Kuidas ma organiseerisin rahvakogunemise


November 2017, Pakistan

Ükskord leidsin ennast jälle kärarikkast Karachist. Oli keskpäev, kuumakraade üle kolmekümne, päikese oli neelanud suur ja tume pilv. Minu võõrustaja Aamish oli küll öelnud, et ta on minu pärast natuke mures ja et ma omapead ei jalutaks — tema viib ise mind pigem nagu suurt saksa igale poole oma valge Mazdaga, ükskõik kuhu ma ka ei sooviks minna. Aga Aamish käis päeval maksukohuslase kombel tööl ja terve päeva hotellis istuda ning internetist kassipilte vaadata ma ei suutnud. Lisaks ei hakka ükski hea lugu kunagi nii: “Olin vastutustundlik, järgisin punktipealt juhtnööre ning tegin kõik õigesti.” Ehk siis — ma pistsin hotellist putku, läksin kõndima.

Tuleb tunnistada, et Aamishi murel oli mõneti alust. Karachi ei ole just kõige ohutum koht omapead ringi traavimiseks, aga kindlasti mitte ka kõige ohtlikum. Mina ei soovita ega keela kellelegi siinkohal midagi, aga poetan mokaotsast, et kui kogu aeg karta ja muretseda, siis jääb enamus elust elamata. Meie ilusa Eestimaa peal võib baarides vastu nina saada selle eest, et sa ei ole “oma”. See on kurb tõsiasi. Kas sellepärast nõuaksin ma oma väliskülalistelt, et nad Eestit külastades maakohtadesse ei läheks? Ei. Jääb lihtsalt loota, et nad seal mõne tühja peaga jõmmi otsa ei satu; loota parimat ning lasta külalistel täiel rinnal Eestit nautida. Jäin muuseas hiljuti elutoas arvuti taha magama, vajusin toolilt vastu kappi nii, et vigastasin vist ribi — nädal aega ei julgenud isegi aevastada! Loo moraal: igal pool võib juhtuda. (Moraal 2: maga voodis, mitte arvuti taga.)

Mul oli tegelikult tänavale asja ka: oli vaja Afganistani saatkonda külastada. Kaardi pealt paistis esindus olevat umbes tunnikese kõndimise kaugusel ja juba ma rühkisingi sihikindlal sammul mööda mereäärt, siis pöörasin vee äärest ära, sattusin tupiktänavasse, kus oli hulk kodutuid, seejärel leidsin ennast kooli territooriumilt, kust püssiga valvur mind minema kupatas, veel üks tupiktänav surnud kassiga, pikalt mööda maanteed lonkimine ja siis tähtsa näoga kaardi uurimine — olin saatkonnast jõudnud palju kaugemale, kui olin olnud oma teekonda alustades.

Kus häda kõige suurem, seal tuk-tuk kõige lähemal ja juba varsti sõitiski üks selline mulle peaaegu et otsa, kui kiireloomulisel maanteel kätega vehkides ringi kepslesin, üritades peatada busse, taksosid, tukke ja ähmi täis eesleid.

Päikesest mustaks parkunud naha, terava suure nina ja üldjoontes semuliku välimusega vanamees takseeris mind pea vildakil ja varjamata uudishimuga, kui olin end tema sõidukisse hoovanud ja püüdsin uurida, kas ta teab, kus asub selle rahuarmastava maa — Afganistani — saatkond. Samahästi oleksin võinud tema käest pärida, kas ta teab, kuidas juustu sisse augud saavad.

Võtsin telefonis lahti kaardi ja koputasin näpuga sihtkohale: “Afganistan? Sõidame?” ning vanamehe hambutu suu vajus suure naeratuse koorma all lahti. Kaardile telefonis heitis ta vilksamisi ainult ühe kiire pilgu, ta paistis seda lausa kartvat, aga minu jälgimine tegi talle suurt mõnu. Ta laksutas keelt, takseeris mu riietust ja korrutas mitu korda ühte sõna, mis kõlas nagu — ma nüüd täpselt ei mäleta, aga midagi sellist nagu “mõmm”. Tema suu naeris, aga silmad ütlesid: “Miks küll on sinusugust maailmale vaja?”

Meie ümber kees metsik liiklus ning tabasin ennast juba mõttelt, et küllap leidub siin närvilisel sõiduteel ka mulle mõni kasulikum sõiduk, kui vanamees lõpuks gaasi andis ning pomises inglise keelse sõna embassy — saatkond. “Kas tead, kus see on?!” karjusin tagapingilt lootusrikkalt ja toppisin talle telefoni niimoodi näo ette, et vanamees kiire liiklusega liitudes ilmselt midagi muud peale ekraani ei näinud.

“Jah, yes! Viissada ruupiat!“ — oli tegelases lõpuks ärganud taksojuht. Juba teadis ta täpselt, kuhu me läheme ja andis korrektselt teada ka sõidu hinna, mis oli vastuvõetav. Tubli mees!

Siuh ja säuh mööduvad meist bussimürakad ja tolmused autod, meie läristame kakskümmend kilomeetrit tunnis. Või umbes nii. Olen tähele pannud, et iga sõiduk, mis mind minu reisidel transpordib, sõidab kas liiga kiiresti või tohutult aeglaselt. Kuldset keskteed ei ole, kui mind reisijaks võetakse.

Varsti keerame kõrvaltänavale. Liigume mööda väikeste majadega ääristatud teid, siis oleme miskipärast jälle maanteel tagasi. Iga mõne aja tagant kostab meie tuki summutist kõva tümakas ning mina võpatan tahtmatult, siis naeran. Esimese käraka peale kummardun vanamehe kõrva juurde ja karjun üle mootorimüra: bomb! — pomm. Ta vaatab mind, silmis vihane küsimärk ja rohkem ma oma “nalja” ei korda.

Varsti heidan pilgu telefonile ja oleme jälle kord õigest kohast kaugel, ringitame nagu lõbu pärast. Ma alustan “Afganistan? Afganistan?” rutiini ning juhile jõuab vist kohale, et ta ei tea, kuhu me läheme. Kas ta lootis Allahi abile, kui lihtsalt tiirutama asus, aga Allah ei andnud näole?

Mees peatab masina, olles kohakuti jõudnud ühe vanema ja tusase olemisega rangeriga, kelle nägu mööda voolab must higi. Rangerid on Pakistani eriväelased, kes paralleelselt armeega tegutsevad ning minu peale karjuvad, kui üritan nendest pilti teha. Kuulen vestluses sõna Afganistan ja saan aru, et küsitakse teed.

Ronin väikesest surmalõksust välja ja proovin eriväelasega inglise keeles suhelda — ranger oskab inglise keeles ka vastata ning ütleb mulle, mitte just lahkel toonil, et ärgu ma segagu, tema selgitab parasjagu minu auväärt taksojuhile, kuidas kõige paremini soovitud sihtpunkti kohale jõuda. Juht tuleb masinast välja, et paremini kuulda ja seisame nüüd kolmekesi tuki kõrval.

Ja siis hakkab armageddon peale — tuki taga peatub teine tuk, siis järgmine ja veel üks. Absoluutselt iga mööduv takso, kellel pole koormaks reisijaid, jääb pidurite kriiksudes seisma, sandaalides ja pikkades hõlstides kohalikud mehed jooksevad nagu sipelgad meie juurde kokku, vahivad uudishimulikult mind ja sekkuvad kõik suure hooga vestlusesse, mis imekähku paisub lärmakaks vaidluseks. Vehitakse kätega, koputatakse endale nimetissõrmega oimukohta. Keegi röögib: “Tule Allah appi!”

Järgmine auto ja siis järgmine peatuvad. Õhk säriseb kuumusest nagu seda grillitaks. Maanteele on tekkinud ummik, kõlab pahane signaalitamine. Vestlusring ei jää märkamatuks ka kõnniteel liikuvatele inimestele ja kuna keegi ei ole siin kuulnud põhjamaisest tagasihoidlikkusest, tulevad kõik lähedalt uurima, mis toimub. Kellelgi kukub turukott maha, mööda liivast teed veerevad hüplevad apelsinid, meie suunas tormab kari lapsi, vitsad käes. Mis toimub?! Kahe minutiga on lärmav inimmass minu ümber paisunud nii tihedaks, et sellest ringist välja murdmine tundub keeruline.

Ranger — automaadi ja kuulivestiga — räägib karjudes minu tukijuhiga ja näib, et iga inimene selles, oma sajast inimesest koosnevas seltskonnas, vaidleb või arutleb samuti meie teema üle tulihingeliselt. Rahva lärmi seest eralduvad sõnad embassy ja Afganistan, seega saan aru, et jututeemaks on minu kohale juhatamine, mitte lintšimine, nagu mulle esimese ehmatusega tundus.

“Vabandage, me peame minema,” karjun mundrikandjale, püüdes inimmassist üle kõlada ja sikutan oma tukijuhti varrukast. Kus on nüüd sõber Aamish oma Mazdaga, miks ta ei tule mind siit päästma? Pakistani Aamish oma valge Mazdaga nagu prints valgel hobusel. Mulle meenuvad tema sõnad: “Sa tõmbad siin üksinda ringi käies endale liiga palju tähelepanu.”

Ebameeldiv hakkab, väike surin ronib jalgu mööda üles — rahvast voolab pidevalt juurde, kuskilt on välja ilmunud ka teadmata kellele kuuluvad koerad ning välimises ringis võitlevad mõned inimesed kuuldavalt nende tüütute loomadega, lapsed peksavad krantse vitstega, keegi saab hammustada, kostab ulg — no on alles olemine. “KAS SA EI SAA ARU, ET MA SELETAN, KUIDAS SAATKONDA MINNA?!” röögatab ranger mulle vihaselt. Ma saan sellest aru küll, ma ei saa aga aru, miks ta minu peale vihane on. “Mul on guugl mäps!” hõiskan mehele ja viibutan seletuseks telefoniga, “me saame ise hakkama, me läheme nüüd, enne kui mind jalge alla trambitakse ja määritakse mu riided!”

Võib olla ma liialdan, aga inimesi paistis juba kahesaja ringis olevat ja kõik — absoluutselt kõik, võtsid korraga sõna. Mõni rääkis niisama omaette, õieti kellegi poole pöördumata. Enamus vaidles tulihingeliselt oma naabriga, keda nad minut aega tagasi olid kohanud. Vaidlus käis ilmselt selle üle, kus kohas asub minu poolt igatsetud saatkond, aga võib-olla oldi leitud juba muud teemad, mida üksteisele näkku karjuda. Pakistani mehed näevad hirmuäratavad välja, kui nad karjuvad. Isegi kui nad karjuvad heasüdamlikult.

“Ah teil on kaart!?” pöördus ranger nagu selginedes minu poole, võttis mu telefoni, näitas seda sekundiks tukijuhile, viimane vaatas arusaaja näoga telefonis lahti olevat kaarti, noogutas siis asjalikult ja tema ilmest lugesin välja, et ta on valmis minema. Nüüd ta järsku teab, kuhu me läheme? Ma ei saanud üldse aru, mis juhtus — enne, kui mina talle telefonist kaarti näitasin, põrnitses ta viimast sellise vastumeelsusega, nagu oleksin teda sundinud imetlema kaks nädalat tagasi surnud sisalikku.

Ranger rajab meile nüüd läbi rahvamassi teed — lükkab inimesi automaadiga eest ära ja häälitseb ärritunud kaameliga sarnaselt. Siinse olukorra tekkimine võttis kokku umbes neli minutit ja nägi lõppkokkuvõttes välja nagu valitsusvastane protest. Sõdur aitab mind küünarnukist toetades tagasi tukki. “Aitäh, kindral!” ütlen ma kogemata.

Peame siiski natuke ootama, kuni teel laguneb laiali umbes kolmekümnest autost moodustunud tropp ja juba ma rappun jälle tagaistmel. Tukijuhi silmades, mida ma näen tema näo ees rippuvast peeglist, kiirgab kindlustunne meie sihtmärgi leidmise suhtes.

Kümme minutit sõitu, siis kõrvaltänav ja ma märkan tuttavaid lipuvärve — punane, must, roheline. Ma ei tunne riigilippe hästi, aga tuhat korda nähtud Afganistani lipu tunnen ma omast arust ära. “Seal! See!” osutan ma kui semafor suure värava suunas, mille kõrval seisavad blaseerunud nägudega kaks sõdurit ning valmistun maha hüppama. ”Nooo Afghanistan! No no!” hakkab juht nüüd vastu ning osutab näpuga hoopis kuskile mujale, eemale. Pagan küll — ta tahab mind jälle sõitma viia, aitab küll! ”Afghanistan! Here!” käsutan ma ning tõmban teda jälle kord varrukast, sundides peatuma. Mees teeb seda vastumeelselt, tema suust voolab pidev jutuvada ning ta vehib kätega, osutades kaugusesse, seletades mulle midagi. Mingu ta kuu peale. Surun talle pihku kokkulepitud summa, jätan mehe omaette seletama ning marsin väravateni.

Valvurid otsivad mind sõnatult läbi, võtavad enda kätte hoiule mu telefoni — siin saatkondades tehakse nii — ning üks nendest teeb žestiga ähvardava sammu tuki suunas, kust ikka veel kostab protestipominat. Tuk kihutab minema, mulle avatakse kriiksuv värav, sisenen hoovi ning sealt edasi halli madalasse majja.

Suures, tühjas ja kõledas ruumis piidleb mind pruuni hiiglasliku kirjutuslaua tagant rohelises vormiriietuses nooremapoolne ametnik. Seinad on täis mulle tundmatute inimeste pilte. Mees annab peanoogutusega märku, viidates toolidele, mis lauast aupaklikul kaugusel asetsevad. “Palun oodake” ütleb ta prantsuse keeles ja mina vastan talle inglise keeles, et pole probleemi. Ta jätkab oma tegevust, mille oma ilmumisega ilmselt katkestasin, kirjutab midagi, tõstab pabereid ühest kohast teise ja näib, et tal on kiire. Tema huuled on veetud veretuks punaseks kriipsuks.

Istun seal otse tema vastas viis minutit, kümme, kakskümmend minutit. Silmitsen huvitult ametnikku ja riigilippu ning sõnapaari tema selja taga seinal. Mõte ei tööta, olen omadega läbi, lihtsalt jälgin toimuvat. Olles oodanud umbes pool tundi, palub ametnik mind lauale lähemale tulla. “Mida sa tahad?” uurib ta igati asjakohaselt, takseerides pahasel pilgul paberikuhja enda ees. “Viisat sooviksin taotleda,” kostan enesekindlalt. Ametnik tõstab nüüd silmad. “Kas tõesti?” küsib ta üllatunult. “Jah, tahan teie ilusat maad näha!” lausun peaaegu et uhkus hääles. “Ilusat…?” Ametnik näeb välja jahmunud. “Jah, mulle tundub teie maa ilus!” Ma olen enda vastusega rahul. Loodan, et ametnikul on minu komplimendi üle hea meel. “Millal te soovite sinna… meie… ilusale maale minna?” venitab viimane peale lühikest vaikusehetke. “Varsti!” on mul vastus varuks. “Varsti…?” Noorsand näib miskipärast segaduses olevat. “Olgu peale,” kogub ta siiski end kiiresti. “Kas teil pildid on ja teie pass palun.” Asetan lauale oma näopildid ja passi ning saan vastu ankeedi: “Täitke see ära.” Ametnik osutab tuttavale toolide reale. Võtan laualt pastaka, lähen istun täpselt samasse kohta, kus ennist.

Võtan pastakal korgi maha, viskan pilgu ankeedile ja seejärel kiiresti mehe selja taga ilutsevatele kirjadele. Panen pastapliiatsile korgi tagasi peale ja ütlen omaette: “Oh sa pagan.” Sammun laua juurde, asetan sellele täitmata ankeedi, võtan mehe uuriva pilgu saatel tagasi oma passi ja pildid, mida ta ei olnud veel puudutada jõudnud, pomisen: “Vabandage väga,” ning marsin ruumist sirge seljaga välja, lastes ukse enda taga vaikse plõksu saatel kinni. Nimelt nii ankeedil kui mehe selja taga seinal on selgelt kirjas riigi nimi, mille saatkonnas ma hetkel viibin: LIIBÜA.

Afganistani lipp. Foto: Shutterstock


Liibüa lipp. Foto: Shutterstock

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis - SIIN.