Retk läbi lugude ja mägede ehk 2,5 km kõrgusel lugude saatel inimkilde kogumas

„Minu unistuseks oli saada jutuvestjaks. Kui ma siis juba mõistusega inimese ikka jõudsin, nii 28-seks sain, siis läksin jutuvestmise koolitusele. Proovisin ja proovisin, kuni ühel päeval minu õpetaja ütles, et „tead, Philippe, ehk saadad sa edaspidi hoopis teisi jutuvestjaid muusikaga? Sa mängid suurepäraselt pille, jutuvestmises aga sa, noh tead, …” ja nõnda ma siis saatsingi kõiki teisi pillidel, kuulasin neid, nädalast nädalasse. Aga kui siis juba aasta oli kursuse algusest möödas, siis ühel päeval ma palusin õpetajalt luba, et uuesti proovida. Ja kui ma siis jutustama hakkasin… kõigil vajus suu ammuli…”

Nõnda jutustas oma unistuse täitumisest mulle Philippe, ligi 35-aastane mees, kes alatiseks minu elu muutis, kui ta aastal 2007 juhuslikult seal üleval Lõuna-Prantsusmaa mägede kaljusel rajaserval istus, kümme idamaist pilli süles, kui mina, 26-aastane neiu läksin oma vabadest päevadest mägede sügist, oma tollast armsamat ja inimvaikust otsima. Juhuslikult sattus minu teele tegelane, keda uskusin eksisteerivat vaid muinasjuttudes — jutuvestja. Tänaseks on Philippe juba pea kümme aastat taevatähtede seas.

Nüüd, 13 aastat hiljem, selles ärakeeranud, pahupidi pööratud, suletud maailmas, giiditöölt koondatuna ning esialgsest kuristikust väljunud, mõistan korraga, et minu ees seisab töötu inimese piiramatu vabadus — terve suvi on minu päralt! Kui „vabaaja jutuvestja”, otsustan oma esinemishirmu ületada uuel katsumusel, mägihüttides lugusid vestes minu jaoks seni tundmatus paigas, Püreneedes — mäestik, mis eraldab katalaane baskidest, hispaania keelt prantsuse keelest, õigemini ühendab need kaks kokku.

Läbi ligi 15 vaevalise, tugeva mägiaktsendiga telefonikõne olen suutnud leida endale 5 mägihütti Fabrèges’i järve ja Gavarnie vahel, kus ollakse valmis mind minu lugudega võõrustama. Nemad pakuvad öömaja ja kõhutäidet, tasu tuleb n-ö „mütsi sisse”, nagu kunstiinimestel Prantsusmaal sageli kombeks (iga kuulaja poetab mütsi sisse vastavalt oma võimalustele ja sellele, kui vääriliseks ta etendust ja jutuvestja tööd peab).

Meelemuutus mundrimeestest

Need on minu jaoks tundmatud mäed, isegi sinnani jõudmine tundub seiklus, kui Pau’ rongijaamas õiget bussipeatust otsin. Katsun oma õnne kahe mööda jalutava politseinikuga: „Vabandust, kas oskate öelda, kust saan buss nr. 806 peale?” Üks neist avaldab arvamust, et küllap peaks see siin olema, kuid soovitab kõhklevalt rongijaama infoputkast üle küsida. Olen meeldivalt üllatunud — Pariisi politseinikud teeksid nägu, et teavad kõike, siin julgeb ta aga kahelda. Lisaks pool tundi hiljem mind taas nähes, tuleb mees üle küsima, kas sain ikka vajaliku info kätte. Suurepärane kogemus mundrimehega peale kuude kaupa uudiseid politseivägivallast Prantsusmaal! Pau rongijaam ise on juba niivõrd sõbralik, et ma ei taha sealt lahkuda — mitu lauda ja tooli on istumiseks keset jaamahoonet: tõmban kotist oma seljakotiränduripalukese välja ja sean end kaheks tunniks „kodukontorisse”. Mitte keegi ei aja mind sealt ära, mitte keegi ei tungle mu ümber ega tule ka raha manguma.

Õnnesümbol ühendab

Otsustan oma jalavaeva köisraudtee ja turistirongi abil vähendada, ehkki see paneb mind end tõelise turistina tundma — tunne, mis mulle sugugi ei meeldi. Viimane öö Pariisis jäi liialt lühikeseks, kuna püüdsin veel enne kuuks ajaks mäkke minekut lõpetada oma koroonakarantiinis ootamatult sündinud raamatu („Ülestähendusi Montartre’i mäelt. Elu ja imede pandeemia”) küljendamise. Magada sain veidi üle tunni ja raamatu küljendus jäi ikka lõpetamata, nii et rumala turisti kombel tuleb mul kuu aega üle kurude ja ahelike vinnata muu seas ka oma sülearvutit. „Mul on 20 kilo lugusid seljas,” vastan kergust teeseldes matkaradadel kohatud inimestele, kes minu koti suuruse üle aukartusest imestavad.

Magamatuse ja raske kotiga saabun tõstukijaama piletikontrolöri ette — ehk 55-aastane, lühikese soengu ja halli peaga, peenete näojoontega naine, loomuliku, lihtsa olemisega ja mitte naeratav hing. „Meil on midagi ühist,” lausub ta minu piletit haarates, „see on mullegi tuttav sümbol, mida väga armastan.” Segaduses püüan naise pilgust aimata, millele ta vihjab, kui mulle meenub igavikusõlm (igavese elu ja armastuse sümbol), mille olen endale ebausust ja selle sümboli armastusest vahetult enne rongi astumist kaela riputanud. „Kust te selle saite?” uurib naine otsekoheselt. „Nepaalist,” vastan naeratades. „Mhmmm, mina elan Nepaalis. Mul on seal laste turvakodu. Siia tulen vaid suveperioodil,” jutustab see natuke karmina näiv naine, kellega tunnen ometi mingit sidet ning kelle siiras silmavaade annab edasi selle naeratuse, mida tema suu ei väljenda. Oma sõnadega sümbolist on ta mu juturetkele üle tundmatu aheliku justkui õnnistuse kaasa andnud.

Õppimise julgus

Minu esimene matkahütt on 2305 meetri kõrgusel. Luban endale esimese õhtu lihtsalt puhata, et päev hiljem, 4. augustil looduslood matkajate peal järele proovida. Päeval hingan mägiõhku, soojendan sõrmi oma kalimba ja sansula klahvidel ning jälgin inimesi. Mitu tundi istub ühel hütiesisel pingil vanem mees, halli pea ja habemega, käes kunstniku joonistusplokk ja pintsel, kõrval vesivärvipalett. Aeg-ajalt ilmub tema kõrvale ka tüdrukuke, kes oma püsimatu hingega püüab vanaisa järgi teha, ainsa erinevusena on tal vesivärvide asemel värvipliiatsid. Minu saatuslik uudishimu ei anna mulle rahu. Öeldakse ju, et uudishimu tappis kassi. Mulle tundub, et mind on see elus pigem inimhingele lähemale viinud. Kummardun vanahärra „lõuendi” kohale…

„Õpin maalimist. Septembris alustasin, nii et ega ma veel mingi suur kunstnik ole,” lausub ta minu uudishimuliku pilgu peale. „Iga päev, kui mul pojapere lastega siin ümber ringi kondab, siis mina veedan mõned tunnid ikka katsetades.” Tema pildil olev Arrémoulit’ matkahütt näeb ühtaegu välja nii tõepärane kui ka kaunis. „Ma olen 73,” vastab ta minu ebaviisakale küsimusele vanuse kohta, samal ajal kui 9-aastane tirts tema kõrval, keel püüdlikult hammaste vahel, vanaisa kombel oma joonistusplokile sedasama matkahütti jäädvustab. „Oo, jutuõhtu siin hütis?! Meie tuleme kindlasti, kui tohib!” hüüatab härra, kui minu elukutsest kuuleb. (Kusjuures see on esimene kord, kui ennast päriselt jutuvestjaks nimetada julgen.) Õhtul on tema pisike 4-aastane pojapoeg kuuldavalt õhtu kõige aktiivsem osaleja ning tahab kõiki lugusid minu asemel lõpetada, kuni vanaisa talle tema vaigistamiseks õrnalt käe suule paneb: „Lase nüüd jutuvestjal ka rääkida.”

Kui paljud eakamad inimesed on mulle minu juhitud bussireisidel öelnud, et „mis mina, vanainimene, enam õpin või teen!” See 73-aastane vanaisa aga ei ole õppimiseks ega unistuste täitmiseks veel sugugi liialt vana.

Snoobi tibi maski taga

Edasi viib rada mind Larribet’ hütti 2027 meetri kõrgusele — hütt, mille igat kolmest esiaknast valvab üks pirakas ämblik oma hoolega laiali laotatud võrgust. Sinna jõudmiseks tuleb mul korraks läbi Hispaania astuda ning palavate päevade tõttu värskendan end teel olevas järves, riskides olla nähtud kogu oma alastuses. Kohe hütini jõudes tutvustan end läbi „teenindusaknakese” maja perenaisele ja tema abilistele, nagu hea tava ja normaalne käitumine nõuavad. „Ahsoh, ma ei teadnud, et te täna tulete! Ootasin teilt meeldetuletavat meili!” kõlab üsna jahe ja nipsakas tervitus kerges suvises minikleidis, suurte rippuvate kõrvarõngaste ja laiaäärse rannasuvitaja kübaraga matkahüti perenaiselt Laetitia’lt. Minu kinnitust meili saatmise kohta ei tee ta märkama, võtab oma lõunasöögisalati endaga kaasa ja sätib end hüti ees vaba laua taha, pilk pööratud orgu ja mägedele, kindlasti mitte mulle. Püüan temaga kokku leppida jutuõhtu tingimusi — kus, mis kell seda alustada ja kuhu kuulutus kinnitada -, kuid ta ei näi tahtvat minuga suhelda. „Lasen teil praegu rahulikult lõunat süüa. Pärast räägime,” annan alla. „See on teist väga kena,” vastab ta vaevu minu poole vaadates suuremeelse nipsakusega.

Kui paar tundi hiljem oma magamisaseme kohta püüan küsida, vastab abiline mulle vaiksel häälel tungivalt: „Laetitia on praegu hõivatud.” Nõnda ei hakka ma perenaist tülitama ka selles osas, kas jutuõhtu toimub ikka söögisaalis, mis tundub mulle eelmise õhtu põhjal loomulik, nii et kui olen juba küünlad peale õhtusööki põlema sättinud, tuleb mulle tema käskiv hüüatus üsna ootamatuna: „Ena, sa teed oma jutuõhtut väljas! Kõik on ju väljas!”

Helikopteri maandumisplatsi ümber tekib mõnus lugude amfiteater ning küünlaleegid muutuvad hämarduvas õhtus aina nähtavamaks, kui oma paarkümmend kuulajat tähepoisi-, koolibri- ja sõnavabrikulugudesse rändama viin. Viimaste lugude ajal ilmub kuulajate sekka ka minu mõtetes „snoobi tibi” nimetuse saanud hütiperenaine Laetitia, kes sõnavabriku lõpetuseks saab osa minu kingitusest kuulajaile — igaüks võib endale minu sõnakotikesest tõmmata kolm sõna, mida siis kinkida soovitud olukorras ja viisil kellelegi teisele. Peale sõnu kaob naine viirastusena hütti tagasi.

„Ena, kas soovid minuga ühe tee juua?” Laetitia ootamatult muutunud hääletoon tuleb mulle üllatusena, kui peale jutuõhtut hüti söögisaali sisenen. Korraga on minu ees üks päris inimene, mitte enam snoob tibi, kes mulle vaevu tähelepanu pööras. Minu lood ja kingitud sõnad on temaga midagi teinud! Istume teineteise vastas laua taga, teetass käes ja ta jutustab mulle oma elu. Ta räägib mulle sedagi, miks tema oma hütis ei järgi Prantsuse riigi poolt kehtestatud koroonareegleid nende täielikkuses: „Inimesed tunnevad end siia jõudes vabanenuna, kergendusega. Nad peavad niigi kogu aeg maske kandma all linnas. Siin on värske mägiõhk, siin on loodus. Siin on kohtumispaik.” Näen tema silmist ja kehahoiakust, et ta tahab mind kallistada, kui talle head ööd ütlen. Kallistatakse Prantsusmaal vaid väga lähedasi inimesi…

„Ena, ma kingin sulle ühe sõna,” hüüab Laetitia mulle järgmisel hommikul järele, kui oma 20-kilose koormaga suuna järgmisele hütile võtan: „Un baiser!” (Musi!) Vaat siis, mida lood inimesega teevad! Astun mõtiskledes mäest alla, et üle mitme kuru ja läbi mitme oru kahe päevaga järgmise hütini jõuda.

Vaata ka galeriid:

JÄTKUB…