ÄPARDUNUD REISILOOD | Tundsin ründava koera sooja hingeõhku ning nägin justkui aegluubis oma kaitsjat ründajale kõrri kargamas
Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see Reisijuhi sari just keskendubki. Tänast lugu võib võtta kui sissejuhatust Rene uude raamatusse “Laos — aeg antud elada, aeg antud süüa”, mis ilmub sel talvel.
Luang Namtha, Laos
Märts 2019
/…/ On õhtu. Ma istun Manikongi võõrastemaja restoranis ning veedan aega kahe noore sakslasega. Nad on Hikeriga džunglis käinud ja retkega väga rahule jäänud. Kuulan mõnuga värskeid meenutusi, krõmpsutan põhja-Laose hõrgutist kaipen’it (päikese käes kuivatatud jõerohi) ning tuletan neile iga viie minuti tagant üht- või teistmoodi meelde, et olen Hikeri sünni ja tegevustega seotud. Nad vaatavad mind sellise pilguga, justkui ma oleksin midagi korda saatnud ja see täitsa sobis mulle tollel hetkel. Kes see ikka su ego upitab, kui mitte juhuslikult Laoses kohatud sakslased?
Koeri sagib ruumis ringi palju, see on avatud ruum — siia saab nii kahe- kui neljajalgne tänavalt otse sisse astuda. Meie laudkonnale on truuks jäänud kaks koera. Emane ja isane. Sõbralikud kollakaspruunid krantsid; aeg-ajalt üritavad nad üksteist karata ja pärast iga ebaõnnestunud selga ronimist paitame neid kordamööda ja anname palukesi. Koerad on rahul, meie ka: tore vestlus on olnud, kell hakkab kümme saama.
Herkules ja tema sõbratar. Foto: Rene Satsi
“Rene,” kõnetab mind naine, kes siinset restorani majandab, “ma pean nüüd uksed kinni panema, aga kas sa oma sõpradele Laose viskit (lao lao) ei taha pakkuda, ma võin teile terve pudeli anda, niisama. Aga te peate seda kuskil väljas proovima. Mina sulgen.“
“Kuidas te üldiselt suhtute petrooleumi maitsega joogi joomisesse, võimalikku kõhulahtisusse ja kaelamurdvasse pohmelusse?” Pöördun niimoodi Nico poole — see oli poisi nimi, tüdruku nime ma enam ei mäleta.
“Kas see on k o h a l i k elamus?” uurib Nico põnevusega. “Jah, otse loomulikult!” Tüdruk paneb käed rinna peale kokku. “Siis oleme me väga huvitatud!” Mõlemad noogutavad innustunult.
Siit kümne minuti jalutamise kaugusel on jõgi. Ja üle selle viib pisike puust sild, mida kohalikud igal aastal aina uuesti ja uuesti üles ehitavad, kuna vihmarohkel ajal lõhub kiire jõevool selle ära ning viib tükkide kaupa minema. “Läheme sinna, võtame joogitopsid kaasa. Täna on kuuvalge öö, ütlemata mõnus on seal sillal istuda ja looduse hääli nautida!“
Olen ise seda korduvalt teinud — pimeduses jõe ääres käinud. Seal on tõesti hubane olemine, sulandud loodusega ja nii edasi.
Aga (ja see on suur “aga”!) mina olin sinna alati läinud rolleriga. Alati. Tee, mis jõe äärde viib, on ääristatud väikeste majadega. Majadega, millede ümber pole aeda ja mida valvavad koerad, kes pole ketis. Koerad, kes Laoses, kui pimedus saabub, on harjunud ainult mootorsõidukitel liikuvate inimestega.
Selle viimase tähelepaneku peale tulin ma aga alles vahetult peale seda, kui varsti kirjeldatav juhtus. Inimesed ei j a l u t a reeglina õhtupimeduses Laoses.
Palusin meile pabertopsid anda ja pudeli kokakoolat ka, leevendamaks meelemürgi maitset, ning asusime reipalt teele. Meie kaks uut karvast sõpra tiirlesid rõõmsasti üksteisega mürades meie jalgade ümber, olles otsustanud meiega samuti kaasa tulla.
Keerasime peatänavalt ära väiksemasse uulitsasse. Mõned majad on siin valmistatud bambusest ja täispuidust, seisavad tokkidel, mõned elamud lihtsakoelised kiviplokkidest ehitised. Tänavavalgustust on Laoses antud näpuotsaga ja tihtipeale kõrvaltänavate jaoks väikelinnades seda ei jätku. Kuu tegi küll oma tööd hästi, aga majakeste vahel oli siiski kõhedaks tegevalt pime.
Kruusakivid krudisesid kolme paari sandaalide all. Tänav lõhnas miskipärast märja pesu järele. “Kas kellelgi telefon on kaasas? Näitaks sellega valgust?” panin ette, sest mu enda mobla oli jäänud hotellituppa. Tuli välja, et kellelgi pole telefoni. Noored inimesed väljas ilma telefonita — see oli üsna ebaharilik.
“Pole hullu, kuu paistab ja annab ehk piisavalt valgust, et näha, et me pasa sisse ei astu või siis ussile peale,” sõnasin. “Ussile?!” karjatas tüdruk kohkunult ja pidin kiiruga aru andma, et uss oli nali või vähemalt küllaltki väheusutav takistus, aga tee on täis lehmade, kanade ja kitsede väljaheiteid. Lisaks on siin auke, kuhu võib komistada.
Isane koer jooksis mulle mänguhoos põntsuga vastu jalga ja ma patsutasin tema tugevat keha ning mäletan, et jõudsin veel öelda: “Selle koera nimi võiks olla Herkules…” kui nad tulid — pimedusest kargas välja lausa mitu krantsi.
Nad olid lähenenud jooksuga, aga väga vaikselt — meie neid küll tulemas ei kuulnud. Lõrin ja raevukas haukumine hakkas alles siis, kui kari meist juba kahe meetri kaugusel oli. Nüüd saame kõik korralikul puretud!
Ajasime abitult käed laiali ja moodustasime ringi taarudes midagi ülikohmaka ringkaitse laadset, meenutades seejuures efektiivsuselt lasteaialapsi, kui viimastele lõunauinaku pealt nalja pärast käsk anda “noh, kõik kähku seljad vastamisi!”, kuid Herkules ja tema pruut olid otsustanud sündmustele teistsuguse käigu anda. Karvad selja peal turris, läksid nad hambaid paljastades ilma pikema jututa üheskoos taplusesse.
Jahmunult jõllitasime, kuidas meie ümber järsku vähkresid võitlevad loomad. Paistis, nagu kogu stseen oleks Tarantino poolt lavastatud. Karvatuuste lendas ja isegi pimeduses oli näha verd. Kisa, raevukas urin ja kiunatused kostsid taevani. Sakslased vandusid saksa keeles (just nagu olukord poleks olnud juba piisavalt kole). Koerte hambad raksasid kuuldavalt vastu oma kiiruga valitud vaenlaste hambaid. Kaks kuue vastu. Vähemalt mulle tundus, et ründavaid loomi võis olla umbes kuus. Raske oli selles segaduses ja pimeduses hakata koeri kokku lugema. Igal juhul oli neid palju ja agressorite ülekaal oli selge. Pidin meid päästma. “Lähme! Ruttu!” möiratasin ja tegin taktikalise vea — selle asemel, et põgeneda tuldud teed tagasi, suure tee suunas — sealne tänavalaternate kuma paistis veel napilt siiagi kätte —, suunasin meid: “Kiiresti! Jõe poole, põrutame edasi!”
Jooksime. “Võib olla ei peaks jooksma? Äkki mõni selle peale ründab?” Heitsin pilgu üle õla — emane koer oli jäänud üksinda võikas rüseluses meid rünnanud koerte kambaga ning Herkules lippas meie suunas, jättes oma kaasa raevunud elukatele pureda. Tõeline džentelmen! Meenub, kuidas terava keelega sõbrapoiss kunagi nooruses õpetas: “Naiste vastu peab olema viisakas ning kui sisenete pimedasse paraadnasse ja ei tea, mis oht seal varitseda võib, tuleb daam alati enne uksest sisse lasta.“
Igal juhul olin tollel hetkel piisavalt egoistlik, et mitte hakata olukorra eetika üle juurdlema. Mul oli ainult hea meel, et see tubli koer ennast (kas tahtlikult või kogemata) ohverdas, aidates meil seeläbi tervelt ja ainult kerge ehmatusega pääseda. Vaene koer muidugi…
Tüdruk vedas huuled kriipsuks. Miks sa meid ei hoiatanud? Ma ei teadnud… Sa ju ütlesid, et sa elad siin igal aastal? Nojah, aga… Kas sul pole siis õrna aimu, milline oht siin sinu enda kontori kõrval varitseb?! Ma tõesti vabandan, võtke seda nagu seiklust.
Mu ei olnud tõepoolest aimugi sellest, et säärane rünnak siin kõrvaltänavas võimalik on ja sellel hetkel ma välja mõtlesingi: suuremate sõiduteede ääres on koerad vagamad, sest nad ei kaitse otseselt oma territooriumi. Kõrvaltänavatel on aga koos kõik majakoerad, kes on lahtiselt ning lisaks olime me jala, mis ajas neid eriti segadusse, kuna see on nende jaoks harjumatu. Iga uus asi ajab segadusse ja tihtipeale ka vihaseks. Kujuta näiteks ette, et sa ei ole elu sees gaseeritud veest kuulnud ja keegi annab seda sulle pudelist juua, öeldes lihtsalt: “Säh, joo vett!”
Jõudsime sillani, mida olin noortele näidata tahtnud. “Anna ruttu kärakat, hea suutäis alkoholi kulub sellises olukorras ära,” ütles Nico ja lisas läkastades, peale suure punnsuutäie liiga optimistlikult alla neelamist: “Appi! Kurat! MIS ASI SEE ON?!“
Istusime silla peal, rahunesime. Ma jagasin topsid laiali, segasime lao-lao koolaga ja hakkasime lahkama Saksamaa haridussüsteemi, sest millest muust sa ikka räägid Laose öös, silla peal, pärast sellist rünnakut.
Tuju läks kiiresti paremaks. Herkules viskas ennast meie lähedale muru sisse külili, haigutas demonstratiivselt ega kavatsenudki kuskile minna. Ta lakkus pidevalt ühte käppa, ilmselt oli see viga saanud. Tõstatasin küsimuse, et huvitav, kas ta oma pruudi peale ka mõtleb või käib koera loogika sama rada pidi nagu Laose loogika üleüldiselt, et mis läinud, see läinud ja lool lõpp.
Kell sai kaks, koer istus ikka meie seltsis ja vahtis ringi, keel suust väljas, kuu läks pilvede taha peitu ja noored kippusid tülli minema. Mingisugused vanad asjad tulid välja.
“Mina lähen heidan täna hoopis Renega ühte!” käratas tüdruk mingil hetkel bravuurikalt, ei mina mäleta mille peale ning koogutas ennast demonstratiivselt kogu ülakehaga üle silla. See ei oleks muidugi kõrge kukkumine olnud — vaid kaks meetrit, kui sedagi. Aga kellele seda vaja oleks.
“See on väga tore, ma annan esimese asjana sellest plaanist ka oma abikaasale teada, kui tagasi läheme,” vastasin mina krapsakalt ja selle tagasi minemise peale jõudis mulle ehmatusega kohale: tagasi! Me saame t a g a s i minna ju ainult sama teed pidi!
Või no ringiga saab ka, aga see tähendaks minekut läbi teise küla, mis on samuti pime, samasuguste tänavatega ja ilmselt ka sama vaenulike koertega. Lisaks oleks see ring oma viis kilomeetrit pikk — umbes nii pikalt jookseks pärast küla valgustatud asfalttee, kus koerte ohtu otseselt ei oleks.
“Mul on teile häid uudiseid,” ütlesin paarile ning tutvustasin olukorda. Noored olid tarbinud ära peaaegu et terve pudeli kanget ning jõudnud tänu sellele ülevoolavasse meeleollu. “Mingid koerad, kes neid kardab!” praalis Nico ja vehkis pudeliga, mille põhjas oli nüüd ainult tilk. “Mina tahaksin nagunii veel kaua aega siin istuda, siin on nii mõnus,” kostis tüdruk ja siputas sillal istudes hoogsalt jalgadega. Tundus, et nende tüli oli vaibunud.
Arutlesin, et üks võimalus ongi siinsamas neli tundi veel istuda, kuni valgeks läheb — valges käituvad koerad teisiti. Aga kas ma ise jaksan nii kaua üleval olla? Kaelamurdev väsimus oli mind embama tulnud juba pool tundi tagasi.
Paar napsu minu kehas julgustasid mind ja panid mõtlema: “Mis seal ikka, kindlasti on need poolearulised koerad, kes seal ennist tee peal olid, nüüdseks läinud. Äkki läheb õnneks?“
“Äkki läheb õnneks — ma lähen sama teed pidi tagasi,” teatasin kõva häälega.
“Mu sandaal kukkus vette,” lõkerdas tüdruk.
“Olete kindlad, et te minuga koos tulla ei taha?” “Oleme küll, me istume veel siin ja räägime oma asjad selgeks ja pärast võtame kaikad ning tuleme hotelli. Ära muretse.”
Kaigas! Milline hea mõte!
Murdsin endale silla kõrvalt võsast ühe jämedama vembla ning asutasin ennast minekule. Vehkisin enne veel oma uue relvaga prooviks hoogsalt vasakule ja paremale, see lendas mul käest pimedusse ja pidin juba tuttavast põõsast uue madjaka kangutama.
“Homme näeme!”
“Me LOODAME küll!“
Minu üllatuseks tõusis ka Herkules kohe püsti, kui sammuma hakkasin ning sörkis truult minu vasakul käel. Vot kus, mõtlesin tunnustavalt — niimoodi koos on kuidagi tummisem minna!
Esimene tänav. Vaikselt, lähme vaikselt. Midagi ei juhtunud. Ainult kuked hakkasid kisama, kui majadest möödusime. Ongi hea, siis keegi ei kuule minu samme ja Herkulese ähkimist — koer lõõtsutas tugevalt.
Keerasime just tänavale, mille lõpust paistis rahustav tänavavalgustus, kui — kurat võtaks! — tuttav kamp oli jälle platsis! Seekord olid mu silmad pimedusega harjunud ja nägin neid nüüd hästi. Penid, kes meile vastu asusid, olid suured. Sellel hetkel minu arust piisavalt suured, et nad oleksid profikorvpalli liigasse vastu võetud.
Loomi oli viis ja kõik hiilisid meile lähemale. Ei kostnud haukumist. Ainult vaikne lõrin. Herkules lõrises ka, madalatel, kurjakuulutavatel toonidel ning tundsin, kuidas ta ennast külgepidi minu jala vastu surus.
Olin hämmingus, et see juhuslikult leitud koer juba teist korda minuga koos lahingusse asutab. Või no õigemini esimest korda, sest eelmise lahingu ajal põgenes ta suhteliselt ruttu pärast paari hammustuse vahetamist, jättes enda… Aga see selleks.
Üks krants lähenes mulle paremalt poolt, proovis, kas saab säärest naksata, virutasin tema poole kaikaga nii kõvasti kui sain. See ehmatas koera küll eemale, kuid suuremat kasu sellest ei olnud, sest teine ligines kohe vasakult. Herkules lasi kuuldavale viharöögatuse ning klõpsutas hammastega õhku nagu pähklitangidega. Ründaja kõhkles korraks, aga siis parempoolne koer hüppas.
Tundsin hambaid enda säärel, tundsin ründava koera sooja hingeõhku ning nägin justkui aegluubis oma kaitsjat ründajale kõrri kargamas. Oli see vast alles vaatepilt! Herkules oli mind hammustanud eluka ühe ropsuga maha paisanud ning ilmselgelt pigistas oma hammastega viimase kõri üsna tugevalt, kuna ohver lasi kuuldavale hingest läbilõikava valukarjatuse ning seejärel juba lämbumise korina.
Mul ei tulnud meelde kasutada vana head Aasia tehnikat koerte vastu — teeselda maast kivi võtmist. Ohuolukorras ei tule sul tihtipeale enda nimi ka meelde, aga seda olematu kivi nippi polnudki hetkel enam vaja. Herkules hoidis jõuliselt lõrisedes suure musta koera korisevat ja tõmblevat keha kindlalt maas ning teised neli peni olid nõutud, karvad tagumiku peal turris.
Nad klähvisid, taganesid, hüplesid läbisegi, kuid ei võtnud midagi ette.
Igal juhul oli nende tähelepanu minult järjekordselt ära võetud ning hakkasin taganema, kaigas igaks juhuks löögivalmis. Vaatasin nüüd ka kivi järgi ringi — ümberringi maas oli ainult kruus.
Kogu olukord oli kestnud vast viisteist sekundit. Seda siin kirjutades ja uuesti läbi elades/mõeldes tundub, nagu tegu oleks olnud aga lõpmatult pika ajaga. Taandusin veel paar meetrit ning keerasin siis koertele selja. Samal hetkel lõppes lõrin ja lõppes ka korin. “Issand, tappis ära,” mõtlesin ja panin sammu juurde. Kas nad tulevad nüüd kõik mulle järele? Kas nad lähevad Herkulesele kallale? Mida me homme hommikul sööme, võib olla läheks võtaks turult nuudleid või midagi?
Ma ei vaadanud tagasi. Ma ei julgenud. Mida ei näe, see pole nii hirmus. Hambaarsti juures ei tee ma kunagi silmi lahti. Juba kabinetti sisenen kinnisilmi. Mõistus ütles nii palju veel ette, et ära jookse, see teeb asja ainult hullemaks. Metsistunud looma silmis jookseb ainult saak.
Ma ei tea, kas midagi oleks võinud jooksmisega hullemaks minna või mitte, aga ma ei jooksnud, vaid ruttasin kiirel sammul peatänava suunas, oodates seda hetke, millal mulle selja tagant hambad säärde lüüakse. Mis ma siis teen?! Kas mu kaikast oleks kasu? Miks ometi ei ole igal inimestel õigust kogu aeg automaati kanda? Ja paari granaati!
Higistasin kahe nädala eest ette ära ja jõudsin paari minutiga peatänavale välja. Seal sain julgust, pöörasin ennast äkitselt ümber, olles ise kindel, et minule avaneb vaatepilt kahesajast koerast, kes pimedusest minu poole sööstavad. Ma olin selleks valmis.
Midagi sellist aga ei juhtunud. Kahesaja koera asemel sörkis, keel suust väljas minu poole hoopis minu kaitsja Herkules ja liputas erksalt sabaga.
Liputas saba pärast seda, kui oli kellegile just hambad kõrri löönud, võimalik, et ära tapnud või vigaseks teinud ja nelja maniakist koera rünnakuga silmitsi seisnud? Oli selgemast selgem, et minu päästja oli loom-psühhopaat. /…/
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.
