ÄPARDUNUD REISILOOD | „Vabandust, kas ma olen hulluks läinud?” esitan retoorilise küsimuse enda kõrval seisvatele reisijatele
(3)Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see Reisijuhi sari just keskendubki. Tänane lugu on (väikeste lisanditega) katkend Rene raamatust "Sri Lanka nüüd".
“Mis asi on sõidugraafik?” küsitakse Sri Lankal
Sri Lanka, 2018 detsember
Pühendan seekordse loo Jaapani raudteefirmale, mis palus vabandust pärast seda, kui üks nende rongidest väljus 20 sekundit lubatust varem. Tokyo ja Tsukuba linna vahel sõitva Tsukuba Expressi juhtkond ütles, et nad “vabandavad siiralt tekitatud ebamugavuste pärast”. Nende rong pidi väljuma kohaliku aja järgi kell 9:44:40, kuid väljus kell 9:44:20.
Soovin sõita Anuradhapurast Jaffnasse. Rongijaam on rahvast murdu täis. Silman vilksamisi selle suure, kireva ja ennastsalgavalt higistava inimmassi mere sees valge nahavärvi ja sinise seljakotiga meest, kes aga kohe nagu uppuv inimene silmist kaob. Rohkem turiste peale minu ja tema ei paista Anuradhapura vaksalis olevat.
Issand, kui palav on. Tunnen, kuidas isegi mu juuksed higistavad. Otsin silmadega sõiduplaani ja märkan seda seina peal kiiremini, kui oleksin arvanud. Vean ettevaatlikult näpuga järge. Kõik on arusaadav: rong peaks üsna varsti väljuma. Siin ei ole nüüd aega passida ja ringi vahtida, vaja tegudele asuda! Seisan kassaluugi juurde viiva järjekorra ära ning vaatan silma hamstrinäoga mehele.
Mina selgelt: „Tere! Üks pilet Jaffnasse, palun!”
Kassaluugi tagant kostab üllatunud hääl: „Jaffna? Te sõidate Jaffnasse?”
„Jah, kui palju see teeb ka? Kui palju teise klassi pilet maksab?” Õngitsen tagataskust kahe näpu abil välja rahakoti.
Seitse sekundit vaikust.
„See oleneb sellest, kuhu kohta te sõidate,” kostab siis kassast mulle mõnevõrra arusaamatu vastus.
Kuidas, palun? Ametnik sai ju enne minu nimetatud sihtpunktist kenasti aru?
„Mina sõidan Jaffnasse!” ütlen kuidagi lapselikult, aga linna nime selgelt ja aeglaselt rõhutades. Kõlan nagu koolipoiss, kes annab suvalisele tädile teada, et tema sõidab trammiga juba täiesti üksi ja oskab õiges peatuses maha minna.
„Miks?” küsitakse kassast selle peale üllatunud tooniga ning pisike mees-hamster, kes mind teenindama peaks, upitab end oma toolilt isegi püsti. Nüüd ilmub luugist välja tema elavate silmadega varustatud pea, mis mind uudishimulikult takseerib.
„Turism?” proovin ma segadusse sattudes.
„Turism, jaaaa,” venitab mees kassast ja istub kuuldava prantsatuse saatel oma toolile tagasi. „Turism on tore asi — good thing, very, very good thing,” jätkab ta mõtlikult. „Aga kuhu te siis lähete seda turismi tegema?”
„Kas see on varjatud kaamera saade?!” pistan mina nüüd mõõdukalt vihaseks saades pea kassaluugist sisse.
Minu kõrval järjekordades seisvad kliendid vaatavad kõike seda kannatlikult ja vähimatki imestust välja näitamata pealt. Neil on ükskõik.
„Ma a i n u l t küsin, kuhu te sõidate,” on luugi taga istuv hamster omakorda üllatunud minu peanupu ootamatust invasioonist tema tööruumidesse.
Mul ei ole sellise keerulise mängu jaoks aega. „Kas ma saaksin palun kellegi teisega rääkida?” uurin ma pahaselt ja ühtlasi ennast püüdlikult kuuldavaks tehes, ning silmitsen suures ametiruumis abipaluvalt ringi.
Teised kassiirid on kõik tegevuses oma klientidega, kuid eemal, kontori sügavuses tooli peal istub keegi ametnik, kes tõstab minu valjuhäälse küsimuse peale ärritunult nina oma tähtsana paistvalt paberitöölt ja karjub mind teenindavale bürokraadile paar lauset omas keeles, rõhutades lausete vahele Jaffna linna nime, samal ajal viibutades õhus oma nimetissõrme, just nagu oleks see pisikene sepavasar.
„Ah soo! Te soovite Jaffnasse sõita?! See teeb 600 ruupiat. Miks te k o h e ei öelnud, et Jaffna?” pöördub kassiir pärast natukene ootamatust suunast saabunud sõimu ja infovoogu minu poole.
„Vabandust, kas ma olen hulluks läinud?” esitan mina retoorilise küsimuse enda kõrval seisvatele reisijatele. Mind takseeritakse vaikides, üks kurva näoga pikem mees kehitab õlgu.
Näitan ette oma passi, saan sõidupileti, jalutan perroonile ja uurin järgmise ametniku käest (kes kontrollib kõigepealt pikka aega tähelepanelikult ja umbusklikult mu piletit), millal täpselt rong väljub ja kummalt perroonilt see läheb. Ma näen siin kahte perrooni. Teisele perroonile saamiseks peab kasutama jalakäijate silda ning jaama kaugemal platvormil pole hetkel näha ühtegi inimest, esimene perroon on aga paksult rahvast täis.
Rong väljub poole tunni pärast ning ootama peab esimesel platvormil — siin, kus ma praegu olen, nii kinnitatakse mulle.
Teen nagu juhatatud. Võtan metallist pingi nurgal istet ja lappan ajaveetmise mõttes Loomingu Raamatukogus ilmunud Virginia Woolfi teost „Proua Dalloway”. Loen. Vaatan telefoni pealt kella — olen oodanud juba tunni.
Rong jääb hiljaks.
Püüan veel lugeda.
Möödub teinegi tund.
Lähen ja pärin jaamaülema käest järele, kas rong, mis peaks võtma suuna Jaffna linna poole, ikka lõpuks millalgi saabub ja kas ma olen õigel perroonil.
„Kohe varsti tuleb rong ja muidugi oled sa õigel perroonil,” antakse kindel ja julgust sisendav vastus ning tõepoolest, veel kakskümmend minutit ootamist ja üks rong vurabki oma raudrataste kõlava logina saatel perrooni ette ja peatub. Suure suuga välja lubatud ajast kaks ja pool tundi hiljem.
Mina ja mulle tundub et vähemalt kümme tuhat teist inimest tormame üksteist nügides rongi peale; nõrgemad tallatakse jalge alla, kõlavad kiljatused ja vagunid täituvad sõna otseses mõttes maast laeni suurte ja väikeste käratsevate inimestega. Keegi innukas müügimees üritab kohe mööda vaguneid käies ärida reisijatele suurest puust potist keedetud riisi, kuid jääb peagi rahvamassi sisse lootusetult kinni ja hõigub ühe koha peal vaheldumisi singali, tamili ja inglise keeles üle terve rongi edasi, nagu viimnepäev oleks käes: „Riis, riis, ostke jumala pärast riisi!”
Reisijaid on liiga palju. Võib-olla neli korda rohkem, kui siia vagunitesse teoreetiliselt mahtuma peaks. Kellelegi ei paista see pisiasi aga muret tegevat. Välja arvatud mulle, kuna ma olen nagu surnud silk surutud kahe paksema vanema proua vahele, kes vaidlevad teineteisega millegi üle ägedalt, mulle kordamööda oma sülge näkku piserdades.
Rong käivitab mootori, päästab ennast kõva kõmaka saatel vabadusse ja sõidab aeglaselt minema. Ja siis juhtub üks huvitav asi: need vagunid, kus olen mina, õnnetu riisimüüja, kaks vaidlevat paksu ja veel kümme tuhat inimest, jäävad jaama maha.
Arutlen endamisi: kas rongijuht ei pannud lihtsalt tähele, et ta vagunid maha unustas, või on sellel manöövril mingi teadlik ja loogiline põhjus? Kannatan veel natukene aega teadmatuses ning pressin ennast siis üleloomulikku jõudu kokku võttes läbi inimmassi, lahtistest vaguniustest välja ja marsin järjekordselt jaamaülema jutule. Ta ohkab kuuldavalt, kui näeb mind tulemas.
Esitan mehele läbisegi konkreetsed küsimused ja praeguseks hetkeks mulle teadaolevad faktid: „Mis toimub? Vagunid on, aga rongi ei ole. Kas on lootust, et tuleb? Minul näiteks ei ole enam lootust! Kas ma saan täna Jaffnasse või mitte? Kas ei või jah?!”
„Kuhu te sõita soovite?” küsib jaamaülem ja mul on tunne, et ma tahaks ta rongi alla lükata, aga pole ju rongi, mille alla lükata! Jälle hakkab pihta see, et ei saada aru, kuhu ma sõita tahan. Miks küll?
„Jaffnasse! MA TAHAN JAFFNASSE SÕITA! Miks keegi sellest aru ei taha saada?!” kaotan jälle kannatuse. Olen näljane ja ootamisest väsinud. Võib-olla oleks pidanud vagunis pakutavat keedetud riisi ostma?
„Oh, siis olete te küll vale perrooni peal! Te peate hoopis teise perrooni peale minema. See rong läheb Colombosse!” ütleb mees kindla häälega ja ma löön talle mõttes sussiga pähe.
„Sittagi see kuskile Colombosse läheb, vedur sõitis ju minema!!!” porisen ja sean sammud silla poole, mis mind üle rööbaste juhatab.
„See oli imelik lugu jah,” ütleb raudteetööline pead kratsides mulle järele.
Teisel perroonil seisab ainult üks inimene, seesama turist, keda ennist rahva seas silmasin! Lähen ja teen temaga juttu ja küsin, kas me läheme ühes suunas, Jaffnasse. Mees on vanemas eas sakslane ja kinnitab, et temagi üritab sellesse müstilisse linna Jaffnasse pääseda.
Ta selgitab õhinal : „Kõigepealt ma ootasin tunde ja siis ma seisin seal vagunis kaua aega ja siis sõitis rong lihtsalt minema, aga inimesed jäid maha! Kujutad sa ette? Kas pole naljakas? Nii naljakas!” Naerab laginal.
Minu arust ei tee sakslased tihtipeale naljal ja traagikal vahet.
Mehe nimi on Klaus ja ta on viiekümne kaheksa aastane.
Järsku osutab Klaus näpuga — meie perroonile kuuluval rööpapaaril kihutab meie poole vedur ilma vaguniteta, ilmselt seesama, mis ennist plehku pani? Seisvates vagunites konutavad kümme tuhat inimest vaatavad seda vaatepilti samuti pealt, ninad vastu aknaklaasi surutud. Vedur möödub meist peatumata ja laseb lõbusalt vilet. Publiku silmist ei paista mitte mingisugust üllatust.
Lobiseme veel umbes viis minutit. Klaus jagab minuga küpsetatud banaane („Võta, võta julgelt, mis sa häbened, meie kaks valget siin Sri Lanka põhjaosas peame kokku hoidma ja teineteisega toitu jagama!”) ning meie rong saabub. Minul temaga toitu jagada ei ole, kingin talle ühe kaasas olnud raamatu, sest ta on tore ja inspireeriv mees. Mulle sümpatiseerivad inimesed, kes kõrgemas vanuses aastateks reisima suunduvad.
Oleme ainukesed inimesed, kes saabunud rongi peale lähevad. Meie tühjavõitu rongi võidukat jaamast lahkumist saadavad mahajääjate pilgud, mis ei näita välja ei kadedust ega frustratsiooni. Nad lihtsalt silmitsevad meie lahkumist oma vagunitest ja on ennast ilmselt vaikimisi häälestanud veel tundidepikkuseks ootamiseks.
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis - SIIN.
