Kahetsus mööda lastud kohtumisest

Kaks üksildast ja pikka päeva juhivad mind Larribet’st läbi remondis oleva Walloni hüti järgmise jutuvestmismajakeseni — refuge des Oulettes de Gaube. Esimese päeva pärastlõunal muutume ühe vaikiva pikajuukselise noormehega teineteisele giidiks. Tõsi ta on — Püreneede matkarajad kipuvad aeg-ajalt end võõra eest ära peitma. „Mäed on mõeldud vaid neile, kes neid lugeda oskavad,” on üks noor punapäine pereisa mulle hommikusöögil põhjendanud, miks püreneelased ei kipu oma radu sama selgelt tähistama kui alplased. Kõheldes lasen aeg-ajalt noormehe endast ettepoole ning astun tema jälgedes. Siis jällegi jääb tema minust maha ning võtan otsustavalt juhtimise enda peale, valides laskumiseks kivirusu asemel hoopis lumekeele. Need 5-6 tundi, mille koos veedame, saan tema kohta teada vaid seda, et tema nimi on Etienne ja ta on pärit Marseille’st. Minult ei küsi ta midagi. Tema aeglase tempo päeva teises pooles põhjendab aga tema ülestunnistus väsimusest. Kontrastina temale imestan taas kord iseenda jõuvarude lõpmatuse üle.

Õhtul loodan, et ehk suletud ja renoveerimisel oleva Walloni hüti valvur müüb vähemalt ühe värske õlle. Ma pole küll suurem asi alkoholi tarbija, kuid see mõrkjas jahe maitse peale 10-tunnist päikeses astumist 20-kilose kotiga tundub ainuvõimalik pääsetee. Ei midagi! Viskan end otse veevõtuvooliku kõrvale murule. „Teil on midagi puudu?” küsib üks veepudeleid täitma tulnud sinise t-särgiga mees uudishimuga. „Lootsin lihtsalt ühele külmale õllele,” vastan ilmse pettumusega. „Hmm, kahjuks mul õlut ei ole, kuid meil sõbraga on pudeli põhja jäänud veel natuke pastisi (aniisiaperitiiv), nii et oled teretulnud meiega ühinema. Naerdes tänan meest kutse eest ning lähen leian endale jõekäänakus telkimisplatsi.

Hommikune kurule rühkimine läheb ootamatult kiirelt, jäänud on mul läbida veel vaid jupike kiviklibust Hispaaniat kahe kuru vahel, kui korraga poolel teel jõuab minuni noormees — tõelise seljakotiränduri kombel päevitunud, kehaehitusega, mis viitab raske seljakoti harjumusele, kihvti pisikese juuksesabaga kuklal. Just siis, kui ta minuga kohakuti jõuab ning peaksime teineteisest mööduma, astub ta sammu teelt kõrvale, kergitab päikseprillid üles, vaatab mulle naeratades sügavale silma ja lausub: „Tere päevast!” Minu terele järgneb hetk vaikust ning siis „Head teed!” See tähelepanelikkus tema pilgus ja seisatuses… Häirituna astun edasi, tundega, et ma ei tohiks edasi minna, et midagi jäi justkui tegemata. Paarkümmend meetrit hiljem seisatan, pööran end rajaga risti, vaatan mäe küljelt sügavale rohelisse orgu ning pööran siis pea noormehe suunas. Temagi on seisma jäänud, rajaga risti, vaadates esiti orgu ja siis mind. Tunne ütleb, et peaksin midagi tegema, tagasi minema, talle oma telefoninumbri pihku pistma, teda kallistama — tunne, mida mul kunagi varem pole olnud. Kõhklen liialt kaua. Pöörame minekule, kumbki omas suunas. Astun edasi ja tunnen meeletut kahetsust. Veel korra jään seisma, nagu ka noormees, kes paistab kaugusest veel vaid inimtriibukesena. „Tule ometi tagasi!” mõtlen ja loodan telepaatiale ja maagiale. Ehk loodab temagi sellele, sest me seisatame kaua. Ja siis on juba liiga hilja. Oleme kumbki jõudnud juba kurule, teineteisest 20’ kaugusele. Kott maha visata ning tagasi joosta olnuks meeletu. Ometi oleks see olnud sel hetkel üks kõige lahedamalt meeletuid tegusid minust! Ja ma lasin selle mööda.

Kogu minu ülejäänud augustikuu möödub kerge kahetsuskriipega hinges. Kujutan endale ette igasuguseid võimalikke stsenaariume, kuid mitte ükski neist ei lähe täide. Oleksin pidanud teda sealsamas teede ristumisel lihtsalt suudlema, mõtlen. Ja tean, et see on esimene kord mu elus, kui ma kahetsen midagi, mille tegemata jätsin. „Mitte kunagi enam, mitte kunagi ei tohi seda uuesti juhtuda!” luban endale.

Vaata ka galeriid:

JÄTKUB…