„Triin, oleks sa öelnud, et sa sellistes tingimustes elad, no me oleksime saanud ju sind aidata,“ ohkab vennaraas. „Oh ei, ma elan praegu taevas, see taevas pole lihtsalt sama mis Eestis.“ Tegelikult ei saa mitte miski olla nii vähe taevas kui Pariisi korteriturg ja omale ulualuse leidmine…

Korteriotsing osutub korralikuks kadalipuks. Saan teada, et esiteks peab mul olema ametlik palk ja palgaväljavõtted ning minu netosissetulek peaks olema kolm korda suurem korteri üürihinnast. Teen lihtsa arvutuse: teenijatuba maksab 500–700 eurot, võtan keskmise — 600 euro ringis. Selle ametlikult üürimiseks peaks palk netos olema 1800 eurot. Juurdlen teemal edasi: netos 1800 teeb brutos ligikaudu 2300 eurot (keskmine palk jääb 3000 euro kanti) ning sellist palka teenib Prantsusmaal suur osa ühiskonnast, näiteks kassapidajad, juuksurid, ettekandjad, kokad… seega peavad päris paljude elukutsete esindajad enda isiklikust korterist suud puhtaks pühkima, isegi ühetoalisest. Selle 600 euro eest saavad nad tõesti vaid teenijatoa või ühe toa mõnes suuremas korteris. Ja me räägime siinkohal vaid üürimisest.

Kui 1960. aastatel sai lihttööline osta ühetoalise korteri, siis tänapäeval saab ta endale lubada… kolm ruutmeetrit põrandapinda! Ruutmeetri keskmine hind on Pariisis kerkinud 11 000 euroni. Ametliku tööta peab leidma prantslasest käendaja või laskma broneerida oma pangakontolt terve aasta üüri. Ent ei maksa heituda. Õnneks saab ametliku töö, sugulasteta Prantsusmaal ja kopsaka pangakontota alati hakata allüürnikuks. Nagu Saksamaal, nii on see ka siin päästerõngaks paljudele inimestele, kes koopereeruvad, et jagada hingematvaid üürihindu (keskmiselt 35 eurot ruutmeetri eest). Paljud veebiküljed (appartager.com, leboncoin.fr) on täis kuulutusi, kus üks või teine suuremas korteris elav prantslane pakub tuba.

Selle idee vastu polegi mul midagi, nimelt saan ma prantslasega koos elades samal ajal ju ka keelt praktiseerida. Saksamaale kolides oli just see mu kiire keeleomandamise saladus: teadlikult või alateadlikult valisin korterikaaslase, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Nii olin sunnitud õppima keele nagu väikelaps paari kuuga selgeks, kirjutades esemete peale sildikesi ja korrutades korterikaaslase öeldut mõistmatult järele. Aga toimis, sain keele selgeks ja isegi sekretärina tööd. Nii veedangi ma esimese nädala päevast päeva kuulutustele vastates ja kortereid külastades. Eks nii mõnigi kord tuli tõdeda, et otsiti pigem elukaaslast kui korterikaaslast…

Sean sammud Pariisi ühtede väheste tornide poole 13. linnajaos. See 1960. aastatel ehitatud urbanistlik elurajoon erineb „päris“ Pariisist nii drastiliselt, et ühtäkki tunnen, nagu oleksin sattunud Manhattanile. Juba keerleb peas, et milleks ma siis Pariisis elan, kui minu ümber on vaid pilvelõhkujad. Tänan mõttes toonast Prantsusmaa presidenti Valéry Giscard d’Estaingi, kes 1974. aastal rahva tungival soovil otsustas urbaniseerimisprojekti lõpetada ja naasis vanamoodsate ehitiste juurde.

Torni nimi on Verdi ja tema naaberpilvelõhkuja on Puccini, see on vähemalt muusikuhingele kosutav teadmine. 30. korrusel on tõesti ilus vaade, aga mind vastu võtma ei tulegi abielupaar, nagu kuulutuses kirjas, vaid hoopis üksik mees. Eraldi tuba enda jaoks ei näe ma kusagil. Oleme juba tiiru peale teinud, aga mida pole, seda pole. Lõpuks küsin tagasihoidlikult: „Vabandust, härra, kus mina siis magaksin?“

Selle peale näitab mees võidurõõmsalt enda voodit ja lisab: „Ära sa muretse, ma ei norska.“
Korraga hakkab mul väga kiire, aga härra soovib veel väga mulle kohvi pakkuda ja näitab kapis olevat Starbucksi tasside kogu. Ma ei suuda oma imestust varjata: „Kust te need küll saanud olete, neid ju terve kapp täis!?“

„Panin põue iga kord, kui kohvi joomas käisin,“ vastab ta uhkelt. „Ja näe, siin on mul mõned suhkrutoosid ja lusikad ka!“ võidurõõmutseb ta.

Nüüd hakkab mul veelgi rohkem kiire ja suure vaevaga pääsen viimaks lifti (jah, siin majas on lift). Järele kostab veel meeleheitel hüüe: „Ega ma üüri sult ei võtakski!“

Otsingud jätkuvad. Ühel päeval tuleb Ania ülikoolist suure sõnumiga: nimelt oli ta kohanud metroos vanemat naisterahvast, kes just olla sõbrannale kurtnud, et tahaks endale üürilist — vabu tube on nii palju ja tal igav, sest mees on nii sõnakehv. Ania võttis siis kiiresti tema kontaktandmed ja nüüd ongi see paberilipakas mul peos — proua Jeanne ja lauatelefoni number. Selle otsa komistan tulevikus veel palju kordi, et suur osa pariislastest kasutab endiselt lauatelefone ning peab mobiile ebavajalikuks.

Helistan ja lepime kokku kohtumise Place des Vosges’il Marais’ kvartalis. Tundub turvaline variant: pole mees ega vallaline. Vaatan naist oodates enda ümber ringi — loetakse raamatuid, peetakse piknikke, tehakse tervisejooksu. Silma jääb paar vanemat prouat: kontsakingad, huuled punaseks värvitud, kaunid kübarad ja Chaneli kostüümid seljas. Loodan, et ka minu proua on selline! Ootan ja ootan, keda pole, on aga minu proua. Tunni aja pärast annan lootusetult alla ja mõtlen koju minna.
Teel põrkan kokku hingeldava vana naisega, kes välimuselt on pigem stiilsete prouade vastand. Loodan, et eksin, aga tema paistab mind ära tundvat: „Ah, see oledki sina! Palun vabandust, mul kodus toru lõhkes! Tule kaasa…“ Ja jutt jätkub. Oma nigela prantsuse keele oskuse juures teritan kõrvu, et üldse millestki aru saada, ja kui see võimatuks osutub, hakkan hoopis teda piidlema: seitsmekümnendates naisterahvas, rasvaste juustega, kampsun hargnemas igast nurgast ja seelik on lõhki. Tuleb nentida, et ka duši all ei käi ta vist just väga tihti. Aga muidugi, mina ka ei käiks, kui torud lõhkevad, kaldun oma mõtisklustesse ja tunnen südames pettumust, et minu proua ei osutunud üheks nendest kaunitest Chaneli-prouadest.

Lähme kangi alt läbi ja jõuame vaiksesse sisehoovi. Proua Jeanne ei elagi siis korteris, vaid lausa oma majas, Pariisi südalinnas! Äkitselt kostab naabermajast klaverimängu. Proua Jeanne pistab karjuma krehvtiste sõnadega, nii palju, kui aru saan: „Kas sa juba lõpetad kord selle õudse klimberdamise!? Ooh, ma ei salli seda klassikalist muusikat, ja kõige vähem kannatan ma ooperit!“ Viimase sõna peale võpatan üle kogu keha ja vaatan piinlikkust tundes maha.

„Millega sina tegeled?“ vajutab ta alateadlikult just valusale kohale.

Pobisen midagi stiilis: „Ee-ee… paljude asjadega…“

„Noh, millega iganes, peaasi, et sa vaid ooperilaulja pole,“ nähvab ta. Enne kui arugi saan, seisan keset väikest tuba. „Sinu tuba on siin, tunne end koduselt,“ ütleb ta ja kaob kus seda ja teist. Vaatan vargsi enda ümber: vana ja lagunenud maja, ime, et üldse elekter sees on! Äkitselt tundub mulle, et astusin nätsu peale, kahtlane asi jäi talla alla. Tänan mõttes, et eestlaslikult kingi jalast ära ei võtnud. Täpsemal vaatamisel tundub terve põrand olevat mingit valget ollust täis. Kummardan lähemale ja karjatan. Oh õudust! See polegi närimiskumm, vaid hoopis vagel ja neid valgeid limajaid elukaid on täis terve põrand. Enam pole aega viisakusteks ega hüvastijätuks, torman paanikas kodu poole. Vastu võtab mind rõõmus Ania: „Noh, kuidas läks, millal kolid?“. Vaatan teda kui suurimat reeturit ja pomisen: „Tundub, et mitte niipea.“

Lähen uuele katsele, sest ega magavale kassile hiir suhu ei jookse. Uus välja valitud korter tundub ideaalne: hea hind ja kuigi see ei asu päris Pariisis, vaid äärelinnas Suresnes’is, tekitab see usaldust, sest tegemist on tüdrukute colocation’iga ehk ühiskorteriga ning pildid on ka väga kenad võrreldes vaglaproua majaga.

Sõidan läbi Boulogne’i metsa ja imetlen, kui suur, vana ja kaunis see mets on, ja seda kutsuvad nad pargiks? Metsa ääres seisavad suured furgoonautod ja nende ümber sehkendavad naised. Ka tee ääres ootavad naised midagi. Ja mitte päris tavalised naised, vaid kahtlaselt mukitud ja paljastavas riietuses… Pariisis miniseelikuid ei kanta, ega ka lühikesi pükse, sellepärast torkabki see kohe eriliselt silma. Oma naiivsuses ma rohkem selle üle pead ei vaeva.

Kohe, kui mets läbi, peatub ka buss ja seal ongi maja, mida otsin. Ega vist üllatusteta ei pääse ma kunagi, mõtisklen, kui ukse teeb lahti mustade juuste ja silmadega tõmmu mees. Kahtlen hetkeks, kas tasub üldse oma aega hakata raiskama, aga juba ta juhatab mu kärmelt sisse, enne kui olen midagi öeldagi jõudnud. Mees näitab kolme magamistuba ilusate kaheinimesevooditega, suurt vannituba ja kööki. Kõik näib natuke hotellilik ja kasutamata. Pole paha, mõtisklen ja annan mehele uue võimaluse, ta võib ju ka olla lihtsalt korteriomanik, kes ise elab hoopis mujal. Viimaks juhatab ta mu elutuppa, kus istuvad veel kolm meest, kõik sarnased: mustades ülikondades, tumedad silmad, juuksed. Mind pannakse istuma nende vastu, kahe teise neiu vahele: üks neist neetidega ja üleni mustas, teine pigem sekretäri tüüpi, pintsakjakis. Mehed mõõdavad meid pealaest jalatallani oma pilkudega ja liigagi kaua vaatavad jalgu… Siis räägivad omavahel midagi araabia keeles. Kuigi vahel võin ma naiivne olla, on seekord mullegi selge, et mehed räägivad meist. Võtan julguse kokku ja küsin, et kas nemad elavad ka siin korteris, mille peale üks vastab: „Ei-ei, meie elame Lõuna-Prantsusmaal, vaid vahel käime siit läbi…“

Selle vastuse peale hakkab mul taas väga kiire, üritan viisakalt lahkuda. Üks meestest annab mulle visiitkaardi, lausudes: „Tulge kindlasti meile töö… see tähendab, elama, te ei kahetse!“
Mu katsumustest kuuldes kinnitavad Ania ja Kaisa kui ühest suust: see on ju sulaselge bordell. Nimelt olevat Boulogne’i mets ehk 8459 m2 suurune park Pariisi lääneosas just kuulus prostituutide kogunemispaik. Tihti töötavad nad tee äärde pargitud furgoonautodes, neid olin ka ju oma silmaga näinud! Kuigi võimud on üritanud juurida inimkaubandust sealt välja, pole see siiani vilja kandnud. Prantsusmaal on prostituudi teenuse kasutamine seadusega keelatud ja selle eest saab karistada 1500eurose trahviga, teisel korral tõuseb summa juba ligi nelja tuhande euroni, lisaks peavad trahvitavad läbima koolituse prostitutsiooni pahupoolest. Sellest hoolimata on Pariisis hinnanguliselt 3000–5000 prostituuti. Ja mina otsustan hakata senisest veelgi ettevaatlikumaks, et mitte seda arvu kogemata ühe võrra suurendada.

Olen juba lootust kaotamas, aga ega see kadunud lootus minu eest korterit ei otsi. Nüüdsest hakkan kuulutusi lugema veel kriitilisemalt, kõik, mis natukenegi tekitab kahtlust, jätan kõrvale. Reegel on üks: kui pakutud tuba on väga soodsa hinna eest, on seal mingi konks. Saan teada, et paljudel kuulutustekülgedel käib ka tihe tüssamine ehk prantsuse keeles arnaque. Võetakse Airbnbst korter paariks päevaks ja üritatakse seda väga soodsalt välja üürida. Kuna tahtjaid on muidugi palju, siis nõuavad üürileandjad ettemaksu ja sellega nad kaovadki teadmatusse. Kaevata pole pärast kellegi peale, sest Airbnb inimesed ei tea midagi sellest, et nende korterit välja üritati üürida, pahalaste nimed ning kontaktandmed on muidugi võltsitud. Juhtusin kokku ka pensionärist prouaga, kes oli allüürnikest teinud lausa oma ärimudeli. Tema kolmetoalises korteris olid toad puugitud täis narivoodeid, nii et iga tuba mahutas neli inimest. Kööki palus ta mitte kasutada, teadagi, miks — sest kui kõik see 12 inimest hakkaksid veel iga päev süüa tegema… Ja ka duši all käimine käis graafiku alusel. Huvitav, kuidas WCga oli… Õnneks seda ma teada ei saanudki.
Ania soovitusi ma enam tõsiselt ei võtnud, aga tõeline päästerõngas tuli hoopis Kaisalt. Ta olevat ülikoolis kuulnud, et keegi härra Antoine otsib uut allüürnikku…

Oh, ma leian endale prantslasest korterikaaslase ja minu prantsuse keel hakkab särama kui kuld, hetkel on tegemist kassikullaga või pigem hoopis roostetanud rauaga. Aktsent, ja ikka need artiklid — kas mees- või naissugu — ajavad pea siiamaani segi. Kui mul aga õnnestuks leida tõeline pariislane, siis tuleb ka keel ludinal iseenesest, loodan ma. Ja looda sa, ütleb universum ja saadab mu ellu pariislasest prantslase Antoine’i.

Olen selleks ajaks elanud Ania pool juba kaks nädalat ning rohkem kui talle endale tundub mulle, et puhkust naistekarjast on vaja hoopis tema kassil. Pole ju vaesekesel enam kuhugi istuda ega astuda, käib sülest sülle ja kohvrist kohvrisse. Et kassi kannatusi vähendada, lepin kokku kohtumise Antoine’iga, kes elab 11. rajoonis, väga prantslaslikus rajoonis.

Mind võtab vastu pikk prillide ja väga sõbraliku naeratusega mees.

„Tere!“ ütleb ta puhtas eesti keeles. Üllatusest vajub mul suu lahti, kuid kogun end siiski kiiresti, sest tänapäeval võib Google’i tõlkega muljet avaldada küll. Aga ei, vestlus jätkub puhtamast puhtamas eesti keeles.

Antoine Chalvin on kuulsaim estofiil Prantsusmaal, kes on tõlkinud meie oma „Kalevipoja“ täielikult — 552 lehekülge — prantsuse keelde ja selle tõlkimiseks läks tal aega ei vähem ega rohkem kui 12 aastat! Kuna juba mul oli kooliajal raskusi meie eepose lugemisega, siis imetlen Antoine’i imepärast töökust ja südikust otsida tähendusi vanadele eesti sõnadele, mida enam isegi sõnaraamatutes pole, ja mässata algriimi edasiandmisega! Ja seegi pole veel kõik! Antoine on tegelikult ka Kalev — eestikeelse Vikipeedia isa. Esimesed eestikeelsed artiklid kirjutas Vikipeediasse just nimelt kasutaja Kalev, selle varjunime taha peituski Antoine. Kalevi nimi oli inspireeritud Kalevipojast ja oma tööga üritas Antoine innustada ka eestlasi võrguentsüklopeediasse kirjutama.

Antoine’il on ilus ja avar korter läbi kahe korruse. Minu tuba jääb esimesele korrusele vaatega sisehoovi. Mul ei vedanud vaid ühes asjas: nimelt mina olin valinud pesuehtsa prantslase korterikaaslaseks, et prantsuse keelt harjutada, aga Antoine oli minu, pesuehtsa eestlase, valinud selleks, et… eesti keelt harjutada. Lõppkokkuvõttes pean siiski ütlema, et hoopis mina parandasin oma eesti keelt…

Kuulen arglikku koputust oma uksele, sisse astub Antoine: „Vabandust, Triin, ega sa ei tea, kuidas kutsutakse eesti keeles valla või linna territooriumile tehtavat ruumilist planeeringut ehitustegevuse ja maakasutuse tarvis? Ei tule üldse see sõna meelde…“

Mõmisen midagi ja teen mõtliku näo pähe, lootust õiget sõna leida mul vist pole, sest ainuke, millest aru sain, oli sõna „ehitus“… Õnneks katkestab piinliku vaikuse Antoine ise: „Ah jaa, detailplaneering! Tuli meelde!“ Ja juba ta kiirustabki trepist üles, kuni mina veel moka otsast poetan: „Just-just, seda tahtsingi öelda!“

Niisiis olen enesele ootamatult sattunud veel eestimeelsemasse ja -keelsemasse majja, kui kaugel Eestis vast leiabki. Kui mõni külaline vahel sisse astub, siis tuleb tervituseks ikka pigem öelda „tere“ kui „bonjour“. Tulijateks võivad olla Antoine’i INALCO* õpilased, muud eestimeelsed tegelased või lausa kuulsad Eesti kirjanikud, kes alati Pariisi külastades Antoine’i juurest läbi astuvad, näiteks Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu või Mehis Heinsaar. Kuulsad on ka Antoine’i luuleõhtud, kus ta õdusa õhtusöögi järel enda tõlgitud Betti Alveri luulet ette kannab ja külalisi ülimaitsva araablaste traditsioonilise piparmünditeega kostitab. Olen proovinud seda teed aastaid järele teha, aga sellist olen saanud maitsta vaid Antoine’i pool… ja muidugi ehtsate araablaste restoranides.

Elu viib mind kokku ka ühe teise erilise estofiiliga Pariisis — Eva Toulouze’iga. Kui ma seni olin uhke oma viie keele oskuse üle, siis Eva kõrval ma muidugi kahvatun: emakeele tasemel räägib ta prantsuse, portugali, itaalia, eesti ja ungari keelt. Ja samuti imehästi aktsendita inglise, vene, soome keelt. Aga ka see pole veel kõik! Lisaks veel saksa, hispaania ja mulle senikuulmatuid mari, udmurdi ja metsaneenetsi keeli! Jah, kokku 13 keelt, ma loodan, et mõni ei ununenud! Üks asi on selge: pärast kohtumist Evaga ei uhkelda ma enam kunagi oma keeleoskusega.

Eval on ka üks väga eriline korter otse kuulsa Montmartre’i mäe jalamil. 19. sajandi lõpus oli siin kunstnike, kirjanike, luuletajate ja nende jüngrite Meka täis bordelle, lokaale ja kabareesid, millest kõige tuntum on Moulin Rouge, mida seostatakse kankaaniga. Enam pole Montmartre kunstnike Meka, aga siivutu ööelu käib siin täie hooga edasi, sest ümbruse on üle võtnud sekspoed ja kahtlased ööklubid.

Eva korter ei asu õnneks siiski vilka ööelu keskmes, vaid paarsada meetrit eemal ja on Pariisi korteritest üks suuremaid, mida ma seni näinud olen: köök ja lausa kolm tuba, lisaks üleval „kapp“ ehk teenijatuba. Korteris on vana aja hõngu, salapära ja müstikat, just kõike seda, mis mind paelub. Alati võib sealt midagi uut ja huvitavat avastada, näiteks on Eva magamistoas üks vanaaegne kapp. Kord suures uudishimus teen ma selle lahti ja oh üllatust, see polegi kapp, vaid hoopis lavuaar (vanaaegne valamu). Korteri eelmisteks omanikeks olid Eva kolleeg Michelle ja ta abikaasa Pierre, kes on korteris lausa sündinud ja terve oma elu elanud. Nad olid väga külalislahked ja võõrustasid tihti sõpru oma kodus. Eva ise oli samuti korteris sage külaline ja „kapist“ sai tema teine magamistuba. Kui abielupaar otsustas maale kolida ja korteri ära müüa, siis ei kellelegi muule kui Evale, kes on ka ise külalislahke ja nende arvates just õige inimene jätkamaks traditsiooni, et korteri uksed oleksid ikka ja aina avatud kõigile. Eva muutis kommet vaid natuke ja lisas: olgu korteri uksed ikka ja alati avatud kõigile… eestlastele. Nii ongi see korter ja „kapp“ olnud hüppelauaks ja suureks abiks paljudele Pariisi kolinud eestlastele, olgu näitena toodud dokumentalist ja etnoloog Liivo Niglas, tõlkija Madis Jürviste ja ka minu sõbranna Ena, kes peab plaani päriselt Pariisi kolida.
Seega tänu Antoine’ile, Evale ja nende tudengitele sain ma teada, et eesti keel ja eesti meel pole armas mitte vaid meile ning hoolimata sellest, et igasuguse loogika kohaselt pole meie keel just kõige kasutoovam suhtlusvahend, leidub isegi kaugel Prantsusmaal noori ja vanu, prantslasi või sisserändajaid, kes räägivad nii armsa pehme aktsendiga eesti keelt, et juba ainuüksi sellepärast võiks neisse kõigisse ära armuda.

* INALCO — riiklik ida keelte ja kultuuride instituut (Institut National des Langues et Civilisations Orientales)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid