Kui räägime tankidest, kandub jutt ikka Saksamaale: tankid Tiiger, Panter, Leopard, tankikindralid marssal Erwin Rommel ja kindral Heinz Guderian, sõjapidamisstrateegia välksõda (Blitzkrieg). Saksamaal asub ka üks suurimaid ja mitmekülgsema väljapanekuga tankidele ja soomustehnikale pühendatud muuseume Euroopas.

Ametliku nimetusega Deutsches Panzermuseum Munster, mis maakeeli kõlab Saksa Tankimuuseum Munsteris, on asutatud 1983. aastal. Asub see Munsteris Alam-Saksi liidumaal Saksamaa soomusvägede südames. Seal paiknesid juba XIX sajandil suurtükiväe- ja raudteeüksused, I ja II maailmasõja ajal ka tankiüksused. Bundeswehri loomisest peale asub Munsteris tankivägede väljaõppekeskus koos polügoonidega. Tankimuuseum on välja kasvanud väljaõppekeskuse kogudest ning tegutseb koostöös linnaga. Muuseumi põhiliseks eesmärgiks on Saksa soomusvägede ajaloo uurimine ja koduleht rõhutab, et tegemist ei ole sõjaliste väärtuste ülistamiskohaga, vaid see on ka sõjavastane muuseum. Enamik soomukeid on töökorras, käivad taastamistööd kõigi töökorda tegemiseks. Muuseumi restaureerimispersonal teeb iga soomuki kohta ulatuslikke uuringuid, et taastada need algset kuju ja värvitabelit järgides.

Muuseumikompleksi juurde jõudes tervitab külastajat juba kaugelt Walter Benjamini roosat värvi saksakeelne tsitaat, mis kõlab tuntud tõlkes „Kes aga rahu soovib, räägib sõjast”. Tegemist on kahe maailmasõja vahel tegutsenud juudi kultuurifilosoofi, antifašisti ja marksisti seisukohaga. See tsitaat on hea lühike vastus muuseumi vastu tegutseva äärmusliku seltskonna kahele kõige levinumale seisukohale — „Tankimuuseumi ei vaja keegi!” ja „Milleks muuseum, mis ülistab sõda?” —, mida tsitaadi autorit arvestades on raske ümber lükata.

Muuseumis on üle 140 lahingutehnika eksemplari — tanke, soomukeid, liikursuurtükke. Näituse tuumik on pühendatud Saksa tehnika arengule ning koosneb ligikaudu 80 tankist ja muust soomustehnikast I maailmasõjast tänapäevani. Lisaks väikerelvi, vormiriietust, teenetemärke ja muud sõjavarustust, kokku umbes 6000 erinevat eksponaati.

I maailmasõda

I maailmasõjas oli Saksamaal tankidega kitsas, sest kõrgeimal ülemjuhatajal keiser Wilhelm II-l oli mobiilsusest oma arvamus: „Ma usun hobusesse. Auto on ajutine nähtus.” See mõjutas loomulikult tankide arengut Saksamaal I maailmasõjas. Kui Suurbritannia tootis sel ajal 2600 ja Prantsusmaa 3000 tanki, siis auväärt keiserlik Saksamaa vaid 20 tanki, mis pärinesid Daimleri tehasest. Tänapäevani on säilinud nendest üks nimega Mephisto, mis asub Austraalia sõjamuuseumis, ülejäänud hävitati võitjate poolt või hävisid lahingutes.

Muuseumis aga asub selle autentne koopia, mis on valmistatud säilinud eksemplari järgi, kuid kannab nime Wotan. Selle tanki üheks eripäraks on, et staabiga sidepidamiseks kasutati raadio asemel kirjatuvisid, sest tollane raadiojaam tanki ei mahtunud. Tanki teenindas 23meheline meeskond.

Maailma esimene tankilahing toimus 24. aprillil 1918 Villers-Bretonneux’s, kus osalesid kolm Saksa tanki A7V ja kolm Briti tanki Mark IV. Mõlemad pooled kandsid kaotusi elavjõus ja tehnikas, pannes sedasi aluse uuele peatükile sõjanduse ajaloos.

Pärast kaotust maailmasõjas ei lubatud Saksamaal toota tanke, kuid nõrgalt soomustatud autode tootmises võitjad ohtu ei näinud. Muuseumis on kahe kuulipildujaga varustatud soomustatud politseiauto Daimler DZVR 21 (ainuke säilinud eksemplar), mida kasutati ka Reichwehris. Soomukit toodeti 85 eksemplari aastail 1921-25.

II maailmasõda

Väljapanekut kaunistab II maailmasõjas osalenud Saksa tankide enamik. Osa neist olid kasutusel Aafrika korpuses ja on seetõttu liivakarva.

Sakslased algatasid nelja esimese tankitüübi hanke 1934. aastal. Kuna tollal oli tankide projekteerimine ja valmistamine Saksamaal keelatud, nimetati seda roomikutega põllumajandusmasinate tootmiseks.

Tank I (PzKpfW I), mis oli kahe kuulipildujaga varustatud kergtank, tootmist alustati 1934. aastal. See ei olnud kunagi kavandatud peamiseks lahingutankiks ja seda kasutati enamasti väljaõppeks tankikoolides, kuid lahinguristsed sai see Hispaania kodusõjas leegion Condori koosseisus. Tank I jäi oma ebapiisava relvastuse ja nõrga soomuse tõttu Hispaanias tunduvalt alla vabariiklaste kasutada olnud Nõukogude Liidu tankile T-26. Vaatamiseks on väljas ka kergtank Tank II, millest sai Saksa tankikorpuse selgroog aastani 1941, sest Tank III ja IV tootmine pidurdus ning käivitus täies mahus alles 1940.

Tank III, millest sai tankidiviiside standardmudel, oli tankivastaseks võitluseks varustatud soomust läbistava suurtükiga. Tank III oli 1941. ja 1942. aastal kõige olulisem Saksa tank, mis sai sõja esimesel poolel hästi hakkama, kuid mille lahinguväärtus võimsamate vaenlase tankide ilmudes kahanes.

Lühikese kahuriga Tank IV oli algselt mõeldud toetustankina, kuid see muutus pika kahuri paigaldamisega. Ehkki Tank IV ei olnud nii kuulus kui Panter või Tiiger, oli see sõja teisel poolel kõige olulisem Saksa tank, mida toodeti 8500 eksemplari.

Loe artiklit edasi SIIT!