on hästi tore lugeda, kui tuju on halb või lihtsalt tuleb nostalgia peale. Ma ei ole küll väga paljudega suhtlema jäänud, kuid siiski on vahva sotsiaalmeedias vaadata, kes mida teeb või pilte lapates meenutada, kuidas ühe või teise hääl kõlas.

Erasmus+ projektid on lisaks eneseleidmise teekonnale olnud mulle ka näitajaks, et Eesti on imeline paik. Meil on nii palju jagada teistele, ent ühtlasi ka teistelt rahvastelt õppida. Ennekõike sallivust ja hoolivust — nii teiste kui iseenda vastu. Me, eestlased, kipume ikka olema liiga tõsised, sunnime end tagant andma parimast parimat, võtmata seejuures puhkust.

Sihtkohta valides tasub mõelda sellele, kuhu ma igapäevaselt ei satu. Rooma, Strasbourgi või Brüsselisse on suurem tõenäosus minna kui mõnda väiksemasse linna või sootuks külla, mis ei elatu turismist. See on nagu öeldakse: ”Once in a lifetime opportunity!

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.erasmuspluss.ee.