Kes see on? Metsiku välimusega lärmaja, kes hirmutab ka päris vaimud poolsurnuks
Tegemist on paganliku traditsiooniga, mis ulatub lausa keltide aega tagasi, aega, kus inimesed elasid kooskõlas loodusega, uskusid udu- ja talvevaimudesse külmeneval ja aina pimedamaks muutuvatel kuudel. Siis oli vaja kedagi, kes nendele vaimudele suutis vastu seista. Millega aga saaks neid hirmutada? Hirmsa lärmi, metsiku välimuse ja sellise käitumisega, mis vaimudele endile hirmu tekitaks. Selleks hirmutajaks sai Krampus. Vaatamata oma metsikule välimusele oli ta inimestele toeks talvevaimude vastu, ajades talve tagasi mägedesse. Tema kaseokstest kokku seotud vitsakimp sümboliseeris õnne ja viljakust, sest kask on ainuke puu, millel on ka talve ajal pungad, sümboiseerides uut algavat elu. Lärmi jaoks kaasati kellad, milleks võisid olla ka suured ja kõva kõlaga lehmakellad.
Kristianiseerimisega muutus Krampus kuradiga sarnaseks, mõnikord sai tast tokerja karvaga kits. Kuigi 13. sajandil ja inkvisitsiooni ajal tava surmakaristuse ähvardusel keelustati, elas see kaugetes Alpi mägikülades edasi. 17. sajandil Krampus kristianiseeriti, temast sai Püha Nikolausi saatja. Tema ülesandeks sai pahade laste karistamine ja headele lastele kinkide tassimine.
Foto: erakogu
Krampuse aeg on tänapäeval advendiaeg, algab nigulapäevaga ning lõpeb mõnes paigas Krampuse võitlusega Talve Kuninga vastu või korraldatakse üritus Tischziachn, mis tähendab võistlust raske puidust laua umber.
Eriti on tava seotud Austria Tirooli piirkonnaga, kus Krampusel on mitu erinevat väljanägemist, ta on Püha Nikolause saatja, võib olla aga ka lihtsalt kurat. Paljudes kohtades kasutatakse veel maske, mis on tänaseks juba üle 100 aasta vanad.
Krampuseid näeb nendel päevadel liikumas paljudes Austria ja ka Lõuna-Saksamaa linnades. Kindluse mõttes on alati olnud tark neist veidi kaugemale hoida, sest kunagi ei tea, kui hoogu nad vaimude hirmutamisega satuvad.
