MILITAARTURISMI PÄRLEID | Ungari sõjamuuseum — ajarännak läbi madjarite sõjaajaloo
(8)
Paarikümne aasta järel on Ungari sõjamuuseumis taas püsiväljapanek relvade ajaloost. Külastajatele pakub see palju rohkem kui varasemad näitused, osa väljapandud relvadest ja varustusest on nüüd võimalik ka oma käega katsuda.
Oma käega katsumise võimalus oli peamine põhjus, miks väljapanek on korraldatud just praegusel moel. Kuid mitte ainuke. Tegelikult oli põhjusi veel kaks.
„Me tahtsime lahendada hoidla ruumikitsikuse probleemi ja lahendasime selle, paigutades ligemale 900 eksponaati näituseruumidesse ja koridoridesse. Kolmas põhjus aga oli seotud muuseumi temaatilise õppetundide kavaga, mida on meie juures korraldatud juba seitse või kaheksa aastat; nende õppetundide käigus kasutavad eksperdid mitmesuguseid eksponaate õppevahenditena, et tutvustada õpilastele mõnd ajastut või ajaloolist sündmust,” räägib sõjamuuseumi asedirektor major Péter Soós.
Need tunnid on õpilaste hulgas väga populaarsed, mõnel aastal on neid korraldatud lausa üle 300. Üks osa nendest on relvaajaloo praktiline programm, kus õpilased saavad väikestes rühmades rohkem teada näiteks keskaegsete relvade, 1848.-49. aasta revolutsiooni ja iseseisvussõja või kahe maailmasõja kohta.
„Tahtsime anda neile tundidele meie muuseumis püsiva koha, sest varem pidime oma õppevahendeid, nagu näiteks ajalooliste relvade, vormiriietuse ja muude rõivaste koopiaid, edasi-tagasi transportima. Lisaks põhi- ja keskkooliõpilastele pakub väljapanek huvi ka Ungari Riikliku Avalike Teenuste Ülikooli üliõpilastele. Neile peavad loenguid professionaalsed museoloogid, mitte muuseumi õppejõud, sest seda sihtrühma huvitavad hoopis teistsugused asjad, nagu relvade tehnilised näitajad ja taktikalised omadused,” lausub major Soós.
Nagu eeltoodust näha, on relvade ajaloo avatud väljapanek tõhus vahend õpetamaks ajalugu õpilastele, kes moodustavad enamiku muuseumi külastajatest ja kes õpivad eelkõige põhikooli viimastes klassides ja keskkooliastmes. Selles vanuses noorte külastuskogemuse täiustamiseks tuli ka idee paigutada näitusele vahakujud.
Pühendumusega tehtud
Sõjamuuseumi ajaloo esimesed kolmteist vahasõdurit loodi just püsinäituse tarbeks. Sellele eelnes tõsine uurimistöö. Kõigepealt tuli otsustada, milliseid Ungari sõjaväe ajaloolisi sõduritüüpe peaksid kujud esindama. Sellele otsusele järgnes ajastukohaste vormiriiete ja varustuse valmistamine. Seetõttu on kujud realistlikud ja oma ajastu tüüpiliste näojoontega, mis toob ajastud õpilastele lähemale.
„Loomulikult tahtsime teha need kõik võimalikult autentsed. Seepärast kasutasime arheoloogilisi leide ja kirjeldusi ning meile lähemate ajastute puhul vaatasime ka säilinud välijuhendeid. Kui olime paika pannud sõduri riietuse, varustuse ja relvastuse, siis andsime kujule tüüpilise näo: näiteks Ungari vallutuste ajastu ratsanikust vibulaskjale tegime äratuntavad idamaiste mõjutustega näojooned. Jagasime skulptoriga oma ideid kujude iseloomulikest omadustest ja parameetritest (muuhulgas nende näojoontest ja poosidest). Tuleb märkida, et vaha on väga tundlik materjal, mis näiteks tähendab seda, et meie kujude käed ei suuda raskust kanda ja me pidime nende riietamisel olema ettevaatlikud. Mõnele kujudele saime riided selga ainult nii, et lõikasime need lahti, panime kujule ümber ja õmblesime uuesti kokku. See oli täpne ja aeganõudev protsess, kuid vääris iga sellele kulutatud minutit, sest lõpptulemus räägib ise enda eest,” jutustab asedirektor väljapaneku korraldamise kriitilise etapi kohta.
Näitust hakati üles ehitama 2016. aasta veebruaris-märtsis ja sellega paralleelselt algas ka eksponaatide valimine. See ülesanne anti kolmele museoloogile, nimelt külmrelvade kollektsiooni, varaste tulirelvade kollektsiooni ja kaasaegsete tulirelvade kollektsiooni kuraatoritele. Nemad valisid välja parimad võimalikud esemed, aga kahjuks poleks need kõik kuidagi väljapanekusse mahtunud ja nimekirjast välja jäänud esemed viidi raske südamega tagasi. Edasi anti väljavalitud esemed restauraatorite kätte, kes neid veidi remontisid. 2017. aasta kevadel hakkasid eksperdid nendega vitriine täitma ja relvistu avatseremoonia toimus muuseumiööl, 24. juunil 2017.
Väljapanek on paigutatud nelja ruumi ja kahte koridori sõjamuuseumi esimesel korrusel, Marmorruumi ümbritsevas sektsioonis. Esimene ruum sisaldab mõõku ning mitmesuguseid keppe, sauasid ja muid tömpe löökrelvi Ungari vallutustest Ottomani valitsusaja lõpuni. Siin saavad külastajad näha viit vahakuju: vallutuste ajastu ratsanikust vibulaskja; kuju, mille eeskujuks on Tamás Szentpéteri, Zólyomi beilif; õukondlane palatiin Miklós Garai eskordist; Ungari kõrgklassi mees teenimas raskeratsaväes (koos koopiaga tema gooti stiilis plaatturvisest tema kõrval); ning haidukk.
„Beilifi riietusest on puudu rõngassärk, kuid selle rekonstruktsioon on näha kuju kõrval ja külastajad saavad seda selga proovida. Mõned relvade ja varustuse koopiad, mida saab katsuda ja selga proovida, olid meie kogus olemas juba varem, me kasutasime neid teistes väljapanekutes ja muuseumitundides. Samal ajal on meil palju esemeid valmistatud spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks,” räägib asedirektor.
Muuseumi eksperdid panid täpselt paika väiksemadki detailid, näiteks 1600. aastate haiduki vahakujul on just seda tüüpi sõdurile iseloomulikud haavad, nimelt põletused kätel ja mõõgalöögist saadud kõrvahaav.
Loe artiklit edasi, vaata fotosid ja videot SIIT!
