(Võib-olla) elu kõige hullem bussisõit


November 2015, Lõuna-Myanmar

Jälle kord oli talv ja keegi kirjutas kuskil reisiblogis, et Tai ja Myanmari vahel avati turistidele piiripunkt, mida masside poolt siiski veel ei kasutata. Tundmatu blogija lisas veel: piiri ületamise järel “peab valmis olema selleks, et kohtud Myanmari vähemusrahvuste sõjaväepatrullidega, kes võivad sind küll hirmutada, aga ohtlikud nad ei ole” ja mind haaras kohe tunne, et pean minema. Mulle meeldib saada hirmutatud niimoodi, et ohtlik ei ole! Lõbustuspark töötab ju ka samal põhimõttel.

Mõeldud-tehtud ja küllaltki varsti leidsin ennast Taist, võluva nimega linnast — Kanchanaburi, kus muuseas asub kuulus “sild üle Kwai jõe”. Sealt linnakesest saab Myanmari piiri äärde üheksakohalise mikrobussiga. See on ebamugav, umbes kuue tunni pikkune sõit, kiilutuna kahekümne kohaliku vahele, aga ära see matk sind ei tapa.

Seejärel jõuad piiripunkti, räägid seal natuke ametlikku juttu ja kui läheb nagu minul, siis kiikad korra ka automaadi torusse. Tai pool piiri oli kõik ilus ja lilleline, aga Myanmari piiril meeldis kambale noortele piirivalvuritele minu kulul nalja teha ning mind selle nalja käigus automaadiga togida — eks huumorisoon ole igal pool erinev! Edasi läheb sõit Dawei linna suunas mööda käänulisi punaseid liivateid koos eraauto ja juhiga, sest ühistransport sellel teelõigul ei liigu. Ka see teekond, mis on küllaltki pikk, ei tee liiga palju häda ja kuigi meie auto tundus olevat pärit aastast 1028, kannatab keskmine inimene sellegi sõidu ära.

Muuseas — tee peal kohtasime tõepoolest valitsusega konfliktis oleva rahvuse sõjaväelist patrulli. Nad “kontrollisid” tujutult minu passi. Tahtsin kuttide käest limonaadi osta, sest esialgu, enne kui ma relvi märkasin, tundus mulle miskipärast, et nende püsti pandud putka on just selleks otstarbeks — limpsi müüa — mõeldud. Sellest apsakast tekkis sõnavahetus, aga mu autojuht rääkis asjad sirgeks ja vabandas mind välja, seletades, et ma olen arutu turist ja mul on ilmselgelt veel ka päikesepiste.

Nüüd jõudsime unisesse Dawei’sse, kust mina soovisin edasi minna Andamani mere vahetusse lähedusse. Võib-olla kakskümmend kilomeetrit oli sinna maad ning kui mu autojuht teatas resoluutselt, et ainuke võimalus teekonda jätkata on kohaliku poisi pisikese mootorratta tagaistmel, sest tema ise peab kuskile mujale minema, siis raputasin ma neli minutit järjest nukralt pead ja mõtlesin, et küll mu elu on ikka õudne.

Suure seljakotiga kohaliku väikese poisi väikese mootorratta tagaistmel, käänulistel mägiteedel, lisaks veel see tõsiasi, et kõikidel poistel, kes mulle transporti olid pakkuma tõtanud, silmad läikisid ohtlikult — see kõik ei kõlanud hästi. Tundus, et mõistlikum oleks ennast kohe ilma aega raiskamata kuskilt mäest pea ees alla heita.

Tegin selle näruse sõidu siiski kaasa, kogu raha eest närvitsedes ning värisevate jalgadega võõrastemaja ees rattalt maha hüpates olin kindel, et s e e oli minu reisi kõige hirmsam sõit. Võta aga näpust — palju hullem sõit, mille tagajärjed mind siiani mõjutavad, seisis alles ees!

Sõin rannakohvikutes tom yum suppe ja rõõmustasin, et mitte kuskil ühtegi turisti ei ole. Tühjad rannad, metsik loodus, huvipakkuvad külad. Vähemalt sellel ajal oli Dawei ümbruses turismiga kitsas. Nautisin vaikust lausa nädala, enne kui edasi Myeikisse sõitsin — ehk siis lõuna poole.

Myeikis oli juba natuke rohkem lääne inimesi, kuna sealt pääseb ilusatele saartele lulli lööma. Käisin ühelt ise ka läbi, astusin rannas endale merisiiliku jalga ja oligi aeg edasi minna — päris Myanmari lõunatippu, et seal jälle kord piir ületada ning Taisse tagasi pääseda. Oleks ma ette näinud, kui vastikuks järgnev sõit kujuneb, poleks ma kuskile läinud, vaid elaksin siiani Myeikis, kasvataksin merisiilikuid ja treeniksin neid igasugu trikke tegema.

Buss Kawthaungi pidi väljuma kell viis õhtul. Olin nagu nupsik tund aega varem bussijaamas kohal, et jumala pärast mitte maha jääda — päevas startis väidetavalt vaid üks transpordivahend selles suunas.

Sisustasin järgmised kolm tundi sisukalt sellega, et jooksin iga väljuva bussi juurde ning karjusin kohkunud bussijuhile näkku nagu meeleheitel rändlind: “Kawthaung? KAWTHAUNG!?” Kõik raputasid pead. Lõpuks väsisin ja taipasin, et midagi on mäda.

Bussijaama seina sees asuv infolett osutus mitte-info letiks, ning iga kord, kui üritasin seal ennast minu eest peitva vanamehe käest uurida, kas mul on veel lootust täna bussi peale saada, löödi pärast kohalikus keeles esitatud vihast loengut mu nina ees luuk lihtsalt kinni.

Otsustasin siiski kangelaslikult oodata ja silkasin bussi juurest bussi juurde edasi umbes kella üheteistkümneni ja täpselt siis, kui olin endale seljakoti selga vinnanud ning otsustanud alla anda, tuikus minu juurde alkoholi aurudest ümbritsetud kohalik mees, kes konarlikus inglise keeles uuris, et kas ma tahan Kawthaungi bussi peale saada või misasja ning minu jaatava vastuse peale selgitas, et buss oli just väljunud, aga juht oli sõitu alustanud bussijaamast natuke eemal. Ta ei olnud “viitsinud” bussijaama sisse keerata. (“He no want to!”)

Taevast mulle saadetud ingel sülitas nüüd suure lärtsu punast beetlipähkli löga minu varvastele, tõstis näpu, palus mul oodata, helistas karjudes kellelegi ning pöördus siis minu poole: “Ruttu, ma viin su ära, buss ootab, peatasin kinni!”

Kuna ma olin näljast ja kuumusest uimane, ei kõhelnud ma hetkegi, jooksin selle tegelasega kohe kaasa ja leidsin ennast jälle kord väikese mehe väikese mootorratta tagaistmelt — koht, millele ma teoreetiliselt eelistaks vist isegi vanglat.

Soovitus — ärge minge kellegagi niimoodi kaasa! Te võite saada kas paljaks varastatud, langeda inimröövi ohvriks või parimal juhul sukelduda liiklusõnnetusse. Olin loll. Lasin kõrvust mööda ka lause, mis mees selle peale ütles, kui ma ta käest küsisin, et kas ta tahab minu aitamise eest raha: “Ei raha. Ma purjus. Muud teha pole. Aitan.”

Kihutasime kaua aega pimeduses, vältides kitsal teel vastu kihutavaid mootorrattaid. Aeg-ajalt sülitas mees mulle pähklitükke juustesse. Kiivrit ta mulle loomulikult ei olnud pakkunud.

Ja siis jõudsime ümariku “kolhoosibussi” tüüpi bussini, mis tee ääres seisis ning absoluutselt igast august, mitte ainult summutist, tumedat tossu välja ajas. Näis nagu buss põleks. “Sina mine,” lükkas rattur mind oma sõiduki pealt nüüd maha ja juba oligi ta läinud. Olin nõutu — seal pimeduses, võõras kohas, ei saanud ma isegi aru, kuhu poole jäi linn, kust me olime tulnud. Mis siis, kui see pole ikka õige sõiduk, kuidas ma tagasi saan?

Kõmpisin bussini. Viimasel oli ainult üks uks ja see oli kutsuvalt avatud. Bussi sisemusse ma ei näinud, aknad olid väikesed ja bussis oli pime. Kõndisin igaks juhuks kiiresti ümber sõiduki ning pistsin pea juhikabiini aknast sisse. Seal avanes ees koomiline vaatepilt — väikesesse kabiini olid ennast peale juhi pressinud veel viis inimest. Sellisesse ruumi, kus istekoht oli ette näidata vaid ühele, heal juhul kahele reisijale peale roolikeeraja. Roolis olev hullumeelse olemisega mees vaatas mind etteheitva kannatamatusega, ma liputasin ruttu oma kortsus piletiga: “Kawthaung yes?” “Yes,” kohmas juht närviliselt ning osutas käega selja taha — uksele. Kobi sisse!

Rõõmus selle üle, et minu kannatlikkus oli mind lõpuks sihile viinud, tõttasin bussi nina eest läbi, astusin õhinal esimesele trepiastmele, hakates ennast bussi sisse vinnama ja nägin alles siis: bussi sisemus ei meenutanud kohe üldse mitte reisibussi sisemust. Isegi mitte tavalise kohutava Aasia reisibussi sisemust.

Enamus ruumist oli maast laeni täis laotud suuri — vast viiekümne kiloseid riidest riisikotte. Kottide peal, lae all, lösutasid inimesed. Kui kunagi oli see buss kindlasti olnud reisibuss — selliseid liikus siin palju — siis enamus istmeid oli sellest konkreetsest bussist nüüd välja võetud. Esimese hooga silmasin kõikide inimeste ja kottide vahel vaid kolme istmerida, nendel omakorda iga tooli peal koos, üksteise süles kolm-neli inimest. Kogu bussi sisemus nägi välja nagu sinna oleks kõigepealt laotud kotid, siis sisse palutud reisijad ning seejärel buss kõrgest mäest alla veeretatud. Suur hulk reisijad — läbisegi üksteise peal, kottide vahel, lae all, põrandal pikali, mõned seisid. Lapsed, naised, mehed, vanurid. Bussi sisemus oli suitsune, ajas köhima. Kõik köhisidki.

Ma ei näinud siin enda jaoks ruumi olevat. Seisin ikka veel esimesel astmel, ma ei pääsenud edasi — kellegi vatijopes selg takistas liikumist.

Tahtsin tagurpidi maha astuda, kui buss järsult kohalt võttis ja nii vihaselt kiirendas, et ma ei julgenud enam maha hüpata. Hüüdsin küll, et härra, pidage kinni, halloo, kuid mootor tegi sellist lärmi, et sellest ei olnud võimalik üle karjuda. Haarasin kahe käega metallist käsipuudest kinni ja proovisin enda keha jõuga edasi suruda. Bussitäis rahvast põrnitses mind selle peale tigedalt. Ausalt — kilud karbis näevad ka tavaliselt rõõmsamad välja ja tundub, et neil on seal konservikarbis rohkem ruumi laiutada kui sellel bussitäiel inimestel oli.

Olles mõnda aega lahtise ukse vahel kõlkunud, tuli mulle meelde, et läbitav maa on ju üle neljasaja kilomeetri. Võimatu, et ma selle kõik niimoodi ukse vahel läbi teen. Hakkasin võitlema. Tõukasin, pressisin, väänasin, vabandasin, pugesin, siputasin, astusin kellelegi peale, vabandasin, tõukasin ning juba kümne minuti pärast olin ma edasi liikunud — vähemalt 10 millimeetrit bussi sisemuse poole.

Niipalju oli aga minu uppuvat inimest meenutavatest siputustest kasu, et üks pingitäis inimesi oli neid ponnistusi märganud ning nendes tärkas südametunnistus — hakati organiseerima, et turist pääseks nende juurde pingile. Jagati käsklusi. Kõik üritasid ennast ühise massina natukene liigutada. See oli raske.

Kahekümne minutiga olin ma liikunud tänu inimeste tohututele pingutustele akna alla, võttes istet pingil, kus minu vasak põlv suutis mahtuda esiistmes haigutavasse auku ning teine leidis paratamatult endale koha kolme inimese raskuse all, kes tahtmatult minu ihuliikmele nõjatusid, kuna neil omakorda seljas elati. Mul oli valus aga minu valugrimassile vaadati ükskõikselt — teha ei olnud midagi.

Bussil puudusid amordid ning iga kord, kui mõnest august täiel kiirusel läbi sõitsime — ja seda juhtus keskmiselt iga nelja minuti tagant — vajutasid kolm inimest, kes minuga kitsast istekohta jagasid, mulle põlve peale. Iga kord kostis siis põlve seest tagasihoidlik prõks ja valu paisus natuke jälle suuremaks. Nii olime sõitnud umbes poolteist tundi. Kaheksa tundi seisis veel ees …

Vaatasin aknast välja ning hoidsin kätega tagasi hiiglaslikku riisikotti, mis mu õlgadele vajutas. Põllud. Kuskil kaugel mõni küla. Raks — põlvevalu. Tee oli enamalt jaolt tühi — suurte pausidega tulid meile tohutul kiirusel teised bussid, millega napilt laupkokkupõrget välditi. Raks — põlvevalu.

Arutlesin omaette, et kas mul oleks mõistlik maha minna. Proovida kas tagasi või edasi hääletada. Või magada tee ääres, kuni läheb valgeks. Hääletamine ei tulnud kõne alla — kottpime ning liiklust praktiliselt ei ole. Tee ääres magamine — riskid pannkoogiks sõidetud saada. Riisipõllule magama minemine — Myanmar on kuulus oma mürkmadude poolest. Tänan, ei. Ma ei osanud midagi teha. Proovisin valuga kuidagi toime tulla, krigistasin hambaid, mõtlesin lõbusatest asjadest. Mõtlesin ka, et huvitav, mis oleks halvem — kas see, et me niimoodi järgmised kolmsada kilomeetrit jätkame või see, kui mõne teise bussiga kokku põrkaksime.

Ja siis tuli bussil ratas alt ära. Sõitsime teelt välja, pritsis sädemeid. Mul oli hea meel.

Kõik oli parem, kui see valu. Saigi pausi pidada — kobisime õue. Keegi ei olnud viga saanud. Suutsin ennast esimeste seas välja pressida ning vaatasin üllatunult oma kümme minutit järjest, kuidas rahvast aina voolas ja voolas bussist välja. See oli nagu tsirkuseklounide auto, kuhu mahub palju rohkem inimesi, kui võiks arvata.

Seisime pilkases pimeduses kobaras koos ja kõik — nii mehed kui naised tühjendasid ennast sealsamas, vaevumata paar meetritki liikuma. Võib olla oli põhjuseks ussikartus, sest olime täielikul tühermaal, kus riisipõllud ulatusid kohe maantee äärde — mul ei olnud kellegi käest küsida, keegi ei rääkinud inglise keelt. Isegi eesti keelt mitte!

Bussijuht askeldas kamba vabatahtlikega ratta kallal, bussi esiosa tõsteti üles ja tuli välja, et nii mitte ettenägelikul rahval oli bussis varuratas! Või pandi sama ratas tagasi, ma ei saanud aru ja mind ei huvitanud. Olin väsinud, kohutavas piinas ja mõtlesin, et mida küll pidid läbi elama inimesed, keda küüditati. Selle lumehelbekese mõtte peale hakkas mul ausalt öeldes natuke kergem. Pole mul häda midagi! Tühjendasin ka ennast selle inimkamba keskel, kõikidele samal ajal lahkelt naeratades.

Pool tundi ja saime tagasi bussi minna. Mind lasti üksmeelselt ees, et saaksin oma piinapingis koha sisse võtta. Oleksin valinud mõne teise koha, aga midagi paremat ei olnud võtta. Seismiseks oli buss minu jaoks liiga madal — pidin kõvasti koogutama, kui edasi liikusin. Niiviisi viis tundi küürus seista, inimeste vahele kiilutuna… Ei. Oli valida ainult halva ja halva vahel. Istusin tagasi, neelasin alla ühe taskupõhjast leitud valuvaigisti (mul polnud aimugi, kuhu mu seljakott oli kadunud, et korralik doos Panadoli neelata) ja võtsin alistunult vastu järgmise põlvemuljumise laine.

Sõitsime ja rappusime. Ma ei suutnud magada minutitki, valu ületas kõik piirid. Siis läks järsku valgeks. Sõitsime veel paar tundi. Mõtlesin, et see sõit ei lõppe kunagi. Pidevalt jooksis peast läbi stsenaarium, et ma olen vale bussi peal. Mu telefon oli kotis ja ükski minu pinginaabritest ei suutnud mind rahustada ja mulle kinnitada, et kas sõidame ikka õiges suunas. “Kawthaung?” küsimuse peale nokiti nina ja vaadati kaugusesse. Keegi ei saanud aru, mida kuradit minusugune üldse seal bussis tegi. Ma ei kuulunud sinna. Olin sellega täiesti nõus — ma ei kuulunud sinna.

Ja siis hakkas riisibuss külade vahel peatusi tegema. Igas peatuses väljus inimesi. Peatselt ei rõhutud enam mu põlve, kuna mu naabrid said ennast liigutada. Siis väljusid ka nemad ning sain enda jalga sirutada. Milline mõnu! Olime sõitnud kokku üle kümne tunni. Lahkuvate inimeste alt tuli nähtavale minu seljakott ning koukisin sealt välja telefoni. Kontrollisin kaardilt: olime õigel teel ja Kawthaungi oli jäänud kakskümmend kilomeetrit. Selle viimase teelõigu reisisin nagu kuningas — laiutades üksinda määrdunud sinise plastikuga kaetud bussipingil, teekaaslaseks kolm kohalikku vanamutti ning umbes miljon sünget riisikotti.

Kui buss lõpuks linnas peatus, lonkasin dramaatiliselt oiates esimesse hotelli, kus valu pärast hambaid krigistades käitusin justkui algaja enesetapja: sõin ära pool karpi valuvaigisteid ja jõin peale veerand pudelit kohalikku viskit — nii kohutav oli tunne põlves. Läksin magama.

No ja siis hommikul läksid elu ja reis edasi ning mõne nädala pärast andis kõige suurem valu natuke järgi. Rõõmustasin: “Äkki saab see põlve asi ikka iseenesest korda!” ja hüppasin Laoses olles muretult üle ühe hotelli aia ning kõva raksatuse saatel kindlustasin selle, et mu põlv siiani “nässus” on. Mõnikord, kui aega üle jääb, käin Iirimaal ikka oma probleemi perearsti juures presenteerimas, aga kuulen lahendusena arstikabinetis alati ühte ja sama lauset: “Sa pead operatsioonile minema!” “Ei aitäh,” mõtlen ma siis endamisi, sest põlveoperatsioonile saatmine kõlab minu jaoks sama hirmsasti nagu keegi küsiks: “Kas sa petrooli tagumikku ei taha saada?” Tõesti — ei taha.

Käänuline teekond Daweist Andamani mere rannikule. Pilt oleks justkui tehtud aastal 1920, aga ei ole. Foto: Rene Satsi

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis - SIIN.