Veel paar aastat tagasi ei erinenud mu reisiharjumused väga palju keskmise inimese omast. Ma pole kunagi olnud meeletult suur reisija ja maailma avastaja. Kui pärast ülikooli lõppu tekkis ühtäkki tühimik, kus kool oli läbi ja töö ei hoidnud samuti kinni, siis seisin võimaluse ees võtta vaheaasta. Asjaolude kokkulangemisel otsustasin reisida ja elada mõnda aega maakera kuklapoolel Austraalias, alguspunktiks Perthi linn riigi läänerannikul. Sellest kujunes seitsmekuuline seiklus. Olgu öeldud, et osa minu Austraalia-elust langes üleilmse pandeemia aega, mistõttu reis osati lühemaks jäi ja ehk seetõttu mõnevõrra rohkem väljakutseid pakkus kui „rahu ajal”.

Kui esialgu oli Austraalias mõttes otsida ka IT-alast tööd, siis kokkuvõttes panin end proovile ametites, mis ülikoolis õpitust totaalselt erinesid. Katsetasin Perthis erinevaid juhuotsi ladudes või proovisin kätt muude füüsiliste töödega. Näiteks tegin abitöid ühes mäe otsas asuvas majapidamises, kust avanes imeline vaade Perthi kesklinnale. Seejärel viis elu mind Austraalia lõunaosasse ookeaniäärsesse Busseltoni linna, kus elasin kolm kuud. Töötasin ühes sealses hotellis, kus sai kätt proovida nii hommikupoolikutel tube koristades kui ka õhtupoolikul baaris-restoranis kliente teenindades. Tagantjärele olen väga rahul, et sain selliseid töid katsetada.

Henri kängurupargis. Foto: erakogu

Konstantne ebamugavustunne paneb liigutama

Reisimine pakub kahtlemata väga palju uut — võimalusi leida uusi tuttavaid, kogeda teisi kultuure ühes nende omapäradega, külastada piltilusaid kohti jne. Aga minu arvates on suurim pluss ikkagi enese tundma õppimine ja arenemine. Kui reisimine hõlmab ka kohapeal töötamist, siis saab üsna selgeks, et paljudes kohtades eestlasliku tagasihoidlikkusega läbi ei löö. Seega mõistsin, et võõras keskkonnas tuleb kiirelt ümber orienteeruda uju või upu mõtteviisile.

Näiteks ei ole meil Eestis tavapärane ukselt uksele käies tööd otsida, aga Austraalias on see teatud sektorites vägagi loomulik. See ei olnud alguses sugugi lihtne ja nõudis parajalt eneseületust. Lihtsalt CV-de saatmisest poleks piisanud.

Samuti on omaette kunst ka kohalikega suhtlus. Austraallased on muretu ja vahetu suhtumisega ning nendega suhtluses käib alati kaasas small talk. Kui seda eirata ning eestlasliku konkreetsusega peale lennata, võid näida ebaviisakana ning jätta halva mulje. Sellega vähendad ka võimalust tööd leida. Palju tööotsi liigub seal ka läbi tuttavate ja hea sõna aitab seetõttu meeletult kaasa. Seega tasub omavahelistesse suhetesse ja suhtlusoskuse lihvimisse palju panustada.

Niisiis tekkiski mul Austraalias olles arusaam, et mu areng algab vaid siis, kui ma ei ole mugavustsoonis. Hakkasin seda enesele teadvustama. Õppisin, et selline olukord aitab hoiakuid muuta ja sisendab rohkem julgust uusi asju ette võtta. Usun, et olen seetõttu hulga rohkem jah-mõtteviisi usku kui veel kaks aastat tagasi.

Kandub tänasesse igapäevatöösse

Ka nüüd pea üheksa kuud Eestis tagasi olles vaatan oma tänast igapäevatööd sellest vaatevinklist, kuidas see saab mind edasi viia. Alustasin koju jõudes uuelt lehelt ja uue tööga ning kindlasti varasemast veidi erinevama hoiakuga tööle. Täna on minu eesmärk, et iga töö, mida teen, aitaks kaasa mu enesearengule.

Praeguses töös Elisa IT-toes ärikliente abistades tuleb iga päev ette tundmatuid väljakutseid. On uued kliendid ja uued küsimused. On hea mõtteharjutus, mida tegelikult kõik võiksid proovida, küsides: kas võtad ette vaid tuttavad ülesanded, millele kinnisilmi vastust tead või proovid tulemuslikult lahendada ka neid, millega kunagi varem pole kokku puutunud? Kas teed täpselt nii palju, kui pead ja töö nõuab, või astud enese arengu hüvanguks sammu mugavustsoonist välja ja proovid asjale uut moodi läheneda?

Tõsi, loomulikult peab sellist mõtteviisi ka tööandja toetama ja soosima, vastasel juhul võib tekkida paigalseis ja eneseareng pidurduda. Nii uinutad end taas mugavustsooni. Õnneks pakub mu praegune töökoht mulle piisavalt vabadust ja võimalusi katsetada ning enda lahendusi välja pakkuda — sest vaid nii on võimalik asju paremini teha.

Liigne hirm eksida, asjatult

Julgusega katsetada võtan paratamatult ka suurema riski eksida. Kui kaks aastat tagasi IT-valdkonnas alustasin, siis ei julgenud ma vigu teha. Ühest küljest on see inimlik. Teate ju küll seda ebamugavustunnet, kui olete midagi valesti teinud. Kui keegi hingab kuklasse, iga sammu jälgib ja eksimuse eest karistab. Täna aga vaatan olukorrale teisiti. Julgen võtta vastu otsuseid, mida ilmselt varem ei oleks söandanud. Tegutsen teadlikumalt ebamugavustsoonis. Miks? Sest vaatamata sellele, kui ma ka eksin või põrun, õpin ja saan targemaks ja teen järgmine kord paremini. Ja see on kahtlemata ainult ja ainult võit.

Kui ma enne Austraalia-retke ise väga suur reisihuviline polnud, siis nüüd tahaks piirangute leevenedes taas maailma avastama asuda. Just ennekõike seetõttu, et see pakub võimalusi ennast arendada ja näha asju teise nurga alt.

Ja lõpetuseks minu kolm nõuannet, mida julgen ka oma kogemuse põhjal teistele soovitada:

  • Võõras keskkonnas on ebamugavustsoonist lihtsam välja astuda. Konstantne ebamugavustunne paneb meid liigutama. Reisi, koge ja näed, kuidas su hoiakud muutuvad. Õpid endas väga palju uusi külgi tundma.
  • Proovi erinevaid töid, kasvõi lühiajaliselt ja korra elus. Need õpetavad nägema asju teise nurga alt ja annavad oskuse võtta igast eelnevast töökohast kaasa mõni uus teadmine või tõdemus.
  • Ära karda teha vigu — kehv ja ebamugav tunne asendub enesekindlusega, kui näed tulemusi ja hakkad tajuma, kui palju sa tegelikult teatud olukordades õpid.


Henri Austraalia mandri kõige edelapoolsemas punktis Cape Leeuwin Lighthouse'i juures. Foto: erakogu