Kokkuvõtete tegemise aeg: kohe lõppev keeruline aasta tähendas õpihimulistele inimestele uusi väljakutseid ja uusi võimalusi

Erasmus+ viimaseid päevi kestev programmiperiood liitis 2014. aastal kokku erinevad õpirände- ja koostööprogrammid. Euroopa Solidaarsuskorpus on aga alates 2018. aastast pakkunud võimalusi noortele inimestele töötada ja kaasa lüüa vabatahtlikuna projektides. Praegu on kokkuvõtete tegemise aeg, sest järgmisel aastal alustavad programmid veel suuremalt, rohkemate võimaluste ning laiendatud sihtrühmadega.

Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmid* koondavad erinevaid rahvusvahelise koostöö, noorsootöö ning õpirände võimalusi ning tänavu lõpeb programmide praegune periood. Euroopa Solidaarsuskorpuse programmijuht Anett Männiste; sihasutuse Archimedes haridusosakonna nõunik Made Kirtsi ning peaspetsialist Silva Viilup teevad ülevaate, mida on programmide raames jõutud seitsme aastaga teha.

Mis on Erasmus+, kellele see mõeldud on ja mida see pluss seal õigupoolest tähendab?

Silva: Pluss tekkis Erasmuse järele just selle programmiperioodiga ning tähistab eeskätt seda, et Erasmus ei ole mõeldud vaid tudengitele, aga tegu on haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogrammiga, millega avanevad haridusvaldkonnas võimalused kõigile haridustasemetele, kutseõppuritele, üliõpilastele, õpetajatele, õppejõududele, täiskasvanukoolitajatele ja teistele haridustöötajatele, vabatahtlikele ja teistelegi.

Made: Ma lisan eelpool öeldule, et 2014. aastal alanud programm tõi kaasa olulisi muudatusi lisaks varasemate erinevate programmide liitmisele üheks Erasmus+ programmiks ka menetlusprotseduurides, ühtlustati taotlemis- ja rahastamistingimusi.

Mis on Euroopa Solidaarsuskorpus ja kellele see mõeldud on?

Anett: Euroopa Solidaarsuskorpus on natukene noorem kui Erasmus+ ja sai alguse 2018. aastal. See võttis Erasmus+ist üle väikese osa — Euroopa Vabatahtliku Teenistuse — ja lisas veel kaks uut tegevustüüpi juurde. Nii tekkis Erasmus+ile lisaharu, mis keskendub rohkem indiviidi arengule ja kogukonda panustamisele. Programm on küll tunduvalt pisem, aga tubli kõrvalprogramm.

Euroopa Solidaarsuskorpus on mõeldud noorele ja noore all peame meie silmas 18-30-aastaseid inimesi ehk noori täiskasvanuid. Vahet ei ole, millisest majanduslikust seisust sa tuled; milline haridustase sul on; isegi keeleoskus ei ole oluline.

Anett Männiste. Foto: erakogu

Mida saab Erasmuse ja Euroopa Solidaarsuskorpuse abil üldse teha?

Made: Võimaluste spekter hariduse valdkonnas on lai. Üliõpilastel on võimalik õppida välisülikoolides või sooritada praktika, õppejõud saavad minna välisriiki õpetama, kutsekoolide õppurid saavad samuti sooritada erinevates riikides nii lühi- kui pikaajalist välispraktikat, ka kutseõpetajatel on partnerriikides stažeerimise võimalus, üldhariduskoolide õpetajatel ja täiskasvanute koolitajatel on valida erinevatel koolitustel osalemise ja välisriigis õpetamise võimaluste vahel. Lisaks on nii haridus- kui noortevaldkonnas võimalik teha erinevaid koostööprojekte. Ma olen päris kindel, et kõik, kes soovivad, leiavad võimaluse.

Nii Erasmus+ kui Euroopa Solidaarsuskorpuse programmid on üle Eesti igal pool ning ei ole maakonda, mis ei ole mingit pidi tegev programmidega. Teine kord on just väiksed kohad kõige tublimad ja leidlikumad.

Haridusvaldkonna kõrval on aga ka noortevaldkond — mis võimalusi see pakub?

Anett: Noortevaldkonnas on võimalik käia näiteks käia teises riigis erinevate projektitegevuste raames ja kirjutada ka ise projekte. Sinna kuuluvad nii noortevahetused, strateegiline koostöö erinevate organisatsioonide vahel. Euroopa Solidaarsuskorpusega saab minna vabatahtlikuks kuni aastaks või teha kohalikus kogukonnas solidaarsusprojekt. Noor, kes ei ole seotud ühegi organisatsiooniga, saab vabalt osaleda ja taotleda rahastust.

Mis on kohalik solidaarsusprojekt?

Anett: Kohalikus solidaarsusprojektis on vaja viit 18-30-aastast sõpra, kes koos mõtlevad, mis on kogukonnale kasulik, mida nad tahaksid ära teha. Kogukond on muidugi lai mõiste, aga meie peame siinkohal silmas eeskätt inimesi, keda ühendab miski. See võib olla geograafiliselt ühes paigas asuv kogukond, aga võib olla hoopiski ühise huviga kogukond. Põhiline on see, et projekt mõjutaks kogukonda. Projektide ampluaa on lõputu — kodutute kasside päästmisest fotonäitusteni.

Kuidas projektide käekäik on olnud — kuidas on nende tuntus ja kasutatavus kasvanud?

Silva: See on väga suur rõõm, et Erasmus+ on oma tuntust aasta-aastalt kasvatanud ja tegu on üldiselt esimese programmiga, mis meenub, kui tudeng otsustab välismaale õppima minna. Väga hästi on omaks võetud ka erinevad uuendused — kui varem oli tudengil võimalik valida vaid Euroopa väliskõrgkoolide seast, siis Erasmus+ tõi kaasa üleilmse õpirände, nii et kogu maailm on valla! Lisaks tõi praegune programm võimaluse minna välispraktikale ka äsjalõpetanutel.

Made: Tahan Silva sõnu kinnitada — aasta-aastalt on võimalused kasvanud kõikides valdkondades! Kuigi üldhariduses on asutuste arv oluliselt suurem kui kõrg- või kutsehariduses, siis seal jagub kasvuruumi veel kõvasti. Täna on iga neljas kool Erasmuse kogemusega, nii et üldharidusest ootame küll osalejaid, kes varem meieni jõudnud ei ole. Kutsehariduses on programmis osalenud 85% kutsehariduskoolidest, nii et ka seal on siht jõuda sama kaugele kui kõrgkoolidega ehk 100% koolidest kasutaksid pakutavaid võimalusi.

Nii nagu kõrghariduses on ka kutsehariduses võimalik minna õpirändesse peale lõpetamist ja praktikavõimalused on Euroopas partnerriikides täiesti olemas. Ükskõik kes — olgu see õpiline, õpetaja, koolijuht või haridusametnik —, jättes korraks maha oma igapäevatoimetused siin ning minnes välisriiki õppima, õpetama või koostööprojektide partnerite juure kogemusi omandama, tuleb tagasi teise inimesena — selles võib päris kindel olla.

Made Kirtsi. Foto: erakogu

Anett: Kogu Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpus on elumuutvad kogemused. Inimesed, kes selle läbi teevad — igal juhul nad õpivad midagi. Noortevaldkonnas on erakordselt töökalt läinud, kuid eriti tubli on olnud Euroopa Solidaarsuskorpus. Programmid on väga populaarsed ja vajatud — eriti praeguses olukorras. Ma näen, et arenguvõimalus on noorte vabatahtlikkus — seal võiks veel rohkem minna ja avastada.

Mis teemadel projekte kirjutatakse ja vabatahtliku teenistust tehakse?

Anett: Noored käivad trendidega kaasas. Praegu on kõige rohkem projekte keskkonnateemadel ja vaimse tervise kohta; strateegilise koostöö projekte on digipädevuste arendamisest; vabatahtlikus teenistuses on kõige populaarsemad kohad noortekeskused, kool ja lasteaed, kus inimesed soovivad toimetada. Ka kogukonna solidaarsusprojektides on populaarsed teemad meediapädevus, kogukonna heaolu, vaimne tervis. Noored ei jää kinni vanadesse teemadesse, mis on hästi tore.

Mis erialade õppurid käivad kõige rohkem õpirändamas?

Made: Kutsehariduses on populaarsed väga laia ampluaaga teenindusalade, autoerialade, IT, puidutöö, aianduse ja paljude teiste erialade praktikad, näiteks on kokaeriala õppuritel olnud võimalus käia praktikal Michelini tärniga restorani köögis, mis Eestis oleks vast võimatu. Seda võimaldavad eeskätt kutseõppeasutuste pikaaegsed kogemused praktika korraldamisel ning aastatega on väljakujunenud head välispartnerid, kes usaldavad kvaliteeti, mida Eesti haridus pakub.

Silva: Kõrghariduses käivad kõige rohkem väljas kunstide ja humanitaarerialade tudengid ja kunstikoolid teevad väga head tööd! Järgmised usinad õpirändurid on ärinduses, halduses ja juuras, sealt edasi inseneeria. Ja tervishoiutudengid käivad päris palju välismaal praktikal, saamas erinevaid kogemusi, erinevates riikides, üleilmse õpirändega ka eksootilisemates riikides.

Millistelt erialadelt ootaks aga rohkem taotlejaid ja rohkem osalejaid?

Silva: Kõrghariduse poole pealt on praegu väiksemad numbrid haridusvaldkonnas ning loodusteadustes, hea meelega näeksime ka seal suuremat esindatust.

Made: Kindlasti on ka kutsehariduses erialasid, kus ei ole õpiränne veel nii populaarne, aga kõik koolid liiguvad sinnapoole, et laiendada koostööpartnerite ringi. See kõik võtab aega, sest kui leitaksegi uus partner, kuhu praktikale minna, siis tuleb kõigepealt tutvuda kõigi võimalustega ja kindlustada, et praktika ka kindlasti õnnestuks kui õpilased lähevad sinna esimest korda. See on pikaajaline protsess, millega koolid tegelevad.

Mida annab Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse kogemus?

Anett: Noortevaldkonnas räägime alustuseks sellest, et arenevad nii-öelda pehmed pädevused: kuidas hakkama saada; kuidas toimetada uues kultuurikeskkonnas; kuidas panustada kogukonda aktiivse kodanikuna. Programmid pakuvad turvalist võrgustikku ja tuge, baasvajadused on kaetud ning noored saavad tõesti tegeleda iseenda arendamisega.

Teisalt, oluline on lisada, et see võimalus ei ole sund — keegi ei pea seda tegema — tasub enne mõelda ja kas või katsetada, sest võimalus on minna ka esialgu kaheks nädalaks lühiajaliseks vabatahtlikuks.

Vabatahtliku teenistusest tagasitulnud noored kirjeldavad, kuidas nad on leidnud tänu kogemusele iseenda, uued väärtused — see tõesti tekitab suure muutuse neis noortes. Kusjuures, vabatahtlikkus ei tähenda üldse seda, et lähevad ainult need, kes ei tea pärast gümnaasiumi lõpetamist, mida teha. See on väga tavaline, et minnakse vahetult enne 30. sünnipäeva, kui on jõutud juba elus väga palju teha, aga tahetakse midagi uut proovida ja näha.

Made: Kogu eelneva kirjelduse ja väärtused kehtivad ka hariduse valdkonnas. Õpilastele pakub see võimalus väga palju avastamist — ühest küljest maailma ning teiste kultuuridega tutvumine, aga sama oluline on ka eneseavastamine, sest olles eemal rutiinist, õpib enda kohta väga palju uut.

Sama on ka õpetajatega — paljudel on juba varasem õpirände kogemus, aga esmakordselt õpirändes osalejatele on Erasmuse kogemusest saadav muutus väga teravalt märgata. Lisaks kõigele, mida õpitakse oma ainevaldkonnas, paranevad nii keeleoskus kui sotsiaalsed oskused, ka oma õpilasi nähakse täiesti teise pilguga.

Projektitöö annab nii lasteaedadele, üldharidus-, kutse- ja kõrgkoolidele võimaluse eesmärgipäraselt edendada midagi, mis on arengus oluline, saab seada pikemaajalisi eesmärke, millele rahvusvahelise koostööprojekti kaudu lühikeste sammudega läheneda.

Mida õpirände kogemus annab tudengitele?

Silva: Nagu eelnevalt öeldud, on see elumuutev kogemus — sa lähed teise riiki ja hakkad seal oma elu põhimõtteliselt nullist üles ehitama — seal on erinevaid probleeme ja takistusi, mis saavad ületatud. Samal ajal õpid nii palju enda kohta. Ümberringi on inimesed erinevatest maailma riikidest, nii et ehitad endale võrgustiku, kellega saad tulevikus edasi suhelda, olgu nad mistahes erialalt.

Õpirände kogemus on oluline ka asutuste jaoks — mis võiks ühel asutusel olla selle vastu, kui nende inimesed — tudengid ja töötajad — tulevad tagasi avarama silmaringi, uute teadmiste ja kogemustega. Rahvusvahelist koostööd saab arendada ka strateegilise koostööna. See annab igal juhul uue mõõtme.

Silva Viilup. Foto: erakogu

Mida teie ise sellest programmiperioodist õppisite?

Anett: Eks me peame alustama praegusest olukorrast! Usun, et koroonakriis mõjutas märkimisväärselt rahvusvahelist noorsootööd, eriti mis puudutab lühiajalist mobiilsust. Siiani on käimas õppetund, kuidas suudame noortevahetusi, koolitustegevusi, noorsootöö õpirändeid viia veebi. Lühiajalise mobiilsusega oleme korraliku kooli saanud, kuidas mobiilsus internetti üle viia ja kuidas seda uuesti mõtestada: miks ja kuidas me teeme seda.

Pikaajalised mobiilsused on üllatavalt hästi hakkama saanud. Kui korraks peab testima ja kaks nädalat karantiinis viibima, siis pärast seda läheb ülejäänud aasta samas rütmis edasi. seda on kriis tunduvalt vähem mõjutanud.

Põhiline õppetund on kohanemine pidevalt muutuva maailmaga. Noortevaldkond reageerib kiiresti sellele, mis õhus. Ka meie agentuuris peame olema valmis noortega kaasas püsima. Kuidas ise ajaga kaasas käia ja olla kursis sellega, mis on noortele oluline — see on üks oluline õppimiskoht olnud viimastel aastatel.

Silva: Ma olen absoluutselt nõus, et viimase aja õppetund on olnud koroonakriis. Positiivne on näha, et nii suur ja massiivne programm nagu Erasmus+ on suutnud kohaneda koroonakriisiga. Näiteks varasemalt ei olnud üldse ette nähtudki, et võiks tegevusi teha virtuaalselt, aga nüüd on see võimalus välja käidud. Muidugi tahavad osalejad ka kogu kultuuri- ja keelekogemust, aga kui see praegu turvaliselt võimalik ei ole, siis on praegune alternatiiv väga hea.

Suur rõõm on olnud näha kui palju teevad ära Erasmuses osalevad asutused. Nad toetavad õpirändesse minejaid alates osalejate väljavalimisest ja ettevalmistusest kuni õpirände lõpu ja tagasipöördumiseni. Samamoodi teevad nad palju ära, et ka Eestisse sissetulevatel õpiränduritel oleks siia meeldiv tulla ja mugav olla. Kogu see edu seisab tegelikult osalevate asutuste koordinaatorite õlgadel.

Made: Viimane pingeline aasta tõi meile uued väljakutsed ja uued võimalused, mis avardavad paljude inimeste erinevat lähenemist nii reisimisele kui õppimisviisidele. Esialgu tundus, et välispraktikat ei ole võimalik virtuaalselt korraldada, uid nii moelgi juhul leiti distantsõppe võimaluste kaudu lahendus. Tulevikus, kui selleks on piisavalt aega ette valmistuda, on neid võimalusi kindlasti palju rohkem.

Seitse aastat näitasid kujundlikult, et programm ei ole mitte kunagi valmis, kui ta algab — see on pidevalt arengus ja iga aasta tõi erinevaid väljakutseid uute nüanssidega. See on pidev protsess ühest programmist teise.

Kokkuvõtteks, proovige võtta programmid kolme märksõnaga kokku.

Pikk mõttepaus.

Silva: Minu jaoks on need märksõnad uued tutvused, maailmapildi avardumine ja reisimine.

Made: Lisan juurde uued väärtused, uued kogemused ja ka uued võimalused, sest iga võimalus pakub järgmisi võimalusi.

Anett: Mina toon välja selle, mis noored ise viimasel koolitusel ütlesid: elumuutev, privileeg ja lainetav.

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.