Kogemus noortevahetustel välisriikides: ei ole nii, et ainult Eestis on iga teine päev halb ilm — sama on ka mujal

Laura Kiviselg on noorsootöötaja ja Tartu Ülikooli tudeng. Oma esimese rahvusvahelise kogemuse sai ta juba umbes kümme aastat tagasi, kui veel põhikoolis õppides osales tema kool Comeniuse programmis. Laura aga naerab, et kui juba ühes noortevahetuses käia, siis sealt saab alguse nii-öelda lumepalliefekt ja noortevahetustel ei näi enam lõppu.

Esimene õpilasvahetus viis Laura Itaaliasse, kuigi projekti täpset sisu ta enam ei mäleta, siis eredalt on meeles rahvusvaheline seltskond. „Ma arvan, et reisiseltskond on see, mis iga projekti omamoodi erinevaks teeb,” selgitab Laura.

Laura on osalenud nii koolitustel kui noortevahetustes. Oma esimesel noorsootöö koolitusel käis ta juba 18-aastaselt Gruusias, kus nad õppisid, kuidas noortele läbi erinevate tegevuste õpetada sotsiaalseid ning igapäevaseid oskuseid, kuidas vähendada sildistamist, diskrimineerimist; kuidas püüda interaktiivselt noorte tähelepanu jne.

Gruusia koolitus on Laura jaoks kõige meeldejäävam: „See oli esimene koolitus, kus mul ei olnud grupijuhti. Lisaks augustikuine Thbilisi, kus oli väga palav, nii et enne koolituskohta minemist suutsimegi vaid olla konditsioneeriga hotellis. Õhtuti seiklesime aga linnas ja kuna mul endal noorsootöötajana kogemus puudus, oli mul võimalus kuulata teiste osalejate põnevaid lugusid.”

Noortevahetused on andnud talle võimaluse kogeda erinevaid kultuure nii vahetusperedes elades kui ka hostelites või hotellides ööbides. „Ma leian, et igas projektis on võimalik midagi õppida,” leiab Laura noortevahetuste kohta. Ta on osalenud nii erinevate teemadega vahetustes, et ilmselt ei ole valdkonda, milles Laura ei oskaks kaasa rääkida.

Meeldejäävaima noorevahetusena toob Laura välja Brüsseli kogemuse: „Ma sain nii paljudele noortele seda võimalust pakkuda ja kõige noorem osaleja oli meil 13-aastane. Isegi kui probleemid tekkisid, siis pöördusid noored kohe minu poole ja leidsime kiiresti lahendused.”

Laura selgitab, et tal on üldiselt õnnestunud sattuda väga ägedatesse projektidesse: „Oluline on ise võimalustel silma peal hoida, kuid mitte igasse projekti minna. Tuleb mõelda isiklikele eesmärkidele ja arengule, aga samas ei tea kunagi ette, missugune projekt ees ootab. Näiteks Itaalias sattusid minu noored tulisesse vaidlusesse teemal „Kes on noortekeskuse külastaja?”, sest Eesti ja Itaalia noored defineerisid enda jaoks noori erinevalt.”

Kui uurida Lauralt, millised on tema meeldejäävaimad kogemused, siis jagab ta mälestust sellest, kuidas noored soovisid talle kingitust teha ning käisid laimiraksus ja tõid ta voodisse kümme laimi. Teine meeldejääv mälestus oli aga Gruusia koolitusest, kui nad otsustasid kolme-nelja kilomeetri kaugusele ujuma minna, kuid pärast ujumist ei suutnud nad mägedes enam koduteed leida ja seiklesid seal hommikul kella poole viieni.

Mida põnevat on Laura veel teinud ja mida uut õppinud? Kuidas peaks erasmuslane kohvrit pakkima? Kui keeruline on kandideerimine või suisa ise projekti kirjutamine? Mis vahe on üldse koolitustel ja noortevahetustel? Neile küsimustele saab vastused Erasmuse taskuhäälingust — SIIT!